mingi päev Nurmijärve metsast seda puskarimasinat otsima. Ehkki see võis lennata ka üle lääni piiri. Matsakas oli ikka meeletult kõva.
Neljapäev, 16.4
Lõpetasin selleks korraks joomise. Rinnus valutas ja kepihimu oli. Õhtul oli ainult rinnus valu.
Reede, 17.4
Kristian tuli külla. Ta kulmukarvad olid hakanud jälle kasvama. Naljakas vaatepilt, kui kulmukarvad ja habe on ühepikkused. Seekord Kristian ei toonud viina kaasa. Võib-olla ehmatas eelmisest korrast. Ma ei tea, kas ta oli võtnud mingeid tablette, aga äkki pani Kristian ette, et me võiksime hakata maadlema! Ma pole kunagi kaine peaga maadelnud, rääkimata meestega maadlemisest üldse. Mulle tundus kahe mehe maadlus korrusmaja kahetoalises korteris vähe homoerootilise ettevõtmisena. Olin sedavõrd kartlik, et otsustasin lahendada asja ühe hoobiga. Lõin välkkiirelt Kristianile rusikaga keset molli. Kristian vingatas ja haaras õhetavast ninast kinni. Kuulsin oma kõrvadega Kristiani nina kaudu tuksuvaid südamelööke. Vinge, Kristiani ninast kostis ba-bahh, ba-bahh, babahh… Türamaivõi, see oli nagu Jari Sillanpää CD! Kristian hakkas hädaldama niipea, kui voolus ninast ja silmist lõppes. Kummaline tüüp. Lööd vastu nina, kohe hakkab ninast verd ja silmist pisaraid jooksma. Imelik pede. Õnneks läks ta varsti minema.
Laupäev, 18.4
Midagi pole teha. Igav.
Pühapäev, 19.4
Midagi pole teha. Igav.
Esmaspäev, 20.4.1998
Sain hommikul šoki, kui lugesin, et inimene võib saada viinakrambid veel mitu päeva pärast tinutamise lõpetamist. Käisin aeg-ajalt peegli ees kontrollimas, ega ma pole deliiriumihoos endal ülemisi esihambaid sisse löönud.
Teisipäev, 21.4
Ootasin viinakrampi, mida vähemalt minu arust ei tulnud.
Kolmapäev, 22.4
Otsustasin lõpetada viinakrambi ootamise, mistõttu käisin ära Alkos. Hakkasin džinni imema, mis paneb miskipärast mu meeshormoonid kohisema. Mulle meenus, et keskkoolis oli mu klassis sigailusaid tšikke olnud. Otsustasin korraldada klassi kokkutuleku. Helistasin ainult minu klassis olnud tšikkidele. Ülesanne oli raske, sest kõik telefoniraamatust leitud nimed olid valed. Hakkasin helistama tšikkide vanematele, kellelt sain praeguseid aadresse ja telefone. Mõned tšikid olid saanud juba emadeks, nii et need jätsin peonimekirjast välja. Lahutatud naikad jätsin teatud mööndustega kutsutute nimekirja. Tibid imestasid, et kas klassi kokkutulek ei pidanud olema mitte alles kahekümne aasta pärast. Üks leidis lausa lõpusõrmuse üles, millel seisis: “Hesperia 01.05.2018”. Pidin talle seletama, et ta oli saanud ilmselt vale sõrmuse.
Mul õnnestus tibid kohalikku pubisse meelitada. Tšikid olid mõnevõrra üllatunud, kui teisi poisse peale minu kohal polnud. Osa tibidest oli päris tädiks kätte ära läinud, nii et ma kleepisin end teismeea kõige hullema pumba külge. Paistis, et pitsi-Piale maitses märjuke endiselt. Pia suitsetas juba koolis jubedalt, nii et ta hääl oli põlenud jämedamaks kui minu oma. Palusin, et Pia räägiks pisut vaiksemalt. Piinlik oli, kui tšikk räägib mehema häälega kui mina.
Teised klassikaaslased (see tähendab, tšikid) läksid juba varakult, nina püsti, koju, aga pitsi-Pia jäi minuga tinutama. Kui kõrts kinni pandi, õnnestus mul tibi enda juurde tarida. Pia oli üsna hoos, kui mind tabas kohutav mälestus. See eit ei osanud ikka veel suudelda. Tuli, suu lahti, otse näkku. Tundus, nagu oleksin suudelnud solgitoru otsa. Tõsiselt nõme oli pööritada keelt nagu Teise maailmasõja aegse mootori kolbi keset nägu laiuvas hiigelaugus. Pia imes nii kõvasti, et suuseksi poleks tulnud temaga mõttessegi harrastada. Ta oleks vello kindlasti koos juurtega küljest imenud. Huh, praegugi käib külm judin läbi.
Neljapäev, 23.4
Hommiku poole ööd ronisin pitsi-Piaga lavatsile. Ei läinud palju aega mööda, kui see joomane Leo Lastumäe häälega mörisev ebard mu peale ronis. Ma ei tea, kumb haises rohkem vana koni järele, Pia ülemine või alumine ots. Olin pitsi-Piat viimati põrutanud umbes viisteist aastat tagasi. Nähtavasti oli ta vahepealsetel aastatel aktiivselt saksa pornofilme vaadanud, sest ta hakkas pilduma kummalisi repliike.
“Arsloch! Oooooh, ich bin so klein und du bist so groos! Oooh, geil, geil, ich komme!”
Minu mälu järgi Pia koolis saksa keelt ei õppinud, nii et tegemist oli ilmselt töise sõnavaraga. Saksakeelsed karjatused kõrva ääres mõjusid mu potentsile pehmendavalt. Seda märgates läks pitsi-Pia üle kodumaistele repliikidele.
“Pane, pane, pane…” kaikus mu korteris.
Kuulasin seda monotoonset ägamist kümme minutit, mille järel küsisin Pialt, mida ta arvas mind tegevat. Mu palvetele ilmselt vastati, sest äkitselt Pia kustus nagu lõigatult. Alguses arvasin, et ta suri ära, aga välgukiirul alanud norskamisest võisin järeldada, et tegu oli unega.
Hommikul selgus, et pitsi-Pia ei olnudki lahutatud, vaid elas puupeast poksijaga. Kõige tipuks helistas see nutikas neiuke minu telefonilt hullu poksija moblale ja sädistas talle:
“Ma olen siin endise töökaaslase juures… Jah, ma armastan sind ka.”
Telefon helises kohe. Paduhull poksija kontrollis, kelle numbrilt Pia helistas. Väga tore, eit tuli kiiresti välja visata ja minna tänu pitsi-Piale esmaabipakki ja gaasipüstolit ostma. Ootasin hullu poksijat kogu päeva ja õhtu. Nii sitaks hirm oli, et polnud mahti pohmakatki põdeda.
Reede, 24.4
Nägin vahelduseks jälle täiesti segast und. Mul olid nii rängad sarlakid, et põetaja pidi aeg-ajalt vahtkustutist mu leekidesse lahvatanud liikmeid üle laskma. Arst tuli palatisse ning kirjutas mulle antibiootikumikuuri ja pool tundi raskekaalupoksi. Mind talutati haigla keldrisse, kus oli poksiring. Ehkki nägin und, oli tunne väga nõrk. Imelik tunne oli unes ära minestada. Ringi ronis kokteil Mike Tysonist ja Toni Halmist: kapp, kes oli täis tätoveeritud triipkoode. Mulle pandi pähe “Mauno Ahoneni kõrvaklapid”, millest tuli otseülekandena Ilmo Lounasheimo kommentaar. Kohtunikuks oli ringis Höyry Häyrinen. Hiigelsuur EAN-kood ründas ja lõi otse vastu mu pead vihinal haagi, mille tulemusena mu pea lendas otsast ära nagu pingpongipall. Mu kolu põrkas nagu pinksipall otse tribüünidele, kus publik seda metsikult hõisates kinni püüda proovis. Üritasin kaelas olevast august hüüda:
“Ettevaatust, see on mu pea!”
“Mis ettevaatust siin enam vaja on?” hüüdis keegi saalist.
Õnneks ärkasin omaenda korina peale. Katsusin mitu korda päeva jooksul, kas pea on ikka kindlalt omal kohal. Otsustasin kontrollida, ega mu kurk läbi ei tilgu, ja ostsin kasti keskõlut. Kurgust see läbi ei jooksnud, aga kusele ajas küll jõledat moodi. Kui jood poti keskõlut, tuleb üsna tummine olemine. Imelik, röhitsedes lööb alati ka detsiliitri jagu okset üles. Homme tuleb jälle inimeste viinale üle minna.
Laupäev, 25.4
Mu nägu oli hommikul nii paistes, et see ei mahtunud tervenisti peeglissegi ära. Leidsin ainult ühe õltsi, mille tõmbasin joonelt näkku. Oksendasin umbes pool tundi ühtejutti. See ei olnud sellepärast, et olin kasutanud pudelit tuhatoosina, vaid kurku kinni jäänud suitsukonist. Kui olin veendunud, et olin koni kindlasti alla neelanud ja maos ei olnud enam
