tooli lauast kaugemale. Heitsin pilgu laua alla, sealt piilusid vastu Paula Jonesi ja Monica Lewinsky vallatud näod. Clinton vaatas mulle kavalal ilmel otsa ja tegi silma.
“Või tahad meelsamini hoopis Hilaryt panna?” küsis Bill ülemeelikult.
Seletasin Clintonile, et ei tulnud õigupoolest Valgesse Majja kedagi panema, vaid supersalajase ülesande instruktsioone saama. Clinton ulatas mulle pettunult töökäsu ja ütles:
“Kuradi frigiid.”
Mind saadeti keset kõrbe, kus oli tohutu suur hall. Hoones sagis lugematu hulk insenere päratu vetsupaberirulli ümber! Mulle selgitati, et see wc-paberirull oli tuleviku imetabane hävituslennuk. Minu ülesanne oli lennata rulliga vaenlase peale ja kukutada neile kaela peletuid kuivanud sita känkraid. Tüürimeheks olin saanud Lambinimelise pässi, kes magas tugitoolis.
“Türamaivõi, kui haige värk,” mõtlesin ma.
Tõusime õhku, mina, päss ja sitapaberirull. Lendasin jupi aega, kuni leidsin rulli seest imeliku hoova, mille all oli tekst: tänapäevast igavikku. Tõmbasin hoovast ja paiskusin kuhugi. Ärkasin põrguliku seljavalu peale. Olin lavatsilt alla kukkunud. Palju ei puudunud, et oleksingi tänapäevast igavikku läinud, sest lavatsilt alla oli kaks meetrit kukkumist.
Hommikul sittudes mõtlesin mitu korda, kas ma ikka usaldan perset pühkida. See oli nii veenev uni.
Teisipäev, 19.5
Mõtlesin, et kas peaks ehk minema Rootsi Mats Sundini juurde. Võiksin talle külakostiks viia kas või Dana Internationali plaadi. Sirvisin soome-rootsi sõnaraamatut ja õppisin kohtumise puhuks mõningaid sobivaid küsimusi.
“Kui sina, Mats, abiellud Peter Forsbergiga, kas Kent Forsberg on siis tore äi? Kas higi maitseb hästi? Mis sulle ei meeldi?”
Otsustasin, et ei lähe Rootsi enne, kui oskan eelmainitud lauseid kindlasti peast. Jätkasin viina limpsimist. Kummaline, aina rohkem ja rohkem tuleb juua, et täis jääda.
Kolmapäev, 20.5
Otsustasin selle päeva kaine olla. Minu ebaõnneks tuli naabrieit mind paariks tunniks lapsehoidjaks paluma. Olin nõus, kui kuulsin, et põngerjad magavad just päevast und. Vaatasin telekast mingit jaburat telepoodi, kus reklaamiti hammastevalgendajat. Suhu pannakse imelik hambakaitse, millesse lastakse imelikku tainast. Reklaam oli nii sitapäine, et sain kohutava peavalu. Otsisin valuvaigistit nagu hull, aga ei leidnud naabri rohukapist muud kui kummalisi kapsleid. Karbi küljel oli tabel, millest leidsin minu kaalus tüübile paraja koguse. Üks kapsel vastas viieteistkümnele kilole, nii et viskasin kuus kapslit näkku. Ma ei olnud kunagi söönud kuulikujulisi rasvaseid tablette. Pidin juba esimese kätte lämbuma, kui see söögitorus lahti plaksatas. Lõpuks otsustasin närida kapslid sodiks, mida üritasin veega alla loputada. Peavalu ei andnud järele, vaid läks hoopis hullemaks.
Kui naaber tagasi tuli, küsisin, kas ta kapslid on vanad või mis, sest neil pole enam mingit toimet. Naabrimutt imestas, et kuhu kõik kapslid kadunud olid.
“Ega sa ometi kogu karbitäit pisi-Petteri pepusse pole torganud?” küsis naabrimutt.
Ma ei saanud millestki aru. Seletasin mutile:
“Kui mul pea valutab, siis ma ei hakka ju tablette ilmsüüta lapse perse toppima.”
Eit oli endast väljas ja küsis, kas mina olen need kapslid ära tarvitanud. Vastasin jaatavalt. Eit hakkas taltsutamatult naerma.
“Ei või olla, naabrimees sõi meie pisi-Petteri pepuküünlad ära, heh, heh…”
Lõin lahkudes ukse nii kõvasti kinni, et pea hakkas uuesti valutama. No ega need kapslid sitasti maitsnud… Võib-olla pisut kookosrasva moodi.
Neljapäev, 21.5
Otsustasin minna Idakeskuse ujulasse oma vormi parandama. Käed värisesid ikka veel päris kõvasti ilmselt halvasti magatud ööst. Riietusruumis istus mu kõrval üks isa umbes 7-aastase tütrega. Plika mõõtis mind pilguga pealaest jalatallani ja teatas:
“Mind muide panemine üldse ei huvita!”
Tekkis kummaline pahaendeline vaikus, kui lapse isa ja minu pilgud kohtusid. Enne, kui jõudsime sõnagi öelda, lisas tüdruk veelgi hagu tulle.
“Jaa, see on sama, mis nussimine.”
Lapse isa hakkas häbenedes tüdrukut noomima.
“Nii ei tohi rääkida.”
Kappi sulgedes viskasin isale:
“Kas pole kergendav sellist asja nii väikese tüdruku suust kuulda?”
Duši alla minnes vaatas üks paksperse mind nagu mingit pedofiili. Lõin talle lahtise käega täiest jõust vastu kanni ja ütlesin:
“Ära enne ujuma tule, kui kannist võbin välja pole läinud. Muidu hakkab vesi lainetama.”
Suutsin ujuda basseini ühest otsast teise, ilma et oleksin uppunud, mis oli mulle juba märkimisväärne saavutus. Vedelesin basseinis oma tund aega ja vaatasin läbi ujumisprillide naiste tisse. Kahju ainult, et peaaegu kõik nad olid 40. aasta väljalase või veelgi vanemad.
Riietusruumi kapi juures nägin jälle paksperset. Ta ühe kanni peal oli erepunane mehe käe jälg. Kas sellepärast ta ujuma ei tulnudki? Peale selle näis ta pisut lonkavat.
Reede, 22.5
Mõtlesin kogu päeva, kas minna täna Rootsi. Aga sitta kah.
Laupäev, 23.5
Otsustasin Rootsi külastuse edasi lükata, sest libiido andis mulle märku napilt rõivastatud emaste vajadusest. Lonkisin reisibüroosse ja ostsin reisi Kanaari saartele. Olin sellest nii elevil, et ostsin Alkost ka kasti kõige kangemat Hispaania veini. Tuli kuidagi meeleolu tekitada.
Pühapäev, 24.5
Pakkisin täna hilbud kokku, sest järgmisel ööl lendan Las Palmasesse. Pakkisin sisse ujukad, rätiku, raamatukogukaardi, seebi, soome kondoome (sest lõunamaa tüüpidel on kuuldavasti väiksemad riistad kui soomlastel), kaks T-särki ja teksad. Kott jäi kuidagi tühjaks. Mida kuradit need soomlased lõunasse sõites kaasa tassivad, et neil nii metsikult suured kompsud on? Mõtlesin, et võin äratada pisut liiga palju tähelepanu, kui mul on reisikoti asemel asju täis topitud Alko kilekott, nii et pakkisin asjad siiski reisikotti ja tõin prügikastist kotitäiteks veel mõne koti vanu ajalehti. Kraadisin ennast kindluse mõttes. Mul oli 36,6 kraadi reisipalavikku.
Esmaspäev, 25.5.1998
Olin eesseisvast reisist nii elevil, et põhi sõitis alt ära. Otsustasin asja kohe joonde ajada ja läksin hommiku poole ööd oma kliitoidulise naabri ukse taha. Pidin üsna kaua tiristama, enne kui lolli näoga habemik ust avama tuli. Seletasin naabrile kiiresti, kuidas asi on; et olen reisile minemas ja vajan laenuks klistiirikotti. Loomakaitseaktivist ärkas hoobilt üles ja läks tuppa. Hetke pärast oli ta tagasi, käes veider kotist ja voolikust koosnev kaadervärk. Lubasin koti poole tunni pärast tagastada, mille peale naaber endast välja läks.
“No ei seda sa nüüd küll siia tagasi ei too. Topi
