probleemidega raudteel ei saabu täna kiirrong nr 45 Kuopiost. Võtke ühendust lähima VR-i kontoriga.”
“Aitäh ja tervisi vedurijuhtidele,” nentisin ma ja läksin koju.
Teisipäev, 28.7
Otsustasin algul end täis juua, aga pärast hetkelist mõtlemist leidsin, et oleks üsna nõme olla pilditu, kui kaheksakümnene memm tuleb “toredale” sugulasele külla. Otsustasin kaine olla ja koguda julgust helistades sellele AA-Tiinale. Telefonile vastas hääl, mis oleks sobinud maailma seksikaima naise suhu. Tiina lubas õhtul läbi tulla. Tiina hääl oli nii lummav, et otsustasin enne koristamist kiirelt pihku lüüa. Olen purjus peaga helistanud igasugustele pornotelefonidele, kus tüdinud olemisega eided alustavad kohe monotoonset vadinat.
“Tšau! Mina olen Tarja. Mis sul seljas on? Mul ei ole midagi. Kougi oma riist välja. Mida sa tahad, et ma sellega teeksin? Tahad, et ma võtan selle suhu?”
Sellel hetkel hakkan ma tavaliselt lustima.
“Jaa, see oleks tore. On sul nii suur suu, et terve telefoniaparaat mahub sinna sisse ja ma saan kuulata, kuidas sa mul läbi telefoni suhu võtad? Kui see ei sobi, siis kas sa, kullake, võiksid ehk selle telefoniaparaadi endale perse toppida? Aga pea meeles, et kui see heliseb, siis ära proovigi vastu võtta. Su pisi-pepu läheks ilmselt lõhki. Oli tore vestelda. Tšau!”
Ilmselt rikkusin ma ühe ilmsüüta tütarlapse päeva ära, aga mida kuradit nad siis lasevad seal järjekorras oodata, 11.95 minut pluss kohaliku kõne tasu. Mulle näkku ei nikuta, pealegi ma võin olla joodik, aga kindlasti mitte pihkur, enda meelest vähemalt.
Kolmapäev, 29.7
Tiina tuli alles täna. Oh-hoo! Tavaliselt olen naised juba esiku põrandale maha jooksnud, aga tema oli teisest puust. Ma pole neid pikali pannud mitte lihtsalt lustist, mida pakub kukkuva inimese nägemine, vaid tõmmanud ikka seeliku üle pea ja armutult põrutanud. Peaks ilmselt mingi psühholoogiga rääkima, et kas naistel on mingi salajane himu ootamatult võetud saada. Minu puhul on see igatahes paika pidanud, liigagi hästi. Tiina hakkas vatrama AA-klubist ja muust sellesse puutuvast. Ma ei kuulnud sõnagi, sest mõtlesin kogu aeg, kuidas see armas olend ilma vähimagi hilbuta välja võiks näha. Suutsin end tasahilju sokutada selle karskusime kõrvale ja hakata asja poole tüürima, kui helises uksekell. Seal oli tädi Hulda, ja veel täiesti elus. (Nad oleks võinud ta vähemalt kirstus tuua.) Niipalju siis elu parimast kepist… Vähemalt Tiinaga. Tuleb käsi südamel tunnistada, et tädi Hulda peale polnud ma niimoodi kunagi isegi mõelnud. Tiina mõistis olukorda ja lahkus vaikselt, aga õnneks lubas millalgi paremal ajal tagasi tulla.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
