andis mulle toa numbri ja näitas, millise koridori peal see on. Leidsin õige ukse, millel seisis: Komissar Freeman. Oletasin, et komissar teadis juba mu tulekust ning lükkasin ukse koputamata lahti. Vittu! Toal olid ribikardinad kinni tõmmatud, komissaril püksid rebadel, arvuti ekraanil laiutas alasti eit oma perset ja võmm lõi täiega pihku! Ehmatas küll sitaks.
“Välja, välja! Kas te'i näe, et ma teen tööd?” kiljus komissar
Läksin täielikus segaduses koridori. Hetk hiljem avas komissar Freeman ukse ja palus mind sisse. Ribikardinad olid nüüd lahti, püksid üleval ja arvutiekraanil mingi dokument. Ta ulatas mulle tervituseks käe. Otsisin pilguga kraanikaussi, kuid ei leidnud seda. Enne, kui usaldasin käe ulatada, küsisin:
“Kumma käega sa enne pihku lõid?”
Kabinetti tekkis oodatult murelik meeleolu.
Kui ma komissarile oma asjast rääkisin ja tulnud kirju näitasin, püüdis ta valulisel ilmel paremat kätt püksisäärde pühkida. Rääkisin, et pean ise päevikut, mida võmm kohe näha tahtis. Ta sirvis seda algusest ja hakkas pärima. “Kas see kõik on tõsi?”
“No on ikka küll, raisk! Või arvad sa, kuradi pihkur, et ma kirjutan päevikusse mis sülg suhu toob?” rõõmustasin ma käsitöölisest mundrimehe lolli küsimuse üle.
Meeleolu kabinetis hakkas muutuma juba ähvardavaks. Komissar tegi kiire telefonikõne ja hetke pärast tulid tuppa kaks võmmi.
“Viige see mees teise inimese omandi rikkumise eest arestikambrisse,” käskis komissar.
Sattusin türmi, ehkki olin tulnud esitama avaldust kuriteo kohta. Jee…
Reede, 24.7
Miskipärast ei maganud ma möödunud ööl sekunditki. Hommikul tuli mingi uurija ja viis mu küsitlusele. Ta küsis, kas ma olen põletanud jaanipäeval kellegi mootorpaadi? Kas ma olen ramminud kaameli perse kolmetahulise Grantsi viski pudeli? Kas olen müünud nõunikule võltsitud Rolexi ehtsa kella hinnaga? Kas olen… Kas olen…
Alles õhtuks suutsin kõigi juhtumite kohta põhjaliku seletuse anda. Vahepeal naeris võmm nii et pisarad silmis ja vahel katkus oma niigi hõredaid juukseid. Lõpuks vahendas uurija komissar Freemani tervitused:
“Te ei tohi kirjutada sõnagi 23. kuupäeval toimunust, vastasel korral kaevatakse teid au haavamise eest kohtusse.”
Lubasin, käsi põuepudelil, et ei kirjuta midagi valet. Enne, kui ma lahkusin, ütles uurija, et mulle tulnud kirjad olid paberkoopiad e-mailidest. Vaatasin võmmi suu ammuli.
“Ahah.”
Palusin uurijal anda komissarile edasi minu kirjutatud sedeli:
“Härra komissar Freeman! Proovige mõnikord vasaku käega ka, see on umbes nagu paneks võõrast! Lugupidamisega, Türmi-Juha”
Läksin otse pubisse ja panin kirja kõik, mida ma 23. kuupäevast mäletasin. Kuradi pihkurmiilits. Mulle näkku ei nikuta.
Laupäev, 25.7
Kohe ärkamisest peale tiirles mul peas imelik teema: “e-mail”. Mis kuradi asi see e-mail on? Helistasin raamatukokku ja palusin teenindajat kas või kõik raamatud kaanest kaaneni läbi lugeda, aga ma pidin saama teada, mis on paberkoopia e-mailist. Teenindaja naeris nagu pingviini ja kuulipilduja elav ristsugutis.
“Kikikikikikikiki…”
Mind tabas kohutav raevuhoog ja ma karjusin torusse kii kõvasti, kui suutsin:
“Lõpeta ära, lits!!!”
See mõjus, kikitamine lõppes nagu lõigatult. Kibe hääl ütles:
“See on elektronposti teine nimi.” Piip piip piip piip…
Kuradi kõrihäälitseja lõi toru hargile. Ah elektronposti…
Pühapäev, 26.7
Otsustasin pärast pikka pausi pisut posti piiluda. Avasin ilmselt reedel saabunud paksu kirja, millel oli ilmselgelt naise käekiri. Ümbrikust tuli välja raamat “Kaksteist sammu”. Mh? Kas ma olin juua täis peaga mõne eide varbad lestadeks tallunud, et mulle saadetakse mingi kuradi tantsuõpik “Kaksteist sammu”? Hakkasin raamatut sirvima. Esimese sammu all õpetati:
“Me tunnistasime oma võimetust alkoholi ees ja seda, et meie elu oli kujunenud selliseks, et omal jõul me enam hakkama ei saanud.”
Vittu, see ei olnudki mingi tantsuõpik. Vaatasin raamatut pisut lähemalt. Muidugi, see oli nende AA-tolguste raamat. Esilehel oli pühendus:
“Kallis Juha! Märkasin, et meie koosolekul käies ei saanud sa päriselt aru AA-traditsioonist. Kui soovid, räägin sulle mõningaid asju meie tegevusest. Tervitades, Tiina.”
Käekiri oli nii ilus, et ma otsustasin asja kindlasti kaaluda. Õnneks oli tibi lisanud ka oma telefoninumbri.
Ehkki ma olen ebausklik ainult pohmas peaga, tuli siiski mingi kummaline “saatuse sõrme”-tunne. Tõeliselt kummastav tunne oli märgata, et elutoast vetsu on kaksteist sammu. Köögist vetsu on kaksteist sammu. Lavatsilt vetsu on kaksteist sammu. See pidi olema enne. Tänasest päevast alates on vähemalt mu sitamaja täiesti alkoholivaba piirkond.
Esmaspäev, 27.7.1998
Sain täna jälle posti, õigemini kaardi, millel mu kauge tädi lubas külla tulla. Oli kirjutanud kaardile isegi rongi saabumisaja, et teaksin aegsasti platsis olla. Läksin vastumeelselt raudteejaama poole, sest minu praeguses meeleseisundis on kaheksakümnene kapistuhnija kõike muud kui teretulnud. Jõudsin paraja varuga raudteejaama Kuopiost tulevat rongi ootama. Ma ei tea, kas see oli pingest või millestki muust, aga äkki tabas mind akuutne sitahäda. Läksin lühikeste sammudega jaama vetsu ja pihustasin oma pingepasa potti. Edasi juhtus see, mis tavaliselt halvas komöödias. Sitapaber oli otsa lõppenud ja mu pärak oli endiselt nagu šokolaadikook, haisust rääkimata.
Mul välgatas geniaalne idee. paterdasin nagu pingviin, püksid rebadel, kõrvalkabiini juurde. Koputasin viisakalt uksele ja küsisin:
“Kas seal on ehk sitapaberit?”
Olin ilmselt küsimuse valesti sõnastanud, sest uksepraost vaatas vastu kibeda, kuid uudishimuliku näoga ametnik, kes luges oma vajadusi rahuldades mingit dokumenti. Kuna ametnikul ei olnud kavatsustki anda mulle pisikest juppigi oma vetsupaberist, vaid ta jõllitas mind uskumatu näoga, otsustasin õigluse jagamise enda kätte võtta, krabasin vana käest dokumendid ja lõin ametnikuraisa sitamaja ukse pauguga kinni. Kiirustasin oma kabiini ja pühkisin sitaaugu nende paberitega puhtaks. Oi raisk, kui kõva võib tavaline kirjapaber olla! Kõige tipuks lõikasin veel terava paberiservaga sügavalt perse sisse. Kas riigil pole raha laserprintereid osta või? Mu perse muutus tindiprinteriga trükitud dokumentidest täiesti mustaks. Arsti juurde ei tihanud ka minna, peavad veel mingiks perverdiks, kes oma perset lõigub. Halb päev. Kuradi halb! Kuna pabereid oli mitu ja rongi saabumiseni oli veel aega, otsustasin pisut uurida puhtaks jäänud pabereid. Mu keskendumist segas küll mõnevõrra kõrvalkabiinist kostev lärm. Kas seal oli ka paber otsas? Vittu, need olid ju juriidilised dokumendid.
“Viidates süüdlase jõhkrale hoolimatusele liikluses ja rängas joobes sõiduki juhtimisele taotlen kahtlusalusele reaalset vanglakaristust selle ja selle § alusel.”
Vittu,
