Viiskümmend tumedamat varjundit. Triloogia 2. osa. E. L. James

      Mulle tulevad pisarad silma. Tõusen kiiresti laua tagant ja torman tualetti ning peidan end ühte kabiini. José näitus. Kurat. Olin selle tõesti unustanud, ja ma lubasin ju minna. Pagan, Christianil on õigus; kuidas ma sinna saan?

      Ma hõõrun oma otsaesist. Miks José pole helistanud? Kui nüüd mõtlema hakata – miks üldse pole keegi helistanud? Ma olen olnud nii hajameelne, et pole märganudki, et mu telefon on vait olnud.

      Pagan! Milline idioot ma olen! Mu kõned lähevad ju ikka veel BlackBerry numbrile. Püha müristus. Need on kõik Christianile läinud – kui ta pole just BlackBerryt ära visanud. Kuidas ta mu meiliaadressi sai?

      Ta teab mu kinganumbrit, meiliaadress ei tekita talle ilmselt mingeid probleeme.

      Kas ma näen teda veel? Kas ma suudaksin seda välja kannatada? Kas ma üldse tahan teda näha? Ma sulgen silmad ja kallutan pea tahapoole, kui lein ja igatsus mind läbivad. Muidugi tahan.

      Võib-olla. Võib-olla saan ma talle öelda, et muutsin meelt … Ei, ei, ei. Ma ei saa olla koos kellegagi, kellele meeldib mulle haiget teha, kellegagi, kes ei suuda mind armastada.

      Piinavad mälestused vilksatavad läbi pea – purilend, käest kinni hoidmine, suudlemine, vann, tema õrnus, tema huumor ja ta tume, juurdlev, seksikas pilk. Ma igatsen teda. On möödunud viis päeva, viis päeva piina, mis tundub nagu igavik. Ma nutan end täna öösel magama, soovides et ma poleks teda maha jätnud, soovides et ta oleks teistsugune, ja et me oleksime koos. Kui kaua see õudne tunne, mis kõik enda alla matab, võib kesta? See on täielik põrgu.

      Ma põimin käed enda ümber, kallistan end kõvasti, hoian end koos. Ma igatsen tema järele. Ma tõesti igatsen … Ma armastan teda. Lihtne.

      Anastasia Steele, sa oled tööl! Ma peaksin endale kindlaks jääma, aga ma tahan José näitusele minna, ja mu sisimas peituv masohhist tahab Christianit näha. Sügavalt sisse hingates sammun ma tagasi oma laua juurde.

      Telefoni kontrollides saan kinnitust, et see ongi endiselt Black-Berryle suunatud. Jack on koosolekul ja ma helistan kiiresti Joséle.

      „Tere, José. Ana siin.”

      „Tere, tundmatu.” Ta hääletoon on nii soe ja rõõmus, et viib mu peaaegu endast välja.

      „Ma ei saa eriti pikalt rääkida. Mis kell peaks homme avamisel olema?”

      „Sa ikka tuled?” Ta on erutatud.

      „Jah, muidugi.” Mu nägu läheb nende viie päeva jooksul esimest korda naerule, kui kujutlen ta laia naeratust.

      „Pool kaheksa.”

      „Siis näeme. Nägemiseni, José.”

      „Nägemiseni, Ana.”

      Oi taevas. Ma näen varsti Christianit, ja esimest korda nende viie päeva jooksul mu meeleolu paraneb pisut ja ma luban endal mõtiskleda selle üle, kuidas Christianil on läinud.

      Kas ta on minu järele igatsenud? Ilmselt mitte nii, nagu mina olen tema järele igatsenud. Kas ta on leidnud endale uue alistuja? See kujutlus on nii piinav, et püüan kohe millestki muust mõelda. Ma vaatan kirjadehulka, mis mul tuleb Jacki jaoks ära sorteerida, ning võtan selle käsile, püüdes vältida Christianile

Скачать книгу