Ma mäletan, kuidas ta ei tahtnud, et läheksin, mis oli imelik. Miks oleksin ma pidanud jääma, kui asjad olid sellisesse ummikusse jõudnud? Meil mõlemal olid omad probleemid, minul hirm karistuse ees, temal hirm … mille ees? Armastuse ees?
Ma keeran külili ja võtan padja kaissu ning kurbus matab mu enda alla. Ta arvab, et ei vääri kellegi armastust. Miks ta niimoodi tunneb? Kas see on kuidagi seotud ta lapsepõlvega? Tema narkolibust bioloogilise emaga? Need mõtted piinavad mind varaste hommikutundideni, kuni lõpuks vajun katkendlikku väsinud unne.
PÄEV MUUDKUI VENIB JA venib ning Jack on ebatavaliselt tähelepanelik. Ma oletan, et see võib olla seotud Kate’i ploomikarva kleidi ja mustade kõrgekontsaliste saabastega, mis ma ta kapist näppasin, aga ma ei viitsi selle üle mõelda. Ma otsustan, et lähen ostan oma esimese palga eest riideid. Kleit on mulle mõnevõrra suureks jäänud, aga ma ei hooli sellest.
Lõpuks on kell pool kuus, ma võtan oma jaki ja käekoti ning püüan rahulik olla. Ma näen teda varsti!
„Sul on täna õhtul kohtamine?” küsib Jack, kui ta välja minnes mu lauast möödub.
„Jah. Ei. Tegelikult mitte.”
Ta kergitab kulmu ja näha on, et temas tärkab huvi. „Kallimaga?”
Ma punastan. „Ei, sõbraga. Endise kallimaga.”
„Ehk teeksime homme pärast tööd väikese dringi? Sinu esimene nädal on olnud lihtsalt super, Ana. Me peaksime seda tähistama.” Ta naeratab ja üle ta näo vilksatab mingi kummaline ilme, mis tekitab minus kerget kõhedust.
Ta torkab käed tasku ja longib uksest välja. Ma põrnitsen ta selga. Dringid bossiga, on see hea mõte?
Ma vangutan pead. Kõigepealt on mul ees õhtu Christian Greyga. Kuidas ma hakkama saan? Kiirustan tualetti, et teha viimase hetke korrektiive.
Ma vaatlen suurest seinapeeglist pikalt ja tähelepanelikult oma nägu. Olen kahvatu nagu tavaliselt, mustad rõngad ümber liiga suurte silmade. Ma näen välja kurnatud, piinatud. Tahaksin tunda meikimise saladusi. Ma kasutan pisut ripsmetušši ja silmapliiatsit ning näpistan põski, lootes neile pisut värvi tuua. Sean juukseid, et need langeksid kenasti seljale, ja hingan sügavalt sisse. Sellega peaks korras olema.
Ma kõnnin närviliselt läbi fuajee ning naeratan ja noogutan Claire’ile vastuvõtulaua taga. Mulle tundub, et meist võivad sõbrad saada. Jack räägib Elizabethiga, kui ma ukse poole suundun. Laialt naeratades kiirustab Jack mulle ust avama.
„Sinu järel, Ana,” pomiseb ta.
„Tänan.” Ma naeratan, kuigi tunnen end ebamugavalt.
Väljas kõnniteel ootab Taylor. Ta avab autoukse. Vaatan kõhklevalt Jacki suunas, kes on minu järel õue tulnud. Ta silmitseb jahmunult Audi SUV-d.
Ma istun autosse, ning seal ta ootabki – Christian Grey –, tal on seljas hall ülikond ning avatud kraega valge särk, lipsu pole. Ta hallid silmad hiilgavad.
Mu suu kuivab. Ta näeb võrratu välja, kuigi ta mind põrnitseb. Miks?
„Millal sa viimati sõid?” küsib ta pahaselt.
Kurat küll. „Tere, Christian. Jah, sind on samuti tore näha.”
„Ma ei taha su teravast keelest praegu midagi teada. Vasta mulle.” Ta silmad leegitsevad.
Püha müristus. „Ee … ma sõin lõuna ajal jogurtit. Oi – ja ühe banaani.”
„Millal sa viimati korralikult sõid?” küsib ta hapult.
Taylor libistab end rooli taha, käivitab auto ja sõidab tänavale.
Pööran pilgu korraks maja poole tagasi – Jack lehvitab mulle, ja ehkki ma ei tea, kas ta mind läbi tumedate klaaside üldse näeb, lehvitan ma vastu.
„Kes see on?” nähvab Christian.
„Mu ülemus.” Piilun seda ilusat meest enda kõrval. Ta suu on kriipsuks kokku surutud.
„Noh? Su viimane söömaaeg?”
„Christian, see pole tõesti sinu asi,” pomisen ma, tundes end ebatavaliselt vaprana.
„Kõik, mida sa teed, on minu asi. Räägi mulle.”
Ei, ei ole. Ma ohkan tüdinult, pööritan üles vaadates silmi, ja Christian tõmbab silmad kissi. Ning esimest korda üle pika aja tahan ma naerda. Teen suuri jõupingutusi, et alla suruda itsitust, mis tahab valla pääseda. Christiani nägu leebub ja ma püüan tõsine olla, aga ma näen ta kauni kujuga huultel väikest naeratust.
„Noh?” küsib ta leebemal toonil.
„Pasta alla vongole, eelmisel reedel,” sosistan ma.
Ta sulgeb silmad ning ta näol peegeldub viha ja võib-olla ka kahetsus. „Ahaa,” ütleb ta ilmetul häälel. „Sa näed välja, nagu oleks sa sellest ajast saadik oma paar-kolm kilo maha võtnud, võib-olla ka rohkem. Palun söö, Anastasia,” noomib ta.
Ma põrnitsen ristatud sõrmi oma süles. Miks paneb ta mind alati end tundma eksinud lapsena?
Ta nihutab end istmel ja pöördub minu poole. „Kuidas sul läheb?” küsib ta, hääl äkitselt väga leebe.
Noh, tegelikult jube halvasti … Ma neelatan. „Kui ütleksin sulle, et hästi, siis ma valetaksin.”
Ta hingab sügavalt sisse. „Mina samuti,” pomiseb ta ning võtab mu käe. „Ma tundsin sinust puudust,” lisab ta.
Oi ei. Nahk naha vastas.
„Christian, ma …“
„Ana, palun. Me peame rääkima.”
Ma hakkan kohe nutma. Ei. „Christian, ma … palun … ma olen nii palju nutnud,” sosistan ma, püüdes oma tundeid valitseda.
„Oh, kallis, ei.” Ta pigistab mu kätt, ja enne kui ma arugi saan, olen ta süles. Ta käed on mu ümber ja nina mu juustes. „Ma nii igatsesin sinu järele, Anastasia,” sosistab ta.
Ma tahan ta embusest välja rabeleda, säilitada distantsi, aga ta käed on kõvasti minu ümber ja ta hoiab mind oma rinna vastas. Ma sulan. Oh, just siin ma olla tahangi.
Mu pea puhkab ta õla najal ja ta muudkui suudleb mu juukseid. Siin ongi mu kodu. Ta lõhnab puuvillase riide, dušigeeli ja mu lemmiklõhna – Christiani järele. Hetkeks luban ma endale kujutlust, et kõik läheb hästi, ja see leevendab mu hingehaavu.
Mõne minuti pärast peab Taylor auto kinni, ehkki me oleme veel linnas.
„Tule,” laseb Christian mu oma embusest lahti, „me oleme kohal.”
Mida?
„Kopteriplats – selle hoone katusel.” Christian viipab selgituseks ühe hoone suunas.
Muidugi. Charlie Tango. Taylor avab ukse ja ma ronin välja. Ta naeratab mulle soojalt ja onulikult ning see tekitab turvalise tunde. Ma naeratan talle samuti.
„Ma peaksin taskurätiku tagasi andma.”
