– ja ma olen jälle Ikaros, kes tahab liiga lähedale lennata.
LOOJANG ON MEILE SEATTLE’ist saadik järgnenud, taeva opaalsed, roosad ja meresinised toonid aina segunevad, ning vaid emake loodus teab, kuidas. On selge karge õhtu ja Portlandi tuled vilguvad ja pilgutavad meile tervituseks silma, kui Christian hakkab helikopterit kopteriplatsile maandama. Me oleme Portlandis, selle kummalise pruunist tellisest hoone kohal, kust me vähem kui kolme nädala eest lahkusime.
Tundub, et nii vähe aega on mööda läinud. Ent ikkagi on mul selline tunne, nagu oleksin Christianit terve eluaja tundnud. Ta vajutab nuppe, Charlie Tango maandub, propellerid jäävad seisma ja lõpuks kuulen ma kõrvaklappidest vaid oma hingamist. Hmm. See meenutab mulle põgusalt elamusi, mida kogesin Thomas Tallise muusika saatel. Ma kahvatan. Ma tõesti ei taha seda praegu meenutada.
Christian vabastab end rihmadest ja kummardub, et minu omad avada.
„Tore reis, preili Steele?” küsib ta, hääl leebe, hallid silmad säramas.
„Jah, tänan väga, härra Grey,” vastan ma viisakalt.
„Noh, lähme siis selle poisi fotosid vaatama.” Ta sirutab mulle käe ja seda vastu võttes ronin ma Charlie Tangost välja.
Üks hallipäine habemega mees tuleb meid laialt naeratades tervitama – ma mäletan teda viimasest korrast, kui me siin olime.
„Joe.” Christian naeratab ja laseb mu käe lahti, et soojalt Joe kätt suruda.
„Hoia teda Stephani jaoks. Ta tuleb kaheksa-üheksa paiku.”
„Tehtud, härra Grey. Ma’am,” ütleb ta minu poole noogutades. „Teie auto ootab allkorrusel, sir. Oh, ja lift on korrast ära, te peate trepist minema.”
„Tänan sind, Joe.”
Christian võtab mul käest kinni ja me suundume tuletõrjetrepi poole.
„Sul veab, et ainult kolm korrust, selliste kontsadega,” pomiseb ta mulle halvakspanevalt.
Ta ei tee nalja.
„Kas sulle need saapad ei meeldi?”
„Mulle meeldivad need väga, Anastasia.” Ta pilk tumeneb ja ma näen, et ta tahab ilmselt veel midagi öelda, aga peatub. „Tule. Me lähme aeglaselt. Ma ei taha, et sa kukuksid ja kaela murraksid.”
GALERIISSE SÕITES VAIKIME MÕLEMAD. Mu ärevus on aina tõusnud ning ma taipan, et aeg, mille veetsime Charlie Tangos, oli vaikus enne tormi. Christian on vait ja mõtlik … isegi nagu kardaks midagi; meie endine kerge meeleolu on läinud. Ma tahan nii palju öelda, aga see autosõit on liiga lühike. Christian vaatab mõtlikult aknast välja.
„José on ainult sõber,” pomisen ma.
Christian pöörab ringi ja vaatab mulle pingsalt otsa, silmad tumedad ja valvsad, neist pole võimalik midagi välja lugeda. Ta suu – oh, ta suu on nii segadusseajav. Ma mäletan seda endal – igal pool. Mu nahk kuumab. Ta nihutab end istmel ja kortsutab kulmu.
„Need kaunid silmad tunduvad su näos liiga suured, Anastasia. Palun luba mulle, et sa sööd.”
„Jah, Christian, ma söön,” vastan ma automaatselt, harjunult.
„Ma mõtlen seda tõsiselt.”
„Tõesti või?” Mu hääles kõlab halvakspanu. Ausõna, selle mehe jultumus – sellesama mehe, kes on mulle viimastel päevadel täielikke põrgupiinu valmistanud. Ei, see on vale. Ma ise olen endale põrgupiinu valmistanud. Ei. See on tema. Ma vangutan pead.
„Ma ei taha sinuga tülitseda, Anastasia. Ma tahan sind tagasi, ja ma tahan, et sa oleksid terve,” ütleb ta leebelt.
„Aga miski pole muutunud.” Sa oled ikka Viiskümmend Varjundit.
„Räägime tagasiteel. Me oleme kohal.”
Auto sõidab galerii ette ja Christian ronib välja, jättes mu hämmingusse. Ta avab mulle autoukse ja ma astun välja.
„Miks sa nii teed?” Mu hääl on valjem kui mulle meeldiks.
„Mida ma teen?” Christian on jahmunud.
„Ütled midagi sellist ja siis lihtsalt lõpetad selle jutu.”
„Anastasia, me oleme kohal. Sa tahtsid siia tulla. Käime näitusel ära, ja siis räägime. Ma ei taha eriti mingit stseeni tänaval.”
Ma vaatan ringi. Tal on õigus. See on liiga avalik koht.
„Hea küll,” pomisen ma tusaselt. Ta võtab mul käest kinni, ja me läheme sisse.
Me oleme ümberehitatud laohoones – tellisseinad, tumedast puust põrandad, valged laed ja valged torud. Ruum on õhurikas ja moodne ning inimesed kõnnivad galeriis ringi, lonksates veini ja imetledes José töid. Hetkeks mu mured kaovad, kui mõtlen, et José unistus on lõpuks täitunud. Tubli poiss, José!
„Tere õhtust ja tere tulemast José Rodrigueze näituse avamisele.” Meid tervitab noor naine, üleni mustas, väga lühikeste pruunide juustega, huuled erepunased ja suured võrud kõrvas. Ta vaatab põgusalt mind ja palju kauem kui vaja Christianit, seejärel pöördub jälle minu poole, pilgutades punastades silmi.
Mu kulm kerkib. Christian on minu – või oli. Ma püüan naist mitte vihaselt põrnitseda. Ta tähelepanu on nüüd minul.
„Oi, see oled sina, Ana. Me tahaksime sinu arvamust ka kuulda.” Naeratades ulatab ta mulle brošüüri ja juhatab meid laua juurde, millel on joogid ja snäkid.
„Sa tunned teda?” kortsutab Christian kulmu.
Ma raputan hämmeldunult pead.
Ta kehitab õlgu. „Mida sa juua tahad?”
„Ma võtaksin klaasi valget veini, tänan.”
Ta kulm kerkib, ent ta hoiab keele hammaste taga ja kõnnib baari suunas.
„Ana!”
José tuleb rutakalt läbi rahvasumma.
Püha taevas! Tal on ülikond seljas. Ta näeb hea välja ja naeratab mulle säravalt. Ta võtab mu oma embusesse ja kallistab kõvasti. Ja ma hoian end tagasi, et mitte nutma puhkeda. Mu sõber, mu ainus sõber, kuni Kate on ära. Mulle tulevad pisarad silma.
„Ana, mul on nii hea meel, et sa tulid,” sosistab ta mulle kõrva, vaikib hetke, ja mind endast pisut eemal hoides jääb mind pingsalt silmitsema.
„Mis on?”
„Kuule, kas sinuga on kõik korras? Sa näed, noh, kuidagi imelik välja. Dios mío, kas sa oled maha võtnud?”
Ma pilgutan silmi – tema ka veel. „José, minuga on kõik hästi. Mul on lihtsalt sinu üle nii hea meel. Palju õnne näituse puhul.” Mu hääl väriseb, nähes muret ta tuttaval näol, aga ma pean end kokku võtma.
„Kuidas sa tulid?” küsib ta.
„Christian tõi,” ütlen ma, äkitselt ettevaatlik.
„Oh.”
