style="font-size:15px;"> „Üheksa?” küsib Christian.
„Jah, sir.”
Christian noogutab ja juhatab mu läbi topeltuste tohutusse fuajeesse. Ma mõnulen, tundes tema suurt kätt, ta pikki osavaid sõrmi ümber minu sõrmede. Ma tunnen tuttavat tõmmet – ma olen Ikaros, keda tõmbab päikese poole. Ma olen juba ära põlenud, ja ikka olen ma jälle siin.
Liftide juurde jõudes vajutab ta kutsunginuppu. Vilksan talle otsa vaadata ning ta näol on mõistatuslik poolnaeratus. Kui uksed avanevad, laseb ta mul käest lahti ja me astume lifti.
Uksed sulguvad ja ma riskin veel ühe pilguga. Ta vaatab mulle otsa, ja meie vahel õhus on tunda elektrit. See on käegakatsutav. Ma võin seda peaaegu maitsta, see pulseerib meie vahel ja tõmbab meid teineteise poole.
„Oh taevas,” ahmin ma õhku, sest see ehe külgetõmme on nii intensiivne.
„Mina tunnen seda ka,” ütleb ta, silmad tunnetest tulvil.
Iha koguneb minus, tume ja saatuslik. Christian võtab mu käest kinni ja silitab pöidlaga sõrmenukke, ja sügaval sisimas tõmbuvad mu lihased ülimalt meeldivalt kokku.
Kuidas on võimalik, et ta endiselt samaviisi mõjub?
„Palun ära huulde hammusta, Anastasia,” sosistab ta.
Ma vaatan talle otsa ja lasen huule lahti. Ma tahan teda. Siin ja praegu, liftis. Midagi pole muutunud.
„Sa tead, mida see minuga teeb,” pomiseb ta.
Oh, ta ihaldab mind ikka veel. Mu sisemine jumalanna lõpetab viis päeva kestnud mossitamise.
Järsku uksed avanevad ja nõidus kaob, ning me olemegi katusel. On tuuline ja vaatamata oma mustale jakile on mul külm. Christian paneb käe mulle ümber, tõmmates mu enda hõlma alla, ja me kiirustame kopteriplatsi keskele, kus seisab Charlie Tango, propeller aeglaselt tiirlemas.
Pikk blond kandilise lõuaga mees tumedas ülikonnas hüppab välja ja jookseb kummargil meie poole. Nad kätlevad Christianiga ja vahetavad üle rootorimüra karjudes mõned laused.
„Valmis, sir.“
„Kontrollitud?”
„Jah, sir.”
„Viid umbes poole üheksa paiku minema?”
„Jah, sir.”
„Taylor ootab sind ukse ees.”
„Tänan teid, härra Grey. Head reisi Portlandi. Ma’am.” Ta saluteerib mulle. Christian noogutab talle ning mind lahti laskmata suunab mu kopteri ukse juurde.
Sees tõmbab ta mu kindlalt rihmadega kinni. Ta saadab mulle teadva pilgu ja salapärase naeratuse.
„See peaks sind paigal hoidma,” pomiseb ta. „Ma pean ütlema, et mulle tõesti meeldib, kui sa oled niimoodi rihmadega kinni. Ära midagi puuduta.”
Ma lähen tulipunaseks ja ta silitab nimetissõrmega mu põske, enne kui mulle kõrvaklapid ulatab. Ma tahaksin sind ka puudutada, aga sa ei lase. Ma põrnitsen teda. Pealegi on ta rihmad nii kõvasti kinni tõmmanud, et ma ei saa end liigutada.
Ta istub oma kohale ja paneb end rihmaga kinni ning hakkab siis lennueelset kontrolli tegema. Ta on nii omas elemendis. See on väga ligitõmbav vaatepilt. Ta paneb klapid pähe ja vajutab lülitit, ning tiivikumüra lööb mu kõrvad korraks lukku.
Minu poole pöördudes vaatab ta mulle otsa. „Valmis, kallis?” Ta hääl tuleb kõrvaklappidest.
„Jah.”
Ta muigab oma poisilikku muiet. Oo – ma pole seda nii kaua näinud.
„Sea-Taci keskus, siin Charlie Tango Golf – Golf Echo hotell, valmis õhkutõusuks Portlandi PDX-i kaudu. Palun kinnitage, kuuldel.”
Keskuse dispetšeri hääl vastab, jagades instruktsioone.
„Selge, keskus, Charlie Tango valmis, side lõpp.” Christian vajutab kahte lülitit, haarab juhtkangist ning helikopter tõuseb aeglaselt ja sujuvalt õhtutaevasse.
Seattle ja mu sisikond langevad allapoole; meile avaneb imeline vaade.
„Me ajasime taga päikesetõusu, Anastasia, ja nüüd loojangut,” kostab ta hääl kõrvaklappidest. Ma pöördun üllatunult tema poole.
Mida ta silmas peab? Kas ta on tõesti lihtsalt romantiline? Ta naeratab ja ma naeratan talle ujedalt vastu.
„Nagu õhtupäiksega ikka, on praegu palju rohkem näha,” ütleb ta.
Viimane kord, kui me Seattle’isse sõitsime, oli pime, aga täna õhtul on vaade tõesti vapustav, nagu teisest maailmast. Me oleme kõige kõrgemate hoonete kohal ning tõuseme üha kõrgemale ja kõrgemale.
„Escala on näe, seal.” Ta osutab ühele hoonele. „Boeing on seal, ja seal näed sa Space Needle’it.”1
Ma ajan kaela õieli. „Ma pole seal kunagi käinud.”
„Ma võin sind sinna viia – me võime seal restoranis süüa.”
„Christian, me läksime lahku.”
„Ma tean, ma võin sind ikkagi sinna viia ja sulle süüa anda.” Ta vaatab mind altkulmu.
Ma vangutan pead ja punastan, tegelikult ma ei taha nii vaenulik olla. „Siin üleval on väga ilus, aitäh sulle.”
„Rabav, eks ju?”
„See on rabav, et sa nii hästi lennata oskad.”
„Kas see on meelitus, preili Steele? Aga ma olen mitmekülgselt andekas inimene.”
„Ma olen sellest täiesti teadlik, härra Grey.”
Ta pöörab ringi ja muigab, ja esimest korda pärast viit päeva tunnen kerget pingelangust. Võib-olla ei lähegi kõik nii halvasti.
„Kuidas uus töö tundub?”
„Tore, tänan küsimast. Huvitav.”
„Kuidas ülemus on?”
„Oh, täitsa tore.” Kuidas saaksin ma Christianile öelda, et Jack tekitab minus ebamugavust? Christian pöörab ringi ja silmitseb mind tähelepanelikult.
„Mis viga on?” küsib ta.
„Peale selle, mis on ilmselge, mitte midagi.”
„Mis on ilmselge?”
„Oh, Christian, sa oled vahel tõesti väga juhm.”
„Juhm? Mina? Ma pole kindel, kas ma lepin teie tooniga, preili Steele.”
„Noh, ära siis lepi.”
Ta huuled kerkivad naeratuseks. „Ma igatsesin su terava keele järele, Anastasia.”
Ma
184 m kõrgune torn, Seattle’i sümbol. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
