sisse, ning siis haarab mul käest.
„Tule, me peame rääkima, ja sina pead sööma.”
TEINE PEATÜKK
Ta viib mu väikesesse intiimsesse restorani.
„See koht peaks sobima,” toriseb Christian. „Meil pole palju aega.”
Restoran tundub kena. Puust toolid, linased laudlinad, seinad sama värvi nagu Christiani mängutoas – sügavad veripunased – ja seintele on kaootiliselt paigutatud väikesed kullatud raamidega peeglid, ning laudadel valged küünlad ja väikesed vaasid valgete roosidega. Ella Fitzgerald ümiseb tasa millestki, mida nimetatakse armastuseks. Õhkkond on väga romantiline.
Kelner juhatab meid kahesesse lauda väikeses alkoovis, me võtame istet ja ma jään ootusärevalt mõistatama, mida me Christianiga arutama hakkame.
„Meil pole palju aega,” ütleb Christian kelnerile. „Niisiis võtame me kumbki keskmise küpsusega veisesteigi bearnaise’ kastmega, kui teil on, lisandiks friikartulid ja mis tahes rohelised aedviljad, mis kokal on; ja tooge mulle veinikaart.”
„Muidugi, sir.” Kelner, jahmunud Christiani järsust jahedast suhtlemisviisist, kiirustab minema. Christian asetab oma Black-Berry lauale. Jessas, kas ma tõesti ei või ise valida?
„Ja kui mulle steik ei meeldi?”
Ta ohkab. „Ära hakka pihta, Anastasia.”
„Ma pole laps, Christian.”
„Noh, ära siis käitu nagu laps.”
Mul on tunne, nagu oleks ta mind löönud. Ma pilgutan silmi. Niisiis, selline see ongi, see arutelu, see tõsine vestlus, vaatamata väga romantilisele ümbrusele ilma igasuguse romantikata.
„Ma käitun nagu laps, sest mulle ei meeldi steik?” küsin ma vaikselt, püüdes oma haavumist peita.
„Sest sulle meeldib mind meelega armukadedaks ajada. See on lapsik. Ja kas sa üldse ei arvesta oma sõbra tunnetega, kui sa teda niimoodi takka utsitad?”
Christian surub huuled kriipsuks kokku ja vaikib mornilt, kui kelner veinikaardiga saabub.
Ma punastan – ma polnud sellele mõelnud. Vaene José – ma tõesti ei taha teda julgustada. Mul on piinlik. Christianil on õigus, oli mõtlematu niimoodi teha. Ta uurib veinikaarti.
„Soovid ehk ise veini valida?” küsib ta kulmu kergitades minult ootavalt, ülbus ise. Ta teab, et ma ei tunne üldse veine.
„Vali sina,” vastan ma pahuralt, olles oma karistuse kätte saanud.
„Kaks klaasi Barossa Valley Shirazi, palun.”
„Ee … me müüme seda veini ainult pudeliga, sir.”
„Siis pudel,” nähvab Christian.
„Sir.” Ta kaob alistunult, ja ma ei süüdista teda. Ma kortsutan Viiekümnele kulmu. Mis tal viga on? Oh, ilmselt on asi minus, ja kusagil mu hingesügavustes tõuseb mu sisemine jumalanna uniselt üles, ringutab ja naeratab. Ta on mõnda aega maganud.
„Sa oled väga sünge.”
Ta vaatab mulle emotsioonitult otsa.
„Noh, ilmselt see ongi õige toon intiimseks ja ausaks jutuajamiseks tulevikust, või mis sina arvad?” Ma naeratan talle kenasti.
Ta surub huuled kokku, ent siis, peaaegu vastu tahtmist, ta suunurgad kerkivad ja ma tean, et ta püüab naeratust maha suruda.
„Palun vabandust,” ütleb ta.
„Vabandus vastu võetud, ja mul on hea meel sind informeerida, et ma pole vahepeal, pärast meie viimast söömaaega taimetoitlaseks otsustanud hakata.”
„Et see oli üldse su viimane söömaaeg, siis ma arvan, et see väide on vaieldav.”
„Jälle vaieldav.”
„Vaieldav jah,” kordab ta muiates. Ta tõmbab käega läbi juuste ja muutub taas tõsiseks. „Ana, viimane kord, kui me püüdsime asju arutada, läksid sa minu juurest minema. Ma olen pisut närvis. Ma olen sulle öelnud, et tahan sind tagasi, ja sina pole mitte midagi vastanud.” Ta pilk on nii intensiivne ja tulvil lootust ning ta võlu on täiesti relvitukstegev. Mida paganat ma selle peale ütlen?
„Ma igatsesin sinu järele … tõeliselt igatsesin, Christian. Need viimased päevad on olnud … keerulised.” Ma neelatan ja klomp kurgus läheb suuremaks, kui ma meenutan oma masendust ja ängistust sellest ajast saadik, kui ma ta maha jätsin.
See viimane nädal on olnud kõige hullem mu elus, ja valu on lihtsalt kirjeldamatu, seda pole võimalik millegagi võrrelda. Kuid reaalsus on samasugune ja keerab mind üles.
„Mitte miski pole muutunud. Ma ei saa olla selline, nagu sa tahad.” Ma pigistan sõnu endast välja, klomp kurku nöörimas.
„Sa oled selline, nagu ma tahan,” ütleb ta rõhuga.
„Ei, Christian, ei ole.”
„Sa oled ärritunud selle pärast, mis eelmine kord juhtus. Ma käitusin rumalalt, ja sina … sina samuti. Miks sa turvasõna ei kasutanud, Anastasia?” Ta toon muutub süüdistavaks.
Mida? Haa – ta süüdistab mind. Ma punastan ja pilgutan silmi.
„Vasta mulle.”
„Ma ei tea. Seda kõike oli liiga palju. Ma püüdsin olla see, kes ma sinu jaoks pidin olema, ma püüdsin valuga hakkama saada ja … Tead … ma unustasin,” sosistan ma piinlikkust tundes ja kehitan vabandavalt õlgu.
Võib-olla oleksime me saanud kogu seda südamevalu vältida.
„Sa unustasid!” ahmib ta õhku, mind õudusega altkulmu vahtides. Ma värisen ta pilgu all.
Kurat! Ta on jälle maruvihane. Mu sisemine jumalanna vahib mind samuti vihaselt. Näed, sa ikkagi olid ise süüdi!
„Kuidas saan ma sind usaldada?” küsib ta tasa. „Üldse?”
Kelner saabub veiniga, aga meie vaatame üksisilmi teineteist, sinised silmad hallides, mõlemad tulvil väljaütlemata vastastikuseid süüdistusi. Kelner eemaldab kohatu pidulikkusega pudelilt korgi ja valab veidi veini Christiani klaasi. Automaatselt võtab Christian klaasist lonksu.
„Sobib.” Ta hääl on tõre.
Ülima ettevaatlikkusega täidab kelner meie klaasid, paneb pudeli lauale ja lahkub kiirustades. Christian pole kogu selle aja jooksul minult silmi pööranud. Ma ei pea enam vastu, katkestan silmsideme, võtan klaasi ja joon suure sõõmu. Ma tunnen vaevu maitset.
„Mul on kahju,” sosistan ma, tundes end äkki rumalana. Ma läksin sellepärast, et arvasin, et me ei sobi, aga tema ütleb, et oleksin võinud olukorda muuta?
„Millest sul kahju on?” ütleb ta häiritult.
„Et ma turvasõna ei kasutanud.”
Ta sulgeb silmad
