näib äkitselt otsusekindla ja asjalikuna. Püha taevas. Kas me peame läbirääkimisi? Ma kuulan tähelepanelikult.
„Kõigepealt üks küsimus. Kas sa tahad regulaarset vaniljesuhet, milles poleks üldse kiiksuga keppi?”
Mu suu kukub lahti. „Kiiksuga keppi?” piiksatan ma.
„Kiiksuga keppi.”
„Ma ei usu oma kõrvu.” Ma vaatan närviliselt Taylori poole.
„Noh, usu ikka. Vasta mulle,” ütleb ta rahulikult.
Ma punastan. Mu sisemine jumalanna palub mind härdalt põlvili maas, käed koos.
„Mulle meeldib su kiiksuga kepp,” sosistan ma.
„Seda ma arvasingi. Aga mis sulle ei meeldi?”
See, et ma ei või sind puudutada. See, et sa naudid mu valu, rihma kõrvetust …
„Hirm julma ja ebatavalise karistuse ees.”
„Mida see tähendab?”
„Noh, sul on mängutoas kõik need kepid ja piitsad ja igasugune muu värk, need hirmutavad mu poolsurnuks. Ma ei taha, et sa neid minu peal kasutaksid.”
„Hea küll, niisiis ei piitsu ega keppe – või rihmu, kuna nendest oli juttu,” sõnab ta pilkavalt.
Ma vaatan talle lõbustatult otsa. „Kas sa püüad siin jälle keeldusid paika panna?”
„Mitte just nii, ma lihtsalt püüan sinust aru saada, saada selgemat pilti, mis sulle meeldib ja mis mitte.”
„Christian, kõige raskem on mul toime tulla sellega, et mulle valu tekitamine teeb sulle rõõmu. Ja et sa teed seda sellepärast, et ma olen ületanud mingi suvalise piiri.”
„Aga see pole suvaline, reeglid on kirjas.”
„Ma ei taha neid reegleid.”
„Üldse mitte?”
„Mitte mingeid reegleid.” Ma raputan pead, aga mu süda puperdab. Kuhu ta välja jõuda tahab?
„Aga sul pole selle vastu midagi, kui ma sulle laksu annan?”
„Millega?”
„Sellega.” Ta tõstab käe üles.
Ma nihelen ebamugavust tundes. „Ei, tegelikult mitte. Eriti nende hõbekuulidega …” Taevale tänu, et on pime, sest mu nägu leegitseb ja hääl katkeb, kui ma seda ööd meenutan. Jah … ma teeksin seda veel.
Ta muigab. „Jah, see oli tore.”
„Rohkem kui tore,” pomisen ma.
„Nii et sa saad mõningase valuga hakkama.”
Ma kehitan õlgu. „Jah, ilmselt küll.” Oh, kuhu ta ometi tüürib? Mu ärevus on mitme pügala võrra tõusnud.
Ta silitab lõuga, olles sügavas mõttes. „Anastasia, ma tahan uuesti alustada. Teha seda vaniljevärki ja võib-olla siis, kui sa mind rohkem usaldad ja mina võin juba kindel olla, et sa räägid mulle ausalt kõigest, siis me võime edasi liikuda ja teha mõningaid asju, mida mulle teha meeldiks.”
Ma vahin teda täiesti rabatult, ja mu peas pole ainsamatki mõtet – nagu oleks arvuti üles öelnud. Ma ei näe ta ilmet, sest me oleme mattunud Oregoni pimedusse. Ja see mõjub nagu metafoor.
Ta tahaks justkui valgust süüdata, aga kas ma võin paluda, et ta teeks seda ainult minu pärast? Ja kas mulle ei meeldi pimedus? Mõningane pimedus, mõnikord. Thomas Tallise ööst jäänud mälestused tungivad tahtmatult mu mõtteisse.
„Aga mis karistustest saab?”
„Karistused jäävad ära.” Ta raputab pead. „Mitte ühtki.”
„Ja reeglid?”
„Reegleid pole.”
„Mitte ühtki? Aga sina vajad ju ka midagi muud.”
„Sind vajan ma rohkem, Anastasia. Need viimased päevad on olnud täielik põrgu. Kõik mu instinktid ütlevad mulle, et ma peaksin sul minna laskma, räägivad, et ma ei vääri sind. Need fotod, mis see poiss tegi … ma saan aru, kuidas tema sind näeb. Sa paistad piltidel nii muretu ja kaunis; mitte et sa poleks praegu kaunis. Aga ma näen su valu. Ja see on nii raske, et mina olen su valu põhjustaja. Ent ma olen isekas inimene. Ma olen tahtnud sind sellest ajast peale, kui sa mu kontorisse kukkusid. Sa oled oivaline, aus, soe, tugev, tark, võluvalt süütu; see nimekiri on lõputu. Ja ma olen sinust vaimustuses. Ma tahan sind, ja kujutluspilt, et keegi teine saab su endale, tekitab tunde, nagu pöörataks nuga mu pimedas hinges.”
Mu suu muutub kuivaks. Püha müristus. Mu alateadvus noogutab rahulolevalt. Kui see pole armastusavaldus, siis ma küll ei tea, mis see on. Ja sõnad purskuvad minust välja – tamm on purunenud.
Miks arvab ta, et ta hing pimeduses vaevleb? Kurb – võib-olla, aga ta on hea inimene … ta on suuremeelne, ta on lahke, ja ta pole mulle kunagi valetanud. Ja mina pole eriti püüdnud.
„Eelmine laupäev oli mulle suur šokk. See oli äratus. Ma taipasin, et sa oled minuga sinnamaani õrnalt käitunud, ja et ma ei saa olla selline inimene, nagu sina tahad. Seejärel, pärast äraminekut sain ma aru, et füüsiline valu, mida sa mulle tegid, polnud nii hirmus kui valu, et ma su kaotasin. Ma tõesti tahan sulle meele järele olla, aga see on raske.”
„Sa oled mulle kogu aeg meele järele,” sosistab ta. „Kui kaua ma pean sulle seda kordama?”
„Ma ei tea kunagi, mida sa mõtled. Vahel oled sa nii endassetõmbunud … nagu üksik saar. Sa hirmutad mind. Sellepärast ma olengi vait. Ma ei saa aru, mis tujus sa oled. See muutub sada kaheksakümmend kraadi sekundi murdosa jooksul. See ajab mind segadusse, ja sa ei luba mul end puudutada, ja ma tahan nii väga sulle näidata, kui palju ma sind armastan.”
Ta pilgutab pimeduses silmi, ma arvan, et valvsalt, aga ma ei suuda talle enam vastu panna. Ma avan oma turvavöö ja ronin talle sülle, mis üllatab teda, ning võtan ta pea oma käte vahele.
„Ma armastan sind, Christian Grey. Ja sina oled valmis minu pärast muutusi tegema. Nii et mina olen see, kes sind ei vääri, ja mul on nii kahju, et mina ei suuda sinu pärast muutuda, et kõiki neid asju teha. Võib-olla aja jooksul … ma ei tea … aga jah, ma võtan su ettepaneku vastu. Kuhu ma alla kirjutan?”
Ta paneb käe mu ümber ja tõmbab mind lähemale.
„Oh, Ana,” sosistab ta, peites nina mu juustesse.
Me istume, käed teineteise ümber, ja kuulame muusikat – rahustavat muusikat, mis peegeldab meie emotsioone, meeldivat vaikust pärast tormi. Ma poen talle veelgi tihedamalt kaissu ja mu pea puhkab ta kaelal. Ta silitab õrnalt mu selga.
„Puudutamine on minu jaoks keeld, Anastasia,” sosistab ta.
„Ma tean. Ma tahaksin aru saada, miks.”
Natukese aja pärast ta ohkab ja ütleb vaikselt: „Mul oli kohutav lapsepõlv. Üks narkolibu kupeldaja …” Ta hääl
