10.06.2011 17:36
Kellele: Christian Grey
Me lähme baari, mille nimi on „Viiekümnendad”.
Ma võiksin sellest lõputult tähendusi välja kaevata.
Ma ootan seal teiega kohtumist, härra Grey.
A x
Kellelt: Christian Grey
Teema: Ohud
Kuupäev: 10.06.2011 17:38
Kellele: Anastasia Steele
Kaevandamine on väga, väga ohtlik töö.
Christian Grey
Tegevdirektor, Grey Enterprises Holdings, Inc.
Kellelt: Anastasia Steele
Teema: Ohud?
Kuupäev: 10.06.2011 17:40
Kellele: Christian Grey
Mida sa sellega mõtled?
Kellelt: Christian Grey
Teema: Ainult …
Kuupäev: 10.06.2011 17:42
Kellele: Anastasia Steele
Ma lihtsalt mainin fakti, preili Steele.
Varsti näeme.
Christian Grey
Tegevdirektor, Grey Enterprises Holdings, Inc.
Ma vaatan end peeglist. Kuidas küll üks päev võib kõike muuta. Ma õhetan pisut ja silmad säravad. See on Christian Grey mõju. Natuke temaga meilide vahetamist, ja näe, mis juhtub. Ma muigan peeglisse ja silun oma helesinist pluusi – seda, mille Taylor mulle ostis. Mul on täna lemmikteksased ka jalas. Enamik naisi selles kontoris kannab kas teksaseid või kaharaid seelikuid. Peaksin samuti paari kahara seeliku peale kulutama. Võib-olla teen ma seda sellel nädalavahetusel ja tšekiga, mille Christian mulle Wanda, mu Beetle’i eest andis.
Kontorihoonest välja astudes kuulen ma, et keegi hüüab mind.
„Preili Steele?”
Ma pööran ringi, ja keegi kaame näoga noor naine läheneb mulle kõhklevalt. Ta näeb välja nagu kummitus – väga kahvatu ja kummaliselt ilmetu näoga.
„Preili Anastasia Steele?” kordab ta täiesti tuimal ilmel.
„Jah?”
Ta jääb seisma, vaatab umbes meetri kauguselt mulle ainiti otsa, ja mina vaatan liikumatult vastu. Kes ta on? Mida ta tahab?
„Kuidas ma saaksin teid aidata?” küsin ma. Kust ta mu nime teab?
„Ei … Ma lihtsalt tahtsin teid näha.” Ta hääl on kohutavalt vaikne. Nagu minul, on ka temal tumedad juuksed, mis on suures kontrastis ta heleda nahaga. Ta silmad on pruunid, burboonikarva, aga ilmetud. Nendes pole üldse elu. Ta kaunis nägu on kahvatu ja tulvil kurbust.
„Vabandust, te panete mu ebamugavasse olukorda,” ütlen ma viisakalt, püüdes mitte välja teha hoiatavast judinast, mis mööda mu selgroogu tõuseb. Ta tundub imelikult korratu ja hoolitsemata. Ta riided on kaks numbrit liiga suured, kaasa arvatud tolmumantel, mis on ilmselgelt moekunstniku töö.
Ta naerab kummaliselt ja kõlatult ning see tekitab minus veel suuremat rahutust.
„Mis sinul on, mida minul pole?” küsib ta kurvalt.
Mu ebamugavustunne muutub hirmuks. „Vabandage palun, aga kes te olete?”
„Mina? Mitte keegi.” Ta tõstab käe, et tõmmata läbi oma õlgadeni juuste, ja paljastab selle liigutusega määrdunud sideme randme ümber.
Oh õudust.
„Head päeva, preili Steele.” Ta pöörab ringi ja kõnnib mööda tänavat minema, mina seisan nagu paigale naelutatult. Ma vaatan, kuidas ta sale kuju kaob vaateväljalt, sulandudes töötajate sekka, kes valguvad välja oma kontoritest.
Mida see tähendas?
Ma olen segaduses ja püüan üle tänava minnes mõistatada, mis siis õieti äsja juhtus, ning mu alateadvus tõstab oma inetu pea ja sisistab mulle – tal on midagi Christianiga pistmist.
„Viiekümnendad” on koopataoline isikupäratu baar; seintel pesapallivimplid ja plakatid. Lisaks Jackile on baaris Elizabeth, teine toimetaja Courtney, kaks finantsosakonna kutti ning Claire vastuvõtust. Claire’il on kõrvas suured hõberõngad, tema firmamärk.
„Tšau, Ana!” Jack ulatab mulle pudeli Budi.
„Aitäh … terviseks,” pomisen ma, olles ikka veel erutatud kohtumisest Kummitustüdrukuga.
„Terviseks!” Me lööme pudelid kokku ja ta jätkab vestlust Elizabethiga. Claire naeratab mulle armsalt.
„Noh, kuidas su esimene nädal on läinud?” küsib ta.
„Hästi, aitäh. Kõik on nii sõbralikud.”
„Sina tundud täna palju rõõmsam.”
Ma punastan. „On reede,” pomisen ma kiiresti. „Nii – kas sinul on nädalavahetuseks mingeid plaane?”
Mu patenteeritud teemamuutmistehnika toimib ja ma olen päästetud. Tuleb välja, et Claire’il on kuus õde-venda ja ta läheb perekonna kokkutulekule Tacomasse. Ta on mõnusalt jutukas ja ma taipan, et pole ühegi omaealise naisega rääkinud sellest ajast saadik, kui Kate Barbadosele läks.
Huvitav, kuidas Kate’il läheb … ja Elliotil. Ma pean Christianilt pärast küsima, kas ta on neist midagi kuulnud. Oh, ja Ethan, Kate’i vend, tuleb järgmisel teisipäeval tagasi ja peatub meie korteris. Ma ei usu, et Christian selle üle rõõmustaks. Ennistine kohtumine kummalise Kummitustüdrukuga ununeb.
Ma vestlen Claire’iga ja Elizabeth ulatab mulle teise klaasi õlut.
„Aitäh,” naeratan ma talle.
Claire’iga on väga kerge rääkida – talle meeldib rääkida – ja enne kui arugi saan, joon ma kolmandat õlut, mille on mulle saatnud üks finantsosakonna kutt.
Kui Elizabeth ja Courtney lahkuvad, tuleb Jack Claire’i ja minu juurde. Kus Christian on? Üks finantsosakonna poistest hakkab Claire’iga vestlema.
„Ana, kas sa oled rahul, et siia tööle tulid?” Jacki hääl on vaikne ja ta seisab mulle pisut liiga lähedal. Aga ma olen märganud, et tal on kalduvus teha seda igaühe puhul, isegi kontoris.
„See oli tore nädal, aitäh küsimast, Jack. Jah, ma olen rahul.”
„Sa oled väga tark tüdruk, Ana. Sa jõuad kaugele.”
