pole jõudnud siin veel päriselt sisse elada. Ma arvan, et avaja on seal,” osutan lõuaga ülemise sahtli poole.
See tundub nii … normaalne. Kaks inimest, kes õpivad teineteist tundma ja hakkavad sööma. Ikkagi on see kõik nii imelik. Hirm, mida ma temaga koos olles varem alati tundsin, on kadunud. Me oleme juba nii paljusid asju koos teinud, ja ma punastan sellele mõeldes, ent ikka ma vaevalt tunnen teda.
„Millest sa mõtled?” katkestab Christian mu mõttelõnga, võtab seljast oma triibulise pintsaku ja asetab diivanile.
„Et kui vähe ma sind tunnen.”
Ta silmad leebuvad. „Sa tunned mind paremini kui keegi teine.”
„Ma ei usu, et see on tõsi.” Tahtmatult meenub mulle Mrs Robinson.
„See on tõsi, Anastasia. Ma olen väga kinnine inimene.”
Ta ulatab mulle klaasi valge veiniga.
„Terviseks,” ütleb ta.
„Terviseks,” vastan ma, ja võtan sõõmu.
„Kas ma saan sind kuidagi aidata?” küsib ta.
„Ei, aitäh … istu.”
„Ma tahaksin aidata.” Ta ilme on siiras.
„Sa võid aedvilju hakkida.” Ulatan talle kõhklevalt noa.
„Ma ei oska süüa teha,” ütleb ta.
„Sul pole ilmselt vajagi.” Ma panen lõikelaua ja mõned paprikad ta ette lauale. Ta silmitseb neid kõheldes.
„Sa pole kunagi aedvilju hakkinud?”
„Ei.”
Ma muigan.
„Kas sa muigad minu üle?”
„Lõpuks ometi mingi asi, mida mina oskan teha, aga sina mitte. Kas see läheb nüüd ka nende esimest korda tehtavate asjade rubriiki? Jälle midagi, mida sa teed esimest korda? Ma näitan sulle, kuidas see käib.”
Ta astub sammu tagasi. Mu sisemine jumalanna kergitab end ja vaatab meid tähelepanelikult.
„Niimoodi.” Lõikan paprika pooleks, eemaldan ettevaatlikult seemned ja viilutan selle ära.
„See tundub üsna lihtne.”
„Sul ei tohiks sellega mingeid probleeme olla,” pomisen ma irooniliselt.
Ta vaatab mind hetke kiretul ilmel ja hakkab tööle, ning mina lõigun kuubikuteks kanafilee. Ta hakib aedvilju hoolikalt ja aeglaselt. Oh taevas, tal kulub selleks terve õhtu.
Ma pesen käed puhtaks ja otsin välja vokkpanni, õli ja muud asjad, mida mul vaja on, ning puudutan askeldades teda kogu aeg riivamisi – puusa, käsivarre, selja ja kätega. Väikesed, näiliselt süütud puudutused. Ta ei katkesta kordagi oma tegevust.
„Ma tean, mida sa teed, Anastasia,” pomiseb ta vaikselt, ikka veel oma esimest paprikat lõikudes.
„Mina ka, seda nimetatakse toiduvalmistamiseks,” ütlen ma ripsmeid plaksutades. Ma võtan teise noa ja hakkan lõikelaua teises servas küüslauku, sibulaid ja rohelisi ube hakkima, seistes talle väga lähedal.
„Sul õnnestub see päris hästi,” pomiseb ta, hakates teist paprikat hakkima.
„Hakkimine?” Ma pilgutan jälle ripsmeid. „Aastatepikkune kogemus.” Ma puutun jälle tema vastu, seekord tagumikuga. Ta ei liiguta.
„Kui sa seda veel teed, Anastasia, siis ma võtan sind siinsamas köögipõrandal.”
Ohoo! See toimib. „Sa pead mind enne paluma.”
„Kas see on väljakutse?”
„Võib-olla.”
Ta paneb noa lauale ja vaatab mulle otsa, silmad põlemas. Ta kummardub ja lülitab gaasipliidi välja. Õli vokkpannil ei särise enam.
„Ma arvan, et me sööme hiljem,” ütleb ta. „Pane kana külmkappi.”
Söömise edasilükkamist poleks ma küll Christian Greylt oodanud, ja vaid tema suudab nii lihtsaid lauseid nii kuumalt, tõeliselt kuumalt öelda. Ma võtan kanatükkidega kausi, asetan pisut ebakindlalt selle peale taldriku ja pistan külmkappi. Kui ma ringi pööran, on ta minu kõrval.
„Niisiis, sa palud?” sosistan ma, vaadates vapralt ta tumenevatesse silmadesse.
„Ei, Anastasia.” Ta raputab pead. „Mitte mingit palumist.” Ta hääl on õrn, võrgutav.
Ja me seisame, juues teineteisest – õhk meie vahel kogub elektrit, see peaaegu säriseb, ja kumbki ei ütle midagi, me ainult vaatame. Ma hammustan huulde, kui iha selle ilusa mehe järele haarab mind täie jõuga ja koguneb vöökohast allpool, nii et veri lööb keema ja ma hakkan hingeldama. Ma näen, kuidas mu tunded peegelduvad ta silmades, kogu ta olekus.
Järsku haarab ta mul puusade ümbert kinni ja tõmbab mu enda vastu, ning mu käed on ta juustes ja ta suu on mu suul. Ta surub mind vastu külmkappi ja ma kuulen pudelite ja purkide protesti, samal ajal kui ta keel leiab minu oma. Ma oigan ta suu vastas, ja ta käsi liigub mu juustes, tõmmates mu pead tahapoole, ning me suudleme metsikult.
„Mida sa tahad, Anastasia?” küsib ta hingetult.
„Sind.” Ma ahmin õhku.
„Kus?”
„Voodis.”
Ta tõmbub eemale, haarab mu sülle ja viib kiiresti magamistuppa. Ta paneb mu voodi kõrvale seisma, kummardub ja süütab voodikapil lambi. Siis vaatab ta kiiresti toas ringi ja tõmbab rutakalt ette kahvatubeežid kardinad.
„Mis nüüd?” küsib ta õrnalt.
„Armatse minuga.”
„Kuidas?”
Taevas küll.
„Sa pead mulle seda ütlema, kallis.”
Püha müristus. „Võta mind riidest lahti.” Ma juba hingeldan.
Ta naeratab ja haagib nimetissõrme mu pluusi alla ning tõmbab mind enda poole.
„Tubli tüdruk,” pomiseb ta, ja oma hiilgavaid silmi minult pööramata hakkab ta aeglaselt mu pluusi lahti nööpima.
Ma panen ettevaatlikult käed ta õlgadele, et tuge leida. Ta lubab seda. Ta käsivarred on turvaline piirkond. Kui ta on nööpidega lõpetanud, lükkab ta pluusi üle mu õlgade ja ma tõmbun temast eemale, et lasta pluusil maha libiseda. Ta võtab kinni mu teksaste vöökohast, teeb lahti nööbi ja avab luku.
„Ütle mulle, mida sa tahad, Anastasia.” Ta silmad muutuvad häguseks ja huuled avanevad pisut. Ta hingab kiiresti ja pinnaliselt.
„Suudle mind siit kuni siiani,” sosistan ma, tõmmates sõrmega kõrva tagant kurgualuseni. Ta võtab mu juuksed eest ära ja kummardub, jättes
