Süüa, kohe, palun.”
„Et te nii kenasti palute, mu härra, asun ma sellega kohe tegelema.”
Voodist välja ronides lükkan ma kogemata padja maha ja selle alt ilmub välja helikopteri-õhupall. Christian küünitab seda vaatama ja heidab mulle hämmeldunud pilgu.
„See on minu õhupall,” ütlen ma, võtan hommikumantli ja mässin endale ümber. Oh jessas …
„Sinu voodis?” pomiseb ta.
„Jah,” punastan ma. „See oli mulle seltsiks.”
„Charlie Tangol vedas,” ütleb ta üllatunult.
Jah, ma olen sentimentaalne, Grey, sest ma armastan sind.
„Minu õhupall,” ütlen ma jälle, keeran kannapealt ringi ja suundun kööki, jättes ta naeratama, suu kõrvuni.
ME ISTUME KATE’I PÄRSIA vaibal, süües pulkadega valgetest keraamilistest kaussidest vokitud kana nuudlitega ja juues jahutatud valget Pinot Grigiot. Christian nõjatub diivani vastu, juuksed äsjakepitud soengus, pikad jalad enda ette sirutatud. Tal on teksased jalas ja särk seljas. Christiani iPodis mängib vaikselt taustaks Buena Vista Social Club.
„See on maitsev,” ütleb ta tunnustavalt toidu kohta.
Ma istun ta kõrval, jalad ristis, ja söön ahnelt, olles kohutavalt näljane, ning imetlen ta paljaid jalgu.
„Tavaliselt teengi mina süüa. Kate pole suurem asi kokk.”
„Kas su ema õpetas sind?”
„Tegelikult mitte,” muigan ma. „Kui mind söögitegemine huvitama hakkas, elas ema oma Abikaasaga Number Kolm Texases Mansfieldis. Ja Ray, noh, tema oleks elanud ainult röstsaiast ja pakitoidust, kui mind poleks olnud.”
Christian silmitseb mind tähelepanelikult. „Sa ei jäänud ema juurde elama?”
„Ma ei saanud Steve’iga, ta mehega, läbi. Ja ma igatsesin Ray järele. Ema abielu Steve’iga ei kestnud kaua. Ta ei räägi sellest mehest mitte kunagi,” lisan ma vaikselt. Me pole sellest mu ema elu süngemast poolest tõesti mitte kunagi rääkinud.
„Nii et sa läksid tagasi Washingtoni kasuisa juurde elama.”
„Jah, elasin natuke aega nendega Texases, siis läksin Ray juurde tagasi.”
„Sina hoolitsesid tema eest,” ütleb ta tasa.
„Vist jah.” Ma kehitan õlgu.
„Sa oled harjunud teiste eest hoolitsema.”
Ta hääletoon on kuidagi pinev ja ma vaatan talle otsa.
„Mis on?” küsin ma.
„Mina tahan sinu eest hoolitseda.” Ta näol on ilme, mida ma varem pole näinud.
Mu süda hakkab kiiremini lööma.
„Ma olen seda märganud,” sosistan ma. „Ainult et sa teed seda kuidagi kummaliselt.”
Ta kulm kerkib. „Ainult nii ma oskan,” ütleb ta tasa.
„Ma olen ikka veel vihane, et sa kirjastuse ostsid.”
Ta naeratab. „Ma tean, aga see, et sa vihane oled, kallis, mind ei takista.”
„Mida ma ütlen töö juures oma kolleegidele, Jackile?”
Ta kissitab silmi. „See sitapea vaadaku parem ette.”
„Christian!” noomin ma. „Ta on mu ülemus!”
Christian pressib suu kriipsuks. Ta näeb välja nagu tõrges koolipoiss.
„Ära räägi neile,” ütleb ta.
„Mida ma neile ei räägi?”
„Et see on minu oma. Leping allkirjastati eile. See uudis on embargo all neli nädalat, kuni kirjastuse juhtkond teeb mõned ümberkorraldused.”
„Oh … kas ma jään siis ilma tööta?” küsin ma ehmunult.
„Ma kahtlen selles sügavalt,” ütleb Christian ettevaatlikult, püüdes naeratust varjata.
Ma kortsutan kulmu. „Kui ma sealt lahkun ja uue töö leian, kas sa siis ostad tolle firma ka ära?”
„Sa ei mõtle sealt lahkumise peale, ega ju?” Ta ilme muutub jälle valvsaks.
„Võib-olla mõtlen. Ma pole kindel, et sa mulle muud valikut oleks jätnud.”
„Jah, ma ostan siis tolle firma ka ära.” Ta on järeleandmatu.
Ma põrnitsen teda.
„Minu meelest lähed sa oma hoolitsemisega liiale.”
„Jah, ma olen täiesti teadlik, kuidas see tundub.”
„Doktor Flynn tuleb välja kutsuda,” pomisen ma.
Ta paneb tühja kausi kõrvale ja vaatab mulle mittemidagiütlevalt otsa. Ma ohkan. Ma ei taha tülitseda. Püsti tõustes küünitan ma ta kaussi võtma.
„Kas sa magustoitu tahad?”
„See oleks küll tore!” ütleb ta iharalt muiates.
„Mitte mind.” Miks mitte mind? Mu sisemine jumalanna ärkab tukastusest ja tõuseb kõrvu kikitades istukile. „Meil on jäätist. Vanilje.” Ma itsitan.
„Tõesti?” Christiani suu läheb kõrvuni. „Sellega saab nii mõndagi teha.”
Mida? Ma põrnitsen teda totakalt, kui ta nõtkelt jalule tõuseb.
„Kas ma võin siia jääda?” küsib ta. „Ööseks.”
„Ma lootsingi, et sa jääd.” Ma punastan.
„Tore. Kus see jäätis on?”
„Ahjus.” Ma naeratan talle magusasti.
Ta kallutab pea küljele, ohkab ja vangutab pead. „Sarkasm on tarkuse madalaim vorm, preili Steele.” Ta silmad sädelevad.
Oh pagan. Mida ta kavatseb?
„Ma võin su ikkagi põlve peale võtta.”
Ma asetan kausid kraanikaussi. „Kas need hõbekuulid on sul kaasas?”
Ta patsutab rinnale, kõhule ja püksitaskule. „Naljakas küll, aga ma ei kanna üleliigset kraami kaasas. Mul pole nendega kontoris eriti midagi teha.”
„Mul on väga hea meel seda kuulda, härra Grey, ja minu meelest te ütlesite, et sarkasm on tarkuse kõige madalam vorm.”
„Noh, Anastasia, mul on uus moto – et kui sa ei suuda neid võita, siis ühine nendega.”
Ma vaatan teda, suu ammuli – ta on endaga lausa vastikult
