sa taevas. Ta avab sahtli ja võtab lusika. Vaatab siis mulle otsa, pilk hägune, ja keel puudutamas ülemisi hambaid. Oh, see keel.
Ma olen hingetu. Iha, tume, terav ja ohjeldamatu tormab kuumana läbi mu soonte. Me hakkame toiduga lõbutsema.
„Ma loodan, et sul on palav,” sosistab ta. „Ma hakkan sind sellega maha jahutama. Tule.” Ta sirutab käe välja ja ma pistan oma käe ta pihku.
Magamistoas asetab ta jäätise voodi kõrvale lauale, võtab katte voodilt ja paneb padjad teineteise peale põrandale.
„Sul on vahetuslinad olemas, eks?”
Ma noogutan, vaadates teda võlutult. Ta tõstab üles Charlie Tango.
„Ära mässa mu õhupalliga,” hoiatan ma.
Ta muigab. „Sellest ma ei unistagi, kallis, küll aga tahan ma mässata sinu ja nende linadega.”
Mu keha tõmbub krampi.
„Ma tahan sind kinni siduda.”
Oh. „Hästi,” sosistan ma.
„Ainult su käed. Voodi külge. Ma tahan, et sa paigal oleks.”
Oh. „Hästi,” sosistan ma jälle, suutmata midagi muud öelda.
Mulle ainiti silma vaadates astub ta minu ette.
„Me kasutame seda.” Ta võtab mu hommikumantli vööst kinni ja sikutab seda sulni narritava aeglusega.
Hommikumantel läheb eest lahti ja ma seisan hüpnotiseeritult ta kuuma pilgu all. Hetke pärast tõmbab ta hommikumantli mu õlgadelt maha. See kukub mu jalgadele ja ma seisan ta ees alasti. Ta silitab sõrmenukkidega mu nägu, ja ma tunnen ta puudutust oma niuetes. Kummardudes suudleb ta põgusalt mu huuli.
„Heida voodile selili,” pomiseb ta, pilk tumenemas.
Ma teen, nagu kästud. Tuba on mattunud hämarusse, põleb vaid pehme valgusega lamp.
Tavaliselt vihkan ma energiasäästlikke pirne – need on nii hämarad – ent olles praegu alasti koos Christianiga, olen ma hämara valguse eest tänulik. Ta seisab voodi juures ja silmitseb mind.
„Ma võiksin sind terve päev otsa vaadata, Anastasia,” ütleb ta, ronib voodisse ning istub mulle kaksiratsi peale.
„Käed pea kohale,” kamandab ta.
Ma kuuletun ja ta kinnitab ühe vööotsa mu vasaku randme külge ning teise voodipeatsi metallvarbade külge. Ta tõmbab kõvasti, nii et mu vasak käsi on pea kohal. Seejärel võtab ta ette mu parema käe, sidudes ka selle kõvasti kinni.
Kui ma kinniseotuna talle avalalt ja usaldavalt otsa vaatan, vabaneb ta silmanähtavalt pingest. Talle meeldib, kui ma olen köidikutes. Siis ei saa ma teda puudutada. Ma taipan, et keegi tema alistujatest pole teda puudutanud – veelgi enam, neil pole kunagi selleks vähimatki võimalust olnud. Ohjad on alati tema käes ja ta on hoidnud distantsi. Sellepärast talle ta reeglid meeldivadki.
Ta tuleb mu pealt maha ja suudleb mind kiiresti huultele. Seejärel tõmbab särgi üle pea, avab teksaste luku ja nööbi ning laseb pükstel maha kukkuda.
Ta on alasti nii kaunis. Mu sisemine jumalanna teeb hobusel kolmekordse hüppe üle erineva kõrgusega takistuste, ja järsku on mu suu kuiv. Tal on klassikaline keha: laiad lihaselised õlad ja kitsad puusad – tagurpidi kolmnurk. Ilmselt teeb ta kõvasti trenni. Ma võiksin teda terve päeva vaadata. Ta liigub voodijalutsisse ja võtab kinni mu pahkluudest, tõmmates mind kergelt allapoole, nii et mu käsivarred on välja sirutatud ja ma ei saa end liigutada.
„Palju parem,” pomiseb ta.
Ta võtab jäätise ning istub mulle jälle kaksiratsi otsa. Väga aeglaselt võtab ta jäätisetopsilt kaane ja libistab lusika sisse.
„Hmm … see on ikka veel küllalt kõva,” ütleb ta kulmu kergitades. Ta kougib lusikatäie vaniljejäätist ja pistab suhu. „Oivaline,” pomiseb ta huuli limpsides. „Hämmastav, kui hästi võib maitsta vana hea vanilje.” Ta vaatab mulle otsa ja muigab. „Tahad ka?” narrib ta mind.
Ta on nii pagana kuum, noor ja muretu – istudes mu peal ja süües topsist jäätist – silmad ja terve nägu säramas. Oh, mida kuradit ta minuga teeb? Nagu ma ei teaks. Ma noogutan ujedalt.
Ta kougib teise lusikatäie jäätist ja pakub mulle, ning ma teen suu lahti, aga ta paneb selle jälle kiiresti endale suhu.
„See on liiga hea, et sinuga jagada,” ütleb ta üleannetu naeratusega.
„No kuule,” hakkan ma protestima.
„No mis, preili Steele, kas teile meeldib vanilje?”
„Jah,” ütlen ma jõulisemalt ning proovin teda asjatult endalt maha raputada.
Ta naerab. „Hakkad julgeks muutuma, jah? Mina seda sinu asemel ei teeks.”
„Jäätist,” palun ma.
„Noh, kuna te olete mulle täna nii kenasti meele järele olnud, preili Steele.” Ta halastab ja ulatab mulle lusikatäie jäätist. Seekord laseb ta mul selle ära süüa.
Ma itsitan. Ta tõesti naudib olukorda ja ta lustakus on nakkav. Ta kougib veel ühe lusikatäie ja annab mulle, ja veel ühe. Hea küll, aitab.
„Hmm, noh, see on üks võimalus kindlustada, et sa sööd – sööta sind vägisi. See võib mulle meeldima hakata.”
Ta ulatab mulle uue lusikatäie. Seekord hoian ma suu kinni ja raputan pead, ja ta laseb sel sulada, kuni see on piisavalt vedel ning hakkab seda siis mu kurgule ja rinnale tilgutama. Ta kummardab alla ja lakub selle väga aeglaselt ära. Mu keha lahvatab igatsusest põlema.
„Mmm. See maitseb teie pealt veelgi paremini, preili Steele.”
Ma hakkan köidikutes visklema ja voodi kriuksub pahaendeliselt, aga ma ei hooli sellest – ma põlen ihast, see neelab mu alla. Ta võtab järgmise lusikatäie ja laseb jäätisel mu rinnale tilkuda. Seejärel hõõrub ta selle lusikaga laiali mõlemale rinnale ja nibudele.
Oh … see on külm. Mu nibud tõusevad ja kõvenevad.
„Külm?” küsib Christian tasa ja kummardub, et jälle jäätist lakkuda, ning ta suu on kuum, võrreldes jäätise külmusega.
Oh taevas. On see alles piin. Sulav jäätis jookseb üle minu voodisse. Ta huuled jätkavad aeglast piinamist, imevad kõvasti, hellitavalt, pehmelt – oh palun! – hingeldan ma.
„Tahad veel?” Ja enne kui ma jõuan midagi vastata, on ta keel mu suus, ja see on külm ja osav ja maitseb Christiani ja vanilje järele. Oivaline.
Ja kui ma just hakkan selle tundega harjuma, tõuseb ta jälle istukile ja määrib lusikatäie jäätist mu kõhule ja kukutab suure hulga nabale. Oh, see on külmem kui varem, aga kummalisel kombel põletav.
„Noh,” Christiani silmad põlevad, „sa pead nüüd paigal püsima, või muidu on kogu voodi jäätist täis.” Ta suudleb kordamööda mõlemat rinda ja imeb kõvasti nibusid, seejärel liigub mööda jäätiserada
