style="font-size:15px;"> „Miks ta siis praegu su kodus käis ja seda tegi?”
„Ma ei tea.” Kuid ta hääletoonist on kuulda, et tal on mingi oma teooria olemas.
„Aga sa oletad …”
Ta kissitab vihaselt silmi. „Ma oletan, et sellel on midagi pistmist sinuga.”
Minuga? Mis tal minuga pistmist on? „Mis sinul on, mida minul pole?”
Ma põrnitsen Viitkümmet, kes on vööst ülalpool toredasti paljas. Mul on tema, ta kuulub mulle. Kas see mul ongi, mida temal pole; kuigi tal on samasugused tumedad juuksed ja kahvatu nahk nagu minul. Ma kortsutan selle mõtte peale kulmu. Jah … mis minul on, mida temal pole?
„Miks sa mulle eile sellest ei rääkinud?” küsib Christian tasa.
„Ma unustasin ära.” Ma kehitan vabandavalt õlgu. „Tead, dringid pärast tööd, mu esimese töönädala lõpp. Sina ilmusid baari, ja siis see … testosteroonikaklus Jackiga, ja siis me olime juba siin. See läks meelest ära. Sul on selline komme panna mind kõiki asju unustama.”
„Testosteroonikaklus?” Ta suunurgad kerkivad.
„Jah. Pissimisvõistlus.”
„Ma näitan sulle testosteroonikaklust.”
„Kas sa ei tahaks parem teed juua?”
„Ei, Anastasia, ei taha.”
Ta silmad põletavad mind, kõrvetavad oma ma-tahan-sind-jakohe pilguga. Kurat küll … see on nii kuum.
„Unusta ta ära. Tule.” Ta sirutab mulle käe.
Mu sisemine jumalanna teeb kolmekordse salto, kui ma Christianil käest kinni võtan.
MA ÄRKAN, MUL ON palav, ja ma olen mähkunud alasti Christian Grey ümber. Ehkki ta sügavalt magab, hoiab ta mind kõvasti enda vastas. Pehme hommikuvalgus tungib läbi kardinate. Mu pea on ta rinnal, jalg tema jala all, käsi ta kõhul.
Ma liigutan ennast ettevaatlikult, et ta üles ei ärkaks. Ta paistab magades nii noor, nii pingevaba, ja ta kuulub mulle.
Hmm … Ma sirutan käe välja ja silitan kõhklevalt ta rinda, libistades sõrmedega üle rinnakarvade, ja ta ei liiguta. Ma lihtsalt ei suuda seda uskuda. Ta on tõesti minu – veel mõne hinnalise hetke. Ma kummardan üle tema ja suudlen õrnalt üht armi. Ta oigab vaikselt, aga ei ärka, ja ma naeratan. Ma suudlen teist, ja ta silmad avanevad.
„Tere.” Ma naeratan talle süüdlaslikult.
„Tere,” vastab ta valvsalt. „Mida sa teed?”
„Vaatan sind.” Ma libistan sõrmedega üle ta kõhu alla välja. Ta võtab mu käest kinni, kissitab silmi ja naeratab siis oma säravat sundimatut Christiani-naeratust, ning ma lõdvestun. Mu salajased silitused jäävad saladuseks.
Oh … miks sa ei lase mul end puudutada?
Äkki on ta mu peal, surub mu vastu madratsit, ta käsi on hoiatavalt minu omal. Ta silitab ninaga mu nina.
„Te vist ei käitu korralikult, preili Steele,” süüdistab ta, aga ta naeratus ei kao.
„Sinu kõrval ei tahagi ma korralikult käituda.”
„Tõsi või?” küsib ta ja suudleb mind kergelt huultele. „Seks hommikusöögiks?” ütleb ta, silmad tumedad, ent lustakad. Ta erekteerunud peenis surub end minu vastu ja ma tõstan puusi.
„Hea valik,” pomiseb ta mu kurgu all ja liigub suudlustega mu rinnale.
MA SEISAN KUMMUTI JUURES ja vaatan peeglisse, püüdes juukseid kuidagi seada – tegelikult on need liiga pikad. Ma olen teksastes ja T-särgis ning Christian, kes on äsja duši all käinud, paneb mu selja taga end riidesse. Ma vaatan näljaselt ta keha.
„Kui sageli sa trenni teed?” küsin ma.
„Igal argipäeval,” ütleb ta püksilukku kinni tõmmates.
„Mida sa teed?”
„Jooks, tõstmine, kikkpoks ka.” Ta kehitab õlgu.
„Kikkpoks?”
„Jah, mul on personaaltreener, endine olümpiavõistleja. Ta nimi on Claude. Ta on väga hea. Sulle ta meeldiks.”
Ma pöördun, et talle otsa vaadata. Ta hakkab oma valget särki kinni nööpima.
„Mis see tähendab, et mulle ta meeldiks?”
„Ta meeldiks sulle treenerina.”
„Aga mul pole mingit treenerit vaja. Mul oled sina, et end vormis hoida.”
Ta longib minu juurde ja paneb käe mulle ümber, tumenevad silmad kohtuvad peeglis minu silmadega.
„Aga ma tahan, et sa vormis oleksid, kallis, selleks, mis mul meeles mõlgub. Ma tahan, et sa minuga sammu peaksid.”
Ma punastan meenutuste peale mängutoas. Jah … Punane Piinatuba on väsitav. Kas ta kutsub mind veel sinna? Kas ma tahan sinna minna?
Muidugi tahad! hüüab mu sisemine jumalanna.
Ma vaatan ainiti ta hüpnotiseerivatesse hallidesse silmadesse.
„Sa tead, et tahad,” ütleb ta mulle hääletult huuli liigutades.
Ma punastan ja pähe tuleb soovimatu mõte, et Leila ilmselt tahtis seda. Ma surun huuled kokku ja Christian kortsutab kulmu.
„Mis on?” küsib ta murelikult.
„Mitte midagi.” Ma raputan pead. „Hea küll, ma lähen Claude’i juurde trenni.”
„Lähed või?” Christiani nägu on hämmastunud ja lööb siis särama. Ta ilme paneb mind naeratama. Ta näeb välja, nagu oleks võitnud loteriil, ehkki Christian pole ilmselt kunagi piletit ostnud – tal pole selleks vajadust.
„Jah – kui see sulle nii palju rõõmu valmistab,” ütlen ma pilkavalt.
Ta pigistab mind kõvemini ja suudleb põsele. „Sul pole aimugi,” sosistab ta. „Niisiis – mida sa täna teha tahaksid?” Ta nuusib mind, saates mu kehasse meeldivaid värinaid.
„Ma peaksin laskma juukseid lõigata, ja eee … mul oleks vaja panka minna ja siis auto osta.”
„Aa,” ütleb ta ja hammustab huulde. Ta võtab käe mu ümbert, pistab püksitaskusse ja õngitseb välja mu väikese Audi võtme.
„See ootab sind,” ütleb ta vaikselt, ilme ebakindel.
„Mis mõttes – see ootab mind?” Issake. Kõlab, nagu ma oleksin pahane. Kurat. Ma olengi pahane. Mu alateadvus põrnitseb teda. Kuidas ta julgeb!
„Taylor tõi selle eile tagasi.”
Ma avan suu, aga jään sõnatuks – ta annab auto mulle tagasi. Kuradi kurat. Miks ma seda ette ei näinud? Noh, ma võin talle samaga
