style="font-size:15px;"> „See koht tundub väga uus.”
„Seda renoveeriti hiljuti.”
„Ahaa. Nii et Mrs Robinson on kõiki su alistujaid näinud.”
„Jah.”
„Kas nad teadsid temast?”
„Ei. Mitte keegi ei teadnud. Ainult sina.”
„Aga ma pole su alistuja.”
„Ei, kindlasti mitte.”
Ma jään seisma ja pöördun näoga tema poole. Ta silmad on pärani ja kartlikud. Ta suu on tugevalt kokku surutud.
„Kas sa saad aru, kui kohutavalt jabur see kõik on?” Ma silmitsen teda ja mu hääl on madal.
„Jah. Anna andeks.” Ta oskab kahetsev välja näha.
„Ma eelistan oma juukseid lõigata seal, kus sa pole keppinud ei teenindajaid ega kliente.”
Ta võpatab.
„Ja nüüd palun vabanda mind.”
„Sa ei jookse ometi minema. Jooksed või?” küsib ta.
„Ei, ma lihtsalt tahan seda kuradi juukselõikust. Kusagil, kus ma võin silmad kinni panna, kui keegi mu juukseid peseb, ja ma saan unustada kogu selle koorma, mida sa kaasas tassid.”
Ta tõmbab käega läbi juuste. „Ma võin lasta Francol minu juurde koju tulla, või siis sinu juurde,” ütleb ta vaikselt.
„See naine on väga võluv.”
Ta pilgutab silmi. „Jah, on küll.”
„Kas ta on ikka veel abielus?”
„Ei. Ta lahutas umbes viis aastat tagasi.”
„Miks sina temaga koos ei ole?”
„Sest meie vahel on see ammu läbi. Ma olen sulle mitu korda rääkinud.” Ta kulm kerkib äkki. Ta tõstab sõrme, et ma vaikiksin ja otsib oma pintsakutaskust BlackBerry. Ilmselt see vibreeris, sest ma ei kuulnud helisemist.
„Welch?” ütleb ta järsult, ja jääb kuulama. Me seisame Teisel avenüül, ma vaatan noort lehist enda ees, selle okkad on nii erkrohelised.
Inimesed kiirustavad meist mööda, hõivatud oma laupäevahommikuste tegemistega, ja kindlasti mõtisklevad paljud neist oma isiklike draamade üle. Huvitav, kas nende hulgas on ka jälitavaid eks-alistujaid, vapustavaid eks-Dome ja mehi, kellel pole aimugi õigusest privaatsusele, mis on inimestel seaduse järgi olemas.
„Sai avariis surma? Millal?” katkestab Christian mu mõtisklused.
Oi ei. Kes? Ma kikitan kõrvu.
„Juba teist korda ei anna see kaabakas näole. Ta peab teadma. Kas ta temast üldse ei hooli?” Christian vangutab vastikustundega pead. „Arusaadav … ei … see selgitab, miks, mitte kus.” Christian vaatab ringi, nagu midagi otsides, ja ma järgin ta pilku. Mitte miski ei köida mu tähelepanu. Jalakäijad kõnniteel, autod tänaval, puud – ei midagi erilist.
„Ta on siin,” jätkab Christian. „Ta valvab meid … Jah … Ei. Kaks või neli, kakskümmend neli tundi, kogu aeg … ma pole sellest veel juttu teinud.” Christian vaatab mind teraselt.
Millest juttu teinud? Ma kortsutan kulmu ja ta pilk muutub valvsaks.
„Mida …” sosistab ta ja kahvatub. „Ahaa. Millal? … Alles äsja? Aga kuidas? … Taustauuringuid polnud? … Ahaa. Meili mulle see nimi, aadress ja fotod, kui sul on … kogu aeg, alates sellest õhtust. Pea Tayloriga sidet.” Christian lõpetab kõne.
„Noh?” küsin ma ootusärevalt. Ta peab mulle rääkima.
„See oli Welch.”
„Kes on Welch?”
„Minu turvaülem.”
„Ahah. Mis juhtunud on?”
„Leila jooksis oma mehe juurest umbes kolm kuud tagasi mingi kutiga minema, ja nüüd neli nädalat tagasi sai see kutt autoõnnetuses surma.”
„Oh.”
„See sitapeast psühhiaater oleks pidanud välja pinnima, et tegemist oli leinaga,” ütleb ta vihaselt. „Tule!” Ta ulatab mulle käe ja ma pistan enda oma automaatselt ta pihku, enne kui ära tõmban.
„Oota üks hetk. Meil jäi jutt pooleli, meist, temast, sinu Mrs Robinsonist.”
Christiani nägu muutub karmiks. „Ta pole minu Mrs Robinson. Me võime sellest minu juures rääkida.”
„Ma ei taha sinu juurde minna. Ma tahan lasta endal juukseid lõigata!” karjun ma, mõtted hajevil. Ma ei suuda enam mitte millelegi keskenduda …
Ta haarab taskust oma BlackBerry ja valib numbri.
„Greta, Christian Grey. Ma tahan Francot tunni aja pärast enda juurde. Küsi proua Lincolnilt … Tore.” Ta paneb telefoni ära. „Ta tuleb kell üks.”
„Christian …!” kihvatan ma, kannatus katkemas.
„Anastasia, Leila ilmselt kannatab psühhootilise häire all. Ma ei tea, kas ta jälitab sind või mind, või kui kaugele ta võib minna. Lähme sinu juurde, võtame su asjad ja ela minu juures, kuni me ta üles leiame.”
„Ma ei taha. Miks ma peaksin kodunt ära kolima?”
„Et sa oleksid turvalises kohas.”
„Aga …“
Ta põrnitseb mind. „Sa tuled minu juurde, kui ma ka peaksin sind juukseidpidi tirima.”
Ma vaatan teda, suu ammuli … Ma ei suuda seda uskuda. Viiskümmend Varjundit kõigis oma säravates Technicolori värvides.
„Ma arvan, et sa reageerid üle.”
„Ei. Me võime oma arutelu minu juures jätkata. Tule.”
Ma panen käed risti rinnale ja vaatan teda üksisilmi. See asi on läinud liiga kaugele.
„Ei,” teatan ma kangekaelselt. Ma pean endale kindlaks jääma.
„Sa võid kõndida, või ma tassin sind. Mul ükskõik, Anastasia.”
„Sa ei söandaks.” Ma kortsutan kulmu. Kindla peale ei tee ta Teisel avenüül mingit stseeni?
Ta läkitab mulle oma poolnaeratuse, aga silmisse see ei jõua.
„Oh, kallis, me mõlemad teame, et kui sa heidad mulle kinda, võtan ma selle rõõmuga vastu.”
Me põrnitseme teineteist – ja järsku ta kummardab, võtab mul reite ümbert kinni ja tõstab mu üles. Enne kui ma arugi saan, olen üle ta õla.
„Pane mind maha!” karjun ma. Oh, nii tore on karjuda.
