siis teadsid, et ma töötan Claytonite juures?”
„Jah.”
„See polnud kokkusattumus. Sa ei astunud lihtsalt läbi?”
„Ei.”
Ma ei tea, kas olla vihane või meelitatud.
„See on raskelt veider värk. Tead seda?”
„Minu meelest mitte. Kui teha seda mis mina, tuleb olla ettevaatlik.”
„Aga see on isiklik.”
„Ma ei kasuta seda infot kurjasti. Tegelikult on see igaühele kättesaadav, Anastasia. Et asju oma kontrolli all hoida, peab mul olema võimalikult palju informatsiooni. Ma olen alati niimoodi tegutsenud.” Ta vaatab mind ainiti, ilme vaoshoitud ja mittemidagiütlev.
„Kasutad küll seda infot kurjasti. Sa panid kakskümmend neli tuhat dollarit, mida ma ei tahtnud, mu pangaarvele.”
Ta surub suu kõvasti kokku. „Ma ütlesin sulle. Selle sai Taylor sinu auto eest. Uskumatu, aga nii see on.”
„Aga Audi …”
„Anastasia, kas sul on üldse aimu, kui palju ma teenin?”
Ma punastan. „Miks peaks olema? Minul pole tarvis teada, kui palju sul pangaarvel raha on, Christian.”
Ta silmad leebuvad. „Ma tean. See on üks neid asju, mida ma sinu juures armastan.”
Ma vaatan talle rabatult otsa. Minu juures armastab?
„Anastasia, ma teenin umbes sada tuhat dollarit tunnis.”
Mu suu kukub lahti. See on häbemata suur summa.
„Kakskümmend neli tuhat dollarit pole mitte midagi. Auto, „Tessi” raamatud, riided, need pole mitte midagi.” Ta hääl on leebe.
Ma vahin talle otsa. Ta tõesti ei saa üldse aru. Äärmiselt vapustav.
„Kuidas sina end minu asemel tunneksid … kui keegi sulle äkki raha loopima hakkaks?” küsin ma.
Ta vaatab mind ilmetult – ja selles see tema probleem ongi – empaatia puudumises. Vaikus meie vahel kasvab.
Lõpuks kehitab ta õlgu. „Ma ei tea,” ütleb ta siiralt hämmingus olles.
Mu süda jõnksatab. Seepärast see Viiskümmend Varjundit mulle selline pähkel ongi. Ta ei suuda end minu olukorda panna. Noh, nüüd ma siis tean.
„See ei ole meeldiv. See tähendab – sa oled väga lahke, aga see tekitab minus ebamugavust. Ma olen sulle seda mitu korda rääkinud.”
Ta ohkab. „Ma tahan anda sulle kogu maailma, Anastasia.”
„Mina tahan ainult sind, Christian. Mitte kõiki neid asju.”
„Need on osa sellest. Sellest, kes ma olen.”
Oh, see ei vii kuhugi.
„Kas me hakkaksime sööma?” küsin ma. Pinge meie vahel väsitab mind.
Ta kortsutab kulmu. „Muidugi.”
„Ma teen süüa.”
„Tore. Kuigi külmkapis on ka üht ja teist.”
„Proua Jones on nädalavahetustel ära? Nii et sa sööd siis enamasti mingit valmistoitu?”
„Ei.”
„Nii?”
Ta ohkab. „Mu alistujad teevad süüa, Anastasia.”
„Oh jaa, muidugi.” Ma punastan. Kuidas ma võisin nii rumal olla? Ma naeratan talle magusasti. „Mida härra süüa sooviks?”
„Mida proua iganes leiab,” ütleb ta süngelt.
INSPEKTEERIDES KÜLMKAPI MULJETAVALDAVAT SISU, otsustan ma Hispaania omleti kasuks. On isegi külmi kartuleid – suurepärane. Seda on kiire ja lihtne valmistada. Christian on ikka veel oma kabinetis, kahtlemata tungib kellegi vaese puhtsüdamliku tobu isiklikku ellu ja kogub infot. See mõte on ebameeldiv ja jätab suhu mõru maitse. Mu mõtted tiirutavad peas ringi. Ta tõesti ei tunne piire.
Ma vajan süüa tehes muusikat, ja mul pole kavatsustki alistujalikult käituda! Lähen kamina juurde, kus on Christiani iPod, ja võtan selle. Kuigi küllap on selles rohkesti Leila valitud lugusid? – see mõte hirmutab mind.
Kus ta on? mõtlen ma. Mida ta tahab?
Mind läbib judin. Milline kohutav pärand. Ma ei taha enam selle üle juurelda.
Ma vaatan läbi pika lugude nimekirja. Ma tahan midagi reibast. Hmm, Beyoncé – ei tundu olevat Christiani maitse. „Crazy in Love.” Oi jaa! Panen loo valjusti mängima.
Ma kepslen tagasi kööki, otsin välja kausi, avan külmkapi ja võtan sealt munad. Löön need katki ja hakkan vahustama, ise kogu aeg tantsides.
Ma võtan külmkapist kartulid, singi ja – just! – sügavkülmast herned. Ka need sobivad hästi. Leian panni, panen selle pliidile, lisan veidi oliiviõli ja klopin edasi.
Pole empaatiat, mõtisklen ma. Kas see on vaid Christianile omane? Võib-olla on kõik mehed sellised, sest naised teevad nad nõutuks? Ma lihtsalt ei tea seda. Võib-olla pole see mingi ilmutus.
Ma tahan, et Kate oleks kodus, tema teaks. Ta on liiga kaua Barbadosel olnud. Nad jäid Elliotiga veel nädalaks, ning peaksid selle nädala lõpus tagasi jõudma. Huvitav, kas see nende iha esimesest pilgust on ikka veel alles?
Üks neid asju, mida ma sinu juures armastan.
Ma lõpetan vispeldamise. Nii ta ütles. Kas see tähendab, et on veel teisi asju ka? Ma naeratan esimest korda pärast Mrs Robinsoni kohtamist – ehedat, südamesttulevat kõrvuni naeratust.
Christian paneb käed mulle ümber, nii et ma võpatan.
„Huvitav muusikavalik,” nurrub ta ja suudleb mind kõrva tagant. „Su juuksed lõhnavad hästi.” Ta nuusib mu juukseid ja hingab sügavalt sisse.
Iha ärkab mu kõhus. Ei. Ma rabelen ta embusest välja.
„Ma olen ikka veel sinu peale vihane.”
Ta kortsutab kulmu. „Kui kaua sa mõtled veel selline olla?” küsib ta, tõmmates käega läbi juuste.
Ma kehitan õlgu. „Vähemalt senikaua, kui me söönud oleme.”
Ta suunurgad kerkivad, see teeb talle nalja. Ta pöörab ringi, võtab letilt puldi ja lülitab muusika välja.
„Kas sina panid selle oma iPodi?” küsin ma.
Ta raputab pead, ilme pilvine, ja ma tean, et selle pani tema – Kummitustüdruk.
„Kas sa ei arva, et ta püüdis sulle midagi tollal öelda?”
„Noh, tagantjärele mõeldes küll,” sõnab ta vaikselt.
M.o.t.t.
