piinlik. „Pane mind maha! Ma tulen kaasa!”
Ta paneb mu maha ja enne kui ta end püsti jõuab ajada, trambin ma juba oma korteri suunas, vihast keedes, temast välja tegemata. Muidugi on ta mõne hetkega mu kõrval, aga ma ignoreerin teda. Ma olen nii vihane, aga ma pole enam kindel, mille peale ma õieti vihane olen – seda kõike on liiast.
Teel koostan ma nimekirja:
1. Üle õla kandmine – vastuvõetamatu kõigile, kes on üle kuue aasta vanad.
2. Minu viimine salongi, mille omanik on ta endine armuke – kuidas ta nii rumal võib olla?
3. Samasse kohta, kuhu ta viis oma alistujad – jälle, milline lollus!
4. Ta ei saa isegi aru, et see oli halb mõte – ja ta peaks olema tark mees.
5. Tal on segased ekskallimad. Kas ma selles võin samuti teda süüdistada? Ma olen nii vihane; jah, võin küll.
6. Ta teab mu pangakonto numbrit – see on päris kindlasti jälitamine.
7. Sõltumatu Kirjastuse ostmine – tal on rohkem raha kui aru.
8. Nõudmine tema juurde elama minna – Leila ähvardus peab olema hullem, kui ta kartis … ta ei maininud seda eile.
Järsku ma taipan. Miski muutus vahepeal. Huvitav, mis see oli? Ma jään seisma, ja Christian koos minuga. „Mis juhtus?” nõuan ma.
Ta kergitab kulmu. „Mida sa silmas pead?”
„Leilaga.”
„Ma rääkisin sulle.”
„Ei rääkinud. Midagi on veel. Eile sa ei nõudnud, et ma tuleksin sinu juurde. Niisiis, mis juhtus?”
Ta niheleb ebamugavust tundes.
„Christian! Räägi mulle!” nähvan ma.
„Tal õnnestus eile saada relvaluba.”
Oh kurat. Vahin talle otsa ja tunnen, et veri kaob mu näost, kui ma neid sõnu seedin. Mul on tunne, nagu hakkaksin minestama. Võib-olla ta tahab Christianit tappa? Ei.
„See tähendab, et ta võib relva osta,” sosistan ma.
„Ana,” ütleb ta, hääl ikka veel murelik. Ta paneb käe mulle ümber õlgade. „Ma ei usu, et ta mingi rumalusega hakkama saaks, aga – ma lihtsalt ei taha riskida sellega, et sa võid ohus olla.”
„Mina … aga sa ise?” sosistan ma.
Ta kortsutab kulmu ning ma põimin käed ümber tema, ja kallistan teda kõvasti, nägu ta rinnal. Paistab, et tal pole selle vastu midagi.
„Lähme,” pomiseb ta, kummardab alla ja suudleb mu juukseid, ja ongi kõik. Kogu mu raev on kadunud, aga mitte unustatud. Hajunud seoses hirmuga, et Christianiga võib midagi juhtuda. See mõte on talumatu.
SÜNGES MEELEOLUS PAKIN KOKKU mõned asjad ning panen oma Maci, BlackBerry, iPadi ja Charlie Tango seljakotti.
„Charlie Tango tuleb ka?” küsib Christian.
Ma noogutan ja ta naeratab mulle leplikult.
„Ethan on teisipäeval tagasi,” pomisen ma.
„Ethan?”
„Kate’i vend. Ta elab senikaua siin, kuni leiab Seattle’is endale elamise.”
Christian vaatab mulle tuimalt otsa, aga ma märkan, et ta silmad muutuvad jäiseks.
„Noh, siis on hea, et sa minu juures elad. Tal on rohkem ruumi,” ütleb ta vaikselt.
„Ma ei tea, kas tal on võtmed. Ma pean ta tuleku ajal siin olema.”
Christian ei ütle midagi.
„Kott on pakitud.”
Ta võtab mu koti ja me lähme uksest välja. Kui me nurga taha parkimisplatsile keerame, vaatan üle õla ringi. Ma ei tea, kas paranoia on võimust võtnud või keegi tõesti jälgib mind. Christian avab auto ukse ja vaatab mind ootavalt.
„Miks sa sisse ei istu?” küsib ta.
„Ma tahan ise juhtida.”
„Ei. Mina juhin.”
„Kas mina sõidan halvasti? Ära ütle, et sa tead, kuidas mul sõidueksamil läks … Mind su jälitajavõimed ei üllataks.” Võib-olla ta teab, et ma sain teooria osast vaevu-vaevu läbi.
„Mine autosse, Anastasia,” nähvab ta pahaselt.
„Hea küll.” Ma ronin kiiresti sisse. Einoh, võta vabalt, eks?
Võib-olla tunneb tema end samuti rahutult. Keegi sünge vahimees jälgib meid – no hästi, kahvatu brünett, kellel on pruunid silmad ja kes on minuga kõhedusttekitaval kombel sarnane, ja ilmselt relvastatud.
Christian sukeldub liiklusesse.
„Kas kõik su alistujad olid brünetid?”
Ta kortsutab kulmu ja vilksab minu poole vaadata. „Jah,” pomiseb ta. Ta tundub ebakindel, ja ma kujutan ette, et ta mõtleb: Kuhu ta sellega tüürib?
„Ma lihtsalt mõtlesin.”
„Ma olen sulle öelnud. Ma eelistan brünette.”
„Mrs Robinson pole brünett.”
„Võib-olla seepärast eelistangi,” pomiseb ta. „Tema pärast ma ehk blonde enam ei tahagi.”
„Sa teed nalja,” ahmin ma õhku.
„Jah. Ma teen nalja,” vastab ta ärritunult.
Ma vaatan tuimal pilgul aknast välja, silmates igal pool brünette, aga ükski neist pole Leila.
Niisiis meeldivad talle ainult brünetid. Miks? Kas Mrs Haruldaselt-Glamuurse-Vanusele-Vaatamata Robinsoni tõttu ta tõepoolest ei taha blondiine? Ma raputan pead – Christian Ajukepp Grey.
„Räägi mulle temast.”
„Mida sa teada tahad?” Christiani kulm kerkib ja ta hääletoon on tõrjuv.
„Räägi mulle teie ärisuhetest.”
Ta vabaneb silmanähtavalt pingest, rõõmus, et saab tööst rääkida.
„Ma olen vaikiv partner. Ma pole iluärist just eriti huvitatud, aga ta on eduka firma üles ehitanud. Ma lihtsalt investeerisin sellesse ja aitasin tal alustada.”
„Miks?”
„Ma olin talle võlgu.”
„Jah?”
„Kui ma Harvardist välja kukkusin, laenas ta mulle sada tuhat dollarit, et saaksin oma äri alustada.”
Püha müristus … ka tema on rikas.
„Sa
