sir?” küsib naine viisakalt. Ta huuled on väga roosad.
„Ei,” ütleb ta vaikselt ja heidab mulle närvilise pilgu.
Püha müristus! See on kuues reegel, neetud ilusalong. Kõik need protseduurid … pagan!
Kas ta on kõiki oma alistujaid siia toonud? Võib-olla ka Leila? Mille kuradi pärast ta ka mind siia tooma pidi?
„Preili Steele räägib teile, mida ta tahab.”
Ma põrnitsen teda. Ta kasutab vargsi oma reegleid. Ma nõustusin personaaltreeneriga – ja nüüd see?
„Miks siin?” sisistan ma talle.
„Sest see koht on minu oma, ja mul on selliseid veel kolm.”
„Sinu oma?” Ma ahmin üllatusest õhku. Noh, selle peale poleks ma küll tulnud.
„Jah. See on kõrvaltegevus. Igal juhul – kui sa midagi tahad, siis tule siia, see on tasuta. Igasugune massaaž: Rootsi, shiatsu, kuumad kivid, refleksoloogia, mererohuvannid, näohooldus, kogu see värk, mis naistele meeldib – siin tehakse kõike.” Ta viipab käega.
„Karvaeemaldus?”
Ta naerab. „Jah, karvaeemaldus ka. Igalt poolt,” sosistab ta vandeseltslaslikult, nautides mu ebamugavustunnet.
Ma punastan ja suunan pilgu Gretale, kes vaatab mind ootavalt.
„Ma soovin juukseid lõigata.“
„Muidugi, preili Steele.”
Roosa huulevärviga Gretast õhkub saksalikku tõhusust, kui ta arvutiekraani uurib.
„Franco on viie minuti pärast vaba.”
„Franco sobib,” kinnitab Christian. Ma püüan sellest asjast aru saada. Christian Grey, tegevdirektor, on ilusalongide keti omanik.
Ma piilun teda, ja äkki ta kahvatub – miski või keegi on ta tähelepanu köitnud. Ma pöördun vaatama, mis see on, ja näen, et salongi tagaossa on ilmunud sale plaatinablond naine, kes räägib ühe juuksuriga.
Plaatinablond naine on pikka kasvu, päevitunud ja kena ning peaaegu nelikümmend või üle selle – raske öelda. Ta kannab Gretaga sarnaseid vormirõivaid, aga musti.
Ta näeb vapustav välja. Ta nurgelises Bobi-soengus juuksed säravad ümber pea nagu halo. Ringi pöörates tabab ta Christiani pilgu ja naeratab talle säravalt, soojas äratundmisrõõmus.
„Vabanda mind,” pomiseb Christian rutakalt.
Ta kõnnib kiiresti läbi salongi, möödudes juuksuritest, kes kõik on valges, ning õpilastest kraanikausside ees, ja astub naise juurde, aga ma olen liiga kaugel, et nende vestlust kuulda. Naine tervitab teda ilmse kiindumusega, suudeldes teda mõlemale põsele, käed Christiani käsivartel, ning nad vestlevad millestki elavalt.
„Preili Steele?” pöördub Greta minu poole.
„Oodake palun üks hetk.” Ma vaatan huviga Christianit.
Plaatinablond naine pöörab ringi ja vaatab minu poole ning naeratab mulle säravalt, nagu ta tunneks ka mind. Ma naeratan viisakalt vastu.
Christian tundub miskipärast närvis olevat. Ta seletab naisele midagi, too nõustub, tõstab käed ja naeratab Christianile. Christian naeratab vastu – kindlasti tunnevad nad teineteist hästi. Võib-olla on nad pikka aega koos töötanud? Võib-olla on ta selle salongi mänedžer; tal on selline autoriteetne välimus.
Äkki tabab mind – nagu kraana lammutuspomm – sügaval sisimas teadmine, kes see on. See on tema. Vapustav, vanem, kaunis.
See on Mrs Robinson.
VIIES PEATÜKK
„Greta, kellega härra Grey räägib? ”Mu peanahk on tulitama hakanud, nagu tahaks lõhkeda. Mu alateadvus karjub mulle, et ma lahkuks. Ent mu hääl on piisavalt muretu.
„Oh, see on proua Lincoln. Nad on härra Greyga selle koha omanikud,” jagab Greta lahkelt mulle infot.
„Proua Lincoln?” Grey jutust jäi mulje, et Mrs Robinson on lahutatud. Võib-olla abiellus ta uuesti mingi vaese tobuga?
„Jah, tavaliselt teda siin pole, aga üks meie töötajatest on haige ja ta asendab teda.”
„Mis proua Lincolni eesnimi on?”
Greta vaatab mulle kulmu kortsutades otsa, torutab oma roosasid huuli, pannes mu uudishimu imeks. Kurat, ma poleks pidanud vist küsima.
„Elena,” ütleb ta peaaegu vastu tahtmist.
Mind tabab kummaline kergendustunne, et mu kuues meel pole mind maha jätnud.
Kuues meel? Mu alateadvus turtsatab. Pedo meel.
Nad vestlevad ikka veel. Christian seletab midagi Elenale kiiresti kõneldes ja naine paistab olevat mures, ta noogutab, kortsutab kulmu ja vangutab pead. Ta hammustab huulde ja žestikuleerib kätega. Teine noogutus, ja ta vaatab minu poole ning saadab mulle väikese julgustava naeratuse.
Vahin tardunult vastu, kivinägu peas. Ma olen šokeeritud. Kuidas võis Christian mind siia tuua?
Elena ütleb midagi tasa Christianile ja Christian heidab mulle pilgu, pöördub siis tagasi tema poole ja vastab. Naine noogutab, tundub, nagu oleks nad vestlust lõpetamas ja jätavad hüvasti, ent ma ei oska kuigi hästi huultelt lugeda.
Viiskümmend sammub minu juurde tagasi, nägu murelik. Õige kah. Mrs Robinson läheb tagasi tagaruumi, sulgedes enda järel ukse.
Christian kortsutab kulmu. „Kas kõik on korras?” küsib ta, ent ta hääl on pinev, kõhklev.
„Mitte just päris. Sa ei tahtnud mind tutvustada?” Mu hääl kõlab külmalt ja teravalt.
Ta suu kukub lahti, ta näeb välja, nagu oleksin vaiba ta jalge alt ära tõmmanud.
„Aga ma arvasin …“
„Sellise targa mehe kohta, vahel …” Ma ei leia sõnu. „Ma tahaksin ära minna, palun.”
„Miks?”
„Sa tead, miks.” Ma pööritan silmi.
Ta vaatab mind ainiti, silmad hõõgumas.
„Anna andeks, Ana. Ma ei teadnud, et ta siin on. Ta ei käi siin peaaegu mitte kunagi. Ta avas uue salongi Braverni keskuses, ja tavaliselt on ta seal. Keegi oli täna haigeks jäänud.”
Ma pööran kannal ringi ja sammun ukse juurde.
„Me ei vaja Francot, Greta,” nähvab Christian, kui me uksest välja kõnnime. Maadlen sooviga minema joosta – tahaks joosta kiiresti ja kaugele. Mul on kohutav tahtmine nutta. Ma lihtsalt pean kogu sellest hullusest eemale saama.
Christian sammub sõnatult mu kõrval, kui ma püüan selle kõige üle järele mõelda. Panen käed kaitsvalt enda ümber ja hoian pea maas, vältides puuoksi Teisel avenüül. Ta teeb targasti, et mind ei puuduta. Mu peas
