Christian? Ma lihtsalt ei saa sellest aru.”
Ta vaatab mulle korraks otsa ja mul pole aimugi, mida ta mõtleb.
„Sa paned mind maailma teisiti nägema, Anastasia. Sa ei taha mind mu raha pärast. Sa annad mulle … lootust,” ütleb ta vaikselt.
Mida? Härra Mõistatuslik on tagasi. „Mis lootust?”
Ta kehitab õlgu. „Lootust rohkemale.” Ta hääl on madal ja vaikne. „Ja sul on õigus. Ma olen harjunud naistega, kes teevad täpselt seda, mida ma ütlen, millal ma ütlen, teevad täpselt seda, mida ma tahan. See muutub kiiresti liiga tavaliseks. Sinus on midagi sellist, Anastasia, mis puudutab mind kusagil sügavamal tasandil, millest ma aru ei saa. Nagu sireenide laul. Ma ei suuda sulle vastu panna, ja ma ei taha sind kaotada.” Ta sirutab käe ja võtab minu oma. „Ära jookse ära, palun – usu minusse natukenegi ja ole kannatlik. Palun.”
Ta tundub nii haavatav … See viib mu rööpast välja. Ma tõusen põlvili, kummardan ettepoole ja suudlen teda õrnalt huultele.
„Hea küll. Usaldus ja kannatlikkus, ma saan sellega hakkama.”
„Tore. Sest Franco on kohale jõudnud.”
FRANCO ON VÄIKEST KASVU, tõmmu, ja gei. Ta meeldib mulle väga.
„Nii ilusad juuksed!” hüüab ta tundeliselt oma jõleda, ilmselt tehtud itaalia aktsendiga. Ma võin kihla vedada, et tegelikult on ta Baltimore’ist või kusagilt sealtkandist, aga ta entusiasm on nakkav. Christian soovitab meil vannituppa minna, lahkub kiirustades ja tuleb tagasi, tassides oma kontorist võetud tooli.
„Ma jätan teid omaette,” pomiseb ta.
„Grazie, härra Grey.” Franco pöördub minu poole.
„Bene, Anastasia, mida me sinuga peale hakkame?”
CHRISTIAN ISTUB DIIVANIL, VAADATES läbi mingeid tabeleid. Tasane, õrn klassikaline muusika kaigub läbi suure toa. Naishääl laulab kirglikult, pannes laulu kogu oma hinge. See läheb südamesse. Christian vaatab üles ja naeratab, viies mu mõtted muusikast eemale.
„Näed siis! Ma ütlesin sulle, et see meeldib talle,” räägib Franco innukalt.
„Sa näed väga kena välja, Ana,” ütleb Christian tunnustavalt.
„Minu töö on tehtud,” teatab Franco.
Christian tõuseb ja tuleb meie juurde. „Tänan sind, Franco.”
Franco pöördub minu poole, haarab mu ülevoolavasse karukallistusse ja suudleb mõlemale põsele. „Ära lase kellelgi teisel oma juukseid lõigata, bellissima Ana!”
Ma naeran, kuigi tema familiaarsus mõjub piinlikult. Christian saadab ta ukseni ja naaseb hetke pärast.
„Mul on hea meel, et sa need pikaks jätsid,” ütleb ta, astudes minu poole, silmad säramas. Ta võtab ühe juuksesalgu sõrmede vahele.
„Nii pehme,” pomiseb ta mulle otsa vaadates. „Kas sa oled minu peale ikka veel vihane?”
Ma noogutan ja ta naeratab.
„Mille pärast täpselt sa vihane oled?”
Ma pööritan silmi. „Kas sa tahad nimekirja?”
„Sul on nimekiri?”
„Pikk.”
„Kas me võime seda voodis arutada?”
„Ei.” Ma mossitan lapsikult.
„Siis lõuna ajal. Ma olen näljane, ja mitte söögi järele,” saadab ta minu suunas ihara naeratuse.
„Ma ei lase sul end oma sekspertiisiga pimestada.”
Ta naeratus kaob. „Mis teid konkreetselt häirib, preili Steele? Ütle välja.”
Hästi.
„Mis mind häirib? Noh, su jõhker sissetung mu privaatsusse, see, et sa viisid mu kohta, kus su endine kallim töötab ja kuhu sa vedasid ilmselt oma kõiki armukesi, et lasta neil karvu eemaldada, sa kohtlesid mind tänaval jõhkralt, nagu ma oleksin kuueaastane – ja kõige tipuks lasid sa oma Mrs Robinsonil end puudutada!” Mu hääl on tõusnud crescendo’ni.
Ta kergitab kulme, ta hea tuju on kadunud.
„On see alles nimekiri. Aga teeme selle asja veel kord selgeks – ta pole minu Mrs Robinson.”
„Ta tohib sind puudutada,” kordan ma.
Ta närib huuli. „Ta teab, kust.”
„Mida see tähendab?”
Ta tõmbab mõlema käega läbi juuste ja sulgeb korraks silmad, nagu otsides mingit jumalikku juhatust. Ta neelatab.
„Sinul ja minul pole reegleid. Mul pole kunagi olnud ilma reegliteta suhet, ja ma ei tea kunagi, kust sa mind puudutad. See ajab mind närvi. Sinu puudutused …” Ta peatub, otsides õigeid sõnu. „Need lihtsalt tähendavad rohkemat … nii palju rohkemat.”
Rohkemat? Ta vastus on täiesti ootamatu, see rabab mind, ja see lihtne, ent nii tähendusrikas sõna rohkem jääb jälle meie vahele rippuma.
Minu puudutused tähendavad … rohkemat. Ma ei saa talle enam vastu hakata, kui ta selliseid sõnu räägib. Grey silmad otsivad minu omi, jälgides mind kartlikult.
Kõhklevalt sirutan ma käe ja kartlikkus muutub ärevuseks. Christian astub tagasi ja ma lasen käe alla.
„Keelatud,” sosistab ta, näol valulik, paaniline ilme.
Ma ei saa sinna midagi parata, et olen pettunud.
„Mis tunne sul endal oleks, kui sa ei tohiks mind puudutada?”
„Kurb, midagi oleks puudu,” ütleb ta kohe. Oh, mu Viiskümmend Varjundit. Pead vangutades kingin ma talle väikese julgustava naeratuse, ja ta vabaneb pingest.
„Palun räägi mulle ükspäev täpselt ära, miks see keelatud on.”
„Ükspäev,” pomiseb ta, ja tundub, et sekundi murdosa jooksul on ta end kogunud.
Kuidas saab ta end nii kiiresti ümber lülitada? Ma ei tea kedagi teist, kelle tujud nii kiiresti muutuks.
„Niisiis, su nimekirja järgmised punktid. Sissetung su privaatsusse.” Ta kõverdab selle üle mõtiskledes suud. „Sest ma tean su pangakonto numbrit?”
„Jah, see on lihtsalt õudne.”
„Ma teen kõigi oma alistujate puhul taustauuringu. Ma võin sulle näidata.” Ta pöörab ringi ja kõnnib kontorisse.
Ma järgnen talle kuulekalt, hämmingus ja üllatunud. Ta võtab lukustatud kartoteegikapist välja manillapaberist kausta. Sellele on trükitud: ANASTASIA ROSE STEELE.
Püha kurat. Ma vaatan talle otsa.
Ta kehitab vabandavalt õlgu. „Sa võid selle endale võtta,”
