ja sulle midagi muud hankima?” Ta toon on äkitselt järsk.
Ohoo! Ta tundub olevat pahane. Miks? Mida ma valesti ütlesin?
„Ee … veel mitte. Kas sina valisid kõik need riided?”
„Ei, Anastasia, mina seda ei teinud. Ma andsin nimekirja ja su mõõdud isiklikule ostuassistendile Neiman Marcuses. Need peaksid sobima. Ja lihtsalt et sa teaksid, ma tellisin tänaõhtuks lisaturvamehed, ja ka järgnevateks päevadeks. Kuna Leila on ettearvamatu ja Seattle’i tänavatelt pole teda võimalik üles leida, on see minu arvates arukas ettevaatusabinõu. Ma ei taha, et sa ilma saatjata välja läheksid. Nõus?”
Ma pilgutan silmi. „Nõus.” Mis juhtus ma-pean-sind-kohe-saama Greyga?
„Tore. Ma saan nendega kokku. See ei kesta kaua.”
„Nad on siin?”
„Jah.”
Kus?
Christian võtab oma taldriku ja paneb kraanikaussi ning lahkub toast. Mida paganat see tähendas? Ta on nagu mitu erinevat inimest ühes kehas. Kas see pole skisofreenia sümptom? Ma pean seda guugeldama.
Ma teen taldriku tühjaks, pesen nõud kähku ära ja lähen tagasi oma magamistuppa, võttes kaasa ka ANASTASIA ROSE STEELE’i toimiku. Võtan garderoobist välja kolm pikka õhtukleiti. Milline neist?
SEAN END MUGAVALT VOODILE ja sätin oma Maci, iPadi ja BlackBerry käepärast. Tehnoloogia on mind vallutanud. Salvestan Christiani muusikavaliku iPadist ka Mac’i, avan siis Google’i ja surfan netis.
LAMAN RISTI ÜLE VOODI, lugedes üht veebilehte, kui tuleb Christian.
„Mida sa teed?” küsib ta leebelt.
Ma pabistan natuke, kuidas ta reageerib, kui näeb, mida ma uurin – isiksuse mitmesuse häire sümptomid.
Ta sirutab end minu kõrval välja ja ta lõbustatud pilk peatub veebilehel.
„Kas sa oled sellel lehel asja pärast?” küsib ta muretult.
Tõsine Christian on kadunud – mänguline Christian on tagasi. Kuidas, põrgu päralt, suudan ma sammu pidada?
„Uurimus. Raske isiksus.” Läkitan talle ilmetu pilgu. Ta huuled kerkivad tagasihoitud naeratuses. „Raske isiksus?”
„Mu isiklik lemmikprojekt.”
„Mina olen nüüd siis lemmikprojekt? Kõrvalharrastus. Võibolla teaduslik eksperiment. Mina arvasin, et ma olen kõik. Preili Steele, te haavasite mind.”
„Kuidas sa tead, et see oled sina?”
„Umbropsu pakkusin.” Ta muigab.
„Sa oled tõepoolest ainus segane ja muutliku loomuga kontrollifriik, keda ma lähedaselt tunnen.”
„Mina arvasin, et ma olen ainus inimene, keda sa lähedaselt tunned.” Ta kergitab kulmu.
Ma punastan. „Jah. Seda ka.”
„Kas sa oled juba mingitele järeldustele jõudnud?”
Ma pööran ringi ja vaatan talle otsa. Ta on külili mu kõrval, keha välja sirutatud, pea küünarnukile toetumas, ilme leebe ja lõbustatud.
„Ma arvan, et sa vajad korralikku teraapiat.”
Ta ajab end istukile ja seab mu juuksesalgu õrnalt kõrva taha.
„Ma arvan, et ma vajan sind. Võta!” Ta ulatab mulle huulepulga.
Ma kortsutan hämmeldunult kulmu. See on erepunane, üldse mitte minu värv.
„Sa tahad, et ma seda kasutaksin?” piiksun ma.
Ta hakkab naerma. „Ei, Anastasia, kui sa ei taha, siis mitte. Ma pole kindel, kas see on sinu värv,” lõpetab ta kuivalt.
Ta tõuseb voodis istukile, jalad ristis, ja tõmbab särgi üle pea. Oh taevas. „Mulle meeldib su kaardi-idee.”
Ma vahin teda tuimalt. Kaardi?
„Need kohad, kuhu ei tohi minna,” ütleb ta selgituseks.
„Oh. Ma tegin nalja.”
„Mina mitte.”
„Sa tahad, et ma sinu peale jooni tõmbaksin? Huulepulgaga?”
„See tuleb pestes ära. Kunagi.”
See tähendab, et võiksin teda puudutada. Väike imestav naeratus mängleb mu huultel.
„Aga midagi püsivamat, nagu näiteks Sharpie3?”
„Ma võin lasta tätoveeringu teha.” Ta silmad on naerused.
Christian Grey tätokaga? Rikkuda ta ilusat keha, kui see on juba niigi armidega rikutud? Mitte mingil juhul!
„Ei tätoveeringule!” Ma naeran, et peita oma kohkumust.
„Sellisel juhul huulepulk.” Ta muigab.
Ma panen Mac’i kinni ja tõstan eemale. See võib tore olla.
„Tule.” Ta sirutab mulle käe. „Istu mu peale.”
Ma lükkan plätud jalast ja ronin talle istuli otsa. Ta on selili voodil, aga kõverdab jalad põlvist üles.
„Toeta mu põlvede vastu.”
Sean end istuma, nagu kästud. Ta silmad on suured ja ettevaatlikud. Ent samas teeb see talle nalja.
„Sa oled – õhinas,” kommenteerib ta nägu krimpsutades.
„Ma olen alati sinuga õhinas, härra Grey, ja see tähendab, et sina saad end edaspidi lõdvaks lasta, sest mina tean, kus on piirid.”
Ta vangutab pead, nagu ei suudaks päriselt uskuda, et laseb mul oma kehale joonistada.
„Tee huulepulk lahti,” käsutab ta.
Oh, ta on über-ülemuslikus tujus, aga mul on ükskõik.
„Anna mulle käsi.”
Ma annan talle käe.
„Ei, huulepulgaga käsi.” Ta pööritab silmi.
„Kas sa pööritad silmi?”
„Jah.”
„Väga inetu, härra Grey. Ma tean, et mõned inimesed muutuvad silmade pööritamise peale vägivaldseks.”
„Tõsi ka või?” Ta toon on irooniline.
Ma ulatan talle käe, kus on huulepulk, ja äkki tõuseb ta istukile, nii et oleme nina vastu nina.
„Valmis?” küsib ta madalal vaiksel pominal, nii et mu sees tõmbub kõik krampi. Oo.
„Jah,”
Mõeldud on Sharpie püsimarkereid, millega mõned inimesed end „tätoveerivad”.
