hull.
Ma silmitsen oma peegelpilti ja naeratan neid sõnu meenutades, ning mu süda on jälle täis ülevoolavaid tundeid, ja naeratus mu näol muutub suisa tobedaks. Võib-olla tuleb meie suhtest tõesti midagi välja. Aga kui kaua see teda rahuldab, ilma et ta sooviks mulle kõva keretäit anda, sest ma olen ületanud mingi nähtamatu piiri?
Mu naeratus kaob. Seda ma ei tea. See ongi see vari, mis meid luurab. Kiiksuga kepp, jah, seda ma võin teha, aga veel?
Mu alateadvus vahib mind tuimalt, ometi kord ilma õelate tarkusesõnadeta. Ma lähen tagasi oma magamistuppa riietuma.
Christian seab end allkorrusel valmis, või mida iganes ta seal teeb, ja ma olen magamistoas üksi. Lisaks kleitidele garderoobis on sahtlid täis uut aluspesu. Ma valin musta korseti, millel on hinnalipik: 540 dollarit. Korsetil on filigraanne hõbedane serv, ning selle juurde kuuluvad väikesed aluspüksid, puusadeni sukad samuti, beežid, nii peened, puhtast siidist. Oo, need tunduvad … nii libedad … ja kuidagi kuumad …
Ma olen just kleiti võtmas, kui Christian ootamatult sisse astub. Oi, sa oleksid võinud koputada! Ta seisab liikumatult, vaadates mind üksisilmi, hallid silmad näljaselt hiilgamas. Ma lähen üle kogu keha tulipunaseks. Ta kannab avatud kaelusega valget särki ja musti ülikonnapükse. Ma märkan, et huulepulga jälg on ikka veel alles, ja tema vahib mind ikka üksisilmi.
„Kas ma saan teid millegagi aidata, härra Grey? Ma oletan, et teie külaskäigul on mingi eesmärk, peale selle, et mind napakalt ammuli sui vahtida.”
„Ma naudin napakat vahtimist, tänan teid, preili Steele,” pomiseb ta tumedalt, astudes edasi ja ahmides mind endasse. „Tuletage mulle meelde, et ma tänaksin isiklikult Caroline Actonit.”
Ma kortsutan kulmu. Kes kurat see veel on?
„Ta on Neimani poes isiklik ostuassistent,” vastab ta kõhedusttekitaval kombel mu väljaütlemata küsimusele.
„Aaa.”
„Sind nõndaviisi nähes läksid mu mõtted sassi.”
„Ma näen. Mida sa tahad, Christian?” Ma heidan talle lollusi mittesalliva pilgu.
Ta vastab mulle oma ühe-suunurga-naeratusega ja võtab taskust välja hõbedased kuulikesed, nii et ma jään tardunult seisma. Mida kuradit! Ta tahab mulle laksu anda? Praegu? Miks?
„Ma ei kavatse midagi sellist, nagu sa arvad,” ütleb ta kiiresti.
„Valgusta mind,” sosistan ma.
„Ma mõtlesin, et sa võiksid neid täna õhtul kanda.”
Lause tagamõte ripub meie vahel õhus, kuni ma taipan, mida ta tegelikult öelda tahab.
„Sellel üritusel?” olen ma šokeeritud.
Ta noogutab aeglaselt, silmad tumedad.
Oi taevas.
„Kas sa annad mulle pärast laksu?”
„Ei.”
Minust käib läbi väike pettumuslaine.
Ta itsitab. „Kas sa tahaksid?”
Ma neelatan. Ma lihtsalt ei tea.
„Noh, teeme selle asja selgeks – ma ei löö sind enam mitte mingil moel, isegi kui sa mind palud.”
Oh. See üllatab mind.
„Lihtsalt väike vemp,“ jätkab ta, kuulikesi üles tõstes. „Sa võid need alati välja võtta, kui enam ei meeldi.”
Ma vaatan teda ainiti. Ta näeb nii ahvatlev välja – sassis juuksed, tumedad silmad, kus tantsisklevad erootilised mõtted, huuled kerkimas seksikas lõbusas naeratuses.
„Hea küll,” nõustun ma leebelt. Põrguvärk, jaa! Mu sisemine jumalanna on hääle tagasi saanud ja kisab katusel.
„Tubli tüdruk,” muigab Christian. „Tule siia, ma panen need sisse, kui sa oled kingad jalga pannud.”
Kingad? Ma pööran ringi ja näen tuvihalle pööratud nahast stilettosid, mis sobivad mu väljavalitud kleidiga.
Anna talle järele!
Ta sirutab käe ja toetab mind, kui ma astun Louboutini kingadesse, mis maksavad 3295 dollarit. Olen nüüd umbes kolmteist sentimeetrit pikem.
Ta viib mu voodi kõrvale, ent ei istu, vaid kõnnib toa ainsa tooli juurde. Ta tõstab selle üles ja asetab minu ette.
„Kui ma noogutan, siis sa kummardad alla ja võtad toolist kinni. Selge?” Ta hääl on kähe.
„Jah.”
„Tore. Nüüd tee suu lahti,” käsutab ta ikka veel madalal häälel.
Ma teen, nagu kästud, mõeldes et ta paneb kuulid mu suhu, et ma need süljega kokku teeks. Ei, ta libistab mu suhu nimetissõrme.
Oh …
„Ime,” ütleb ta. Ma haaran ta käest kinni, ja teen, nagu kästud – no näed, ma saan küll sõnakuulelik olla, kui tahan.
Ta lõhnab seebi järele … hmm. Ma imen kõvasti ja saan selle eest tasu – ta silmad lähevad pärani ja huuled paotuvad. Mul pole mingit niisutusvahendit vaja, kui nii edasi läheb. Ta paneb kuulid endale suhu ja mina imen ta sõrme, tehes selle ümber keelega ringe. Kui ta tahab seda ära tõmmata, surun ma hambad kokku.
Ta muigab ja vangutab hoiatavalt pead, ning ma lasen lahti. Ta noogutab, ma kummardun ja võtan toolist kinni. Ta tõmbab mu aluspüksid ühele poole ja paneb väga aeglaselt sõrme mulle sisse, tehes ringe, nii et ma tunnen teda igal pool. Ma ei saa midagi parata, et ohe pääseb mu huulilt.
Ta tõmbab sõrme äkki välja ja lükkab kuulid õrnalt ükshaaval sügavale sisse. Kui need on paigas, kohendab ta mu pükse ja suudleb mu tagumikku. Ta silitab kätega üle mu jalgade, alates pahkluudest kuni reieni välja, ja suudleb õrnalt reie ülaosa, kus sukad lõpevad.
„Teil on väga, väga ilusad jalad, preili Steele,” pomiseb ta.
Püsti tõustes haarab ta mul puusadest kinni ja tõmbab mu enda vastu, nii et ma tunnen ta erektsiooni.
„Võib-olla võtan ma sind nii, kui me koju jõuame, Anastasia. Sa võid nüüd püsti tõusta.”
Ma tunnen peapööritust, ma olen nii erutatud, ning kuulid mu sees masseerivad tupeseina. Mind seljatagant emmates suudleb Christian mu õlga.
„Ma ostsin need sulle juba möödundlaupäevaseks galaõhtuks.” Ta hoiab mul ümbert kinni ja sirutab käe välja. Ta peopesal on väike punane karbike, mille kaanele on graveeritud Cartier. „Aga sa läksid minu juurest ära, nii et mul polnud võimalust neid sulle üle anda.”
Oh!
„Nüüd on mulle uus võimalus antud,” pomiseb ta, hääl pinges mingist sõnulseletamatust tundest. Ta on närvis.
Kõhklevalt võtan ma karbi ja avan selle. Selles on paar kõrvarõngaid, mis koosnevad neljast teemantist: kõrva kinnituv
