ma, ja kuna need on uuesti antud võimaluse kõrvarõngad, meeldivad need mulle eriti. „Tänan sind.”
Ta vabaneb pingest ja suudleb jälle mu õlga.
„Kas sa paned selle hõbedase satiinkleidi selga?” küsib ta.
„Jah? Kas see sobib?”
„Muidugi. Sea end rahulikult valmis.” Ta pöördub ukse poole ja läheb tagasi vaatamata toast välja.
MA OLEN SISENENUD TEISE reaalsusse. Noor naine, kes mulle vastu vaatab, oleks väärt punast vaipa. Ta õlapaelteta, maani hõbedane satiinkleit on lihtsalt rabav. Võib-olla kirjutan ma ise Caroline Actonile. Kleit järgib figuuri ja rõhutab mu väikseid kumerusi.
Juuksed langevad pehmete lainetena ümber mu näo ja õlgadelt rindadele. Ma lükkan need ühele poole kõrva taha, paljastades oma uuesti antud võimaluse kõrvarõngad. Ma olen end meikinud minimaalselt. Silmapliiats, ripsmevärv, natuke roosat põsepuna ja kahvaturoosa huulepulk.
Mul pole põsepuna tegelikult vaja. Hõbekuulide pidev liikumine paneb mu niigi kergelt õhetama. Jah, need garanteerivad, et mul on täna põskedel veidi puna. Ma vangutan pead Christiani julgete erootiliste ideede peale ja kummardun, et võtta satiinist õlasall ja hõbedane käekott ning minna oma Viitkümmet Varjundit otsima.
Ta räägib Taylori ja veel kolme mehega hallis, selg minu poole. Nende üllatunud tunnustavad ilmed teatavad Christianile mu kohalolekust. Ta pöörab ringi ning ma ootan kohmetult ta reageeringut.
Mu suu kuivab. Ta on lihtsalt võrratu … Must õhtuülikond, must kikilips, ja ta ilme, kui ta mind vaatab, on üksainus vaimustus. Ta tuleb minu juurde ja suudleb mu juukseid.
„Anastasia. Sa näed vapustav välja.”
Ma punastan Taylori ja teiste meeste ees tehtud komplimendi peale.
„Klaas šampanjat enne minekut?”
„Palun,” pomisen ma liiga kiiresti.
Christian noogutab Taylorile ja mehed suunduvad fuajeesse.
Suures toas võtab Christian külmkapist šampanja.
„Turvameeskond?” küsin ma.
„ Meie ihukaitse. Nad on Taylori alluvuses. Tema on ka vastava ettevalmistuse saanud.” Christian ulatab mulle šampanjapokaali.
„Ta on väga mitmekülgne.”
„Jah, on küll.” Christian naeratab. „Sa näed imeilus välja, Anastasia. Terviseks!” Ta tõstab klaasi ja lööb minu omaga kokku. Šampanja on kahvaturoosat värvi. See maitseb meeldivalt karge ja kerge.
„Kuidas sa end tunned?” küsib ta, silmad kuumad.
„Hästi, aitäh.” Ma naeratan kenasti, teades väga hästi, et ta viitab hõbekuulidele.
Ta muigab.
„Võta, sul läheb seda vaja.” Ta ulatab mulle suure sametpauna, mis oli köögiletil. „Tee lahti,” ütleb ta kahe šampanjasõõmu vahepeal. Minus tärkab huvi ja ma võtan koti ning sellest kaunistustega hõbedase maskeraadimaski, mida kroonivad koobaltsinised sulgedest tutid.
„See on maskiball,” ütleb ta.
„Ahaa.” Mask on kaunis. Servas on hõbedane äär ja silmaavade ümber oivaline hõbefiligraan.
„See rõhutab su kauneid silmi, Anastasia.”
Ma naeratan talle ujedalt.
„Kas sina kannad ka maski?”
„Muidugi. Need on teatud mõttes väga vabastavad,” lisab ta kulmu kergitades ja muheleb.
Oi. See saab tore olema.
„Tule. Ma tahan sulle midagi näidata.” Ta sirutab mulle käe ja viib mu halli ning sealt trepi kõrval asuva ukse juurde. Ta avab selle ning mu silme ees on suur tuba, umbes sama suur kui ta mängutuba, mis peaks olema otse meie kohal. See tuba on täis raamatuid. Oo, raamatukogu, kõik seinad maast laeni raamatutega kaetud. Keskel on täissuuruses piljardilaud, mida valgustab pikk kolmnurkse prisma kujuline Tiffany lamp.
„Sul on raamatukogu!” kiljatan ma vaimustusest, tulvil erutust.
„Jah, pallituba, nagu Elliot ütleb. See korter on üpris ruumikas.
Ma taipasin ennist, kui sa uurimist mainisid, et ma pole sulle kunagi siin ringkäiku teinud. Meil pole praegu aega, aga ma mõtlesin, et näitan sulle seda tuba, ja võib-olla ahvatlen ma sind varsti isegi piljardit mängima.”
Ma muigan.
„Ma teen sulle ära.“ Ma kallistan end salaja suurest rõõmust. José ja mina saime tuttavaks piljardit mängides. Me oleme seda mänginud viimased kolm aastat. Ma olen selles kõva tegija. José on olnud mulle hea õpetaja.
„Mida?” küsib Christian lõbustatult.
Oi! Ma tõesti ei tohiks kõiki oma emotsioone kohe välja näidata, noomin ma ennast.
„Mitte midagi,” ütlen ma ruttu.
Christian kissitab silmi.
„Noh, võib-olla doktor Flynn suudab su saladused paljastada. Sa kohtud temaga täna õhtul.”
„See kallis šarlatan?” Püha müristus.
„Just seesama. Ta tahab kohutavalt sinuga tuttavaks saada.”
CHRISTIAN VÕTAB MU KÄE ja libistab õrnalt pöidlaga üle sõrmenukkide. Me istume Audis ja sõidame põhja suunas. Ma nihelen, tundes niuetes erutust. Ma taltsutan oma oigeid, sest Taylor on eesistmel ja tal pole iPodi peas, ja tema kõrval istub keegi turvamees, kelle nimi on vist Sawyer.
Ma tajun kõhus tuima meeldivat tuikamist, mida põhjustavad kuulid. Huvitav, kui kaua ma suudan vastu pidada ilma … eee, kergenduseta? Ma panen jalad risti. Seda tehes tungib mu mõtteis pinnale miski, mis on seal tagaplaanil olnud.
„Kust sa selle huulepulga said?” küsin ma Christianilt vaikselt.
Ta muigab mulle otsa vaadates ja näitab ettepoole. „Taylor,” ütleb ta hääletult.
Ma purskan naerma. „Oh.” Ja jätan kohe järele – kuulid.
Ma hammustan huulde. Christian naeratab mulle, silmad ulakalt hiilgamas. Ta teab täpselt, mida ta teeb, seksikas elukas, nagu ta on.
„Lõdvestu,” ütleb ta tasa. „Kui see on liiga …” Ta hääl vaibub ja ta suudleb mu sõrmenukke ning imeb siis mu väikest sõrme.
Nüüd ma tean, et ta teeb seda meelega. Ma sulgen silmad, kui tume iha mu keha läbib. Ma alistun sellele tundele otsekohe, lihased sügaval mu sees kokku tõmbumas.
Kui ma jälle silmad avan, vaatab Christian mind teraselt, tume prints. Võib-olla tänu õhtuülikonnale ja kikilipsule, aga ta näeb vanem välja, peen, vapustavalt ilus, ohjeldamatu elumees. Ta lihtsalt võtab mu hingetuks. Ma olen ta seksuaalse võlu kütkes, ja kui teda uskuda, kuulub ta mulle. See mõte toob mu näole naeratuse, ja ta vastunaeratus on silmipimestav.
„Mis
