riivab, siis ma kustutan selle ära.”
„Ei, pole midagi. Mulle meeldib muusika saatel süüa teha.”
„Mida sa kuulata tahad?”
„Üllata mind.”
Ta muigab ja läheb iPodi juurde ning mina hakkan jälle vahustama.
Mõni hetk hiljem täidab ruumi Nina Simone armas hingestatud hääl. See on üks Ray lemmikuid: „I Put a Spell on You”.
Ma punastan, pööran ringi ja vaatan Christianit ainitisel pilgul. Mida ta püüab mulle öelda? Ta nõidus mu ära kaua aega tagasi. Oh taevas … ta pilk on muutunud, kergus on sellest kadunud, ta silmad on tumedamad, intensiivsemad.
Ma jälgin teda, võlutud sellest, kuidas ta aeglaselt, kiskja nagu ta on, meelitab mind selle muusika aeglasesse kirglikku rütmi. Ta on paljajalu, seljas vaid kinni nööpimata valge särk, jalas teksased, ja ta pilk on hõõguv.
Nina laulab „sa oled minu“, ja Christian läheneb mulle ilmselgelt sama mõttega.
„Christian, palun,” sosistan ma.
„Palun mida?”
„Ära tee seda.”
„Mida ei tee?”
„Seda.”
„Oled sa kindel?” ütleb ta tasa ja kummardub, võtab mu käest vispli ja paneb munakaussi. Mu süda tõuseb kurku. Ma ei taha seda – ma tahan seda – kohutavalt. Ta ajab mu närvi, ta on nii kuum ja ihaldusväärne. Ma kisun oma pilgu ta nõiduslikest silmadest lahti.
„Ma tahan sind, Anastasia,” pomiseb ta. „Ma armastan ja vihkan sinuga vaidlemist. See on nii uudne. Ma pean teadma, kas meiega on kõik hästi. Ja armatsemine on ainus viis, kuidas ma sellest aru saan.”
„Mu tunded sinu vastu pole muutunud,” sosistan ma.
Ta lähedus on vallutav, erutav. Jälle see tuttav tõmme, kõik mu närvilõpmed suunavad mind tema poole, mu sisemine jumalanna on väga teadlik oma libiidost. Vaadates Christiani rinnakarvu, hammustan ma huulde, abituna, ihast haaratuna – ma tahan teda sealt maitsta.
Ta on nii lähedal, aga ei puuduta mind. Ta kuumus soojendab mu keha.
„Ma ei puuduta sind enne, kui sa ütled jah,” sõnab ta leebelt. „Aga just praegu tahan ma end sinusse matta ja unustada kogu selle viletsa hommiku ja kõik peale meie.”
Oh taevas … Meie. Maagiline kombinatsioon, väike sõnake, mis liidab meid ühte. Ma tõstan pea, et vaadata ta ilusat, ent tõsist nägu.
„Ma puudutan su nägu,” ütlen ma tasa ja näen, kuidas üllatus ta silmades peegeldub, enne kui ta nõustub.
Ma tõstan käe ja paitan ta põske, libistades üle habemetüügaste. Ta sulgeb silmad ja hingab välja, toetades näo mu käele.
Ta kummardab aeglaselt ja ma sirutun talle automaatselt vastu, et meie huuled kohtuksid.
„Jah või ei, Anastasia?” sosistab ta.
„Jah.”
Ta suu katab pehmelt minu oma, meelitades, sundides mu huuli avanema, ja ta käed on mu ümber, tõmmates mind enda poole. Ta käsi liigub mööda mu selga, sõrmed mänglevad juustes mu kuklal ja sikutavad neid õrnalt, ning teine käsi on mu tagumikul, surudes mind enda vastu. Ma oigan tasa.
„Härra Grey,” köhatab Taylor, ja Christian laseb mu silmapilk lahti.
„Taylor,” ütleb ta jahedalt.
Ma pööran ringi ja näen, et Taylor seisab ebamugavust tundes suure toa lävel. Christian ja Taylor vaatavad teineteisele otsa ning nende vahel käib mingi sõnatu vestlus.
„Minu kabinetti,” nähvab Christian, ja Taylor keerab otsekohe minekule.
„Hiljem,” sosistab Christian mulle, enne kui ta Taylorile järgneb.
Ma hingan sügavalt sisse, et rahuneda. Kas ma ei suuda talle ühte minutitki vastu panna? Ma vangutan pead, ma olen endale vastik, ja tänulik Taylori vahelesegamisele, ehkki see oli piinlik.
Kas Taylor on ka varem sellisesse olukorda sattunud? Mida kõike ta on näinud? Ma ei taha sellest midagi teada. Lõuna. Ma valmistasin ju lõunat. Ma vajan mingit tegevust ja hakkan kartuleid tükeldama. Mida Taylor ütlema tuli? Mu mõtted tormavad ringi – kas see on Leilaga seotud?
Kümme minutit hiljem, kui omlett on valmis, ilmuvad nad välja. Christian vaatab mulle otsa, kuid ta mõtted tunduvad pingsalt millegi muuga seotud olevat.
„Ma räägin nendega kell kümme,” ütleb ta Taylorile.
„Me oleme valmis,” vastab Taylor ja lahkub suurest toast.
Ma võtan kaks soojendatud taldrikut ja panen need köögiletile.
„Lõuna?”
„Paluksin küll,” ütleb Christian ja istub baaritoolile. Nüüd on kogu ta tähelepanu minul.
„Probleemid?”
„Ei.”
Ma põrnitsen teda. Ta ei räägi mulle. Ma panen toidu taldrikutele ja istun ta kõrvale, leppides sellega, et ta hoiab mind teadmatuses.
„Maitsev,” pomiseb Christian pärast esimest suutäit tunnustavalt. „Kas sa veini soovid?”
„Ei, aitäh.” Ma pean sinu kõrval pea selge hoidma, Grey.
Toit maitseb tõesti hästi, ehkki ma pole näljane. Aga ma söön, teades et Christian hakkab mulle muidu etteheiteid tegema. Lõpuks katkestab Christian meie vaiksed mõtisklused ja paneb mängima selle klassikalise muusikapala, mida ma enne kuulasin.
„Mis see on?” küsin ma.
„Canteloube’i „Auvergne’i laulud”. See on „Bailero”.”
„See on ilus. Mis keeles see on?
„Vana-prantsuse – oksitaani keeles.”
Mulle tuleb meelde laitmatu prantsuse keel, mida ta rääkis oma vanemate õhtusöögil …
„Sa oskad prantsuse keelt, kas sa sellest ka aru saad?”
„Mõnest sõnast jah.” Christian naeratab, silmanähtavalt pingest vabanedes. „Mu emal oli mantra: pill, võõrkeel, võitluskunst. Elliot oskab hispaania keelt; Mia ja mina oskame prantsuse keelt. Elliot mängib kitarri, mina klaverit ja Mia tšellot.”
„Oo. Ja võitluskunstid?”
„Elliot teeb judot. Mia lõi kaheteistaastaselt jalaga vastu maad ja keeldus.” Ta muigab selle mälestuse peale.
„Ma soovin, et ka minu ema oleks pannud mind midagi taolist õppima.”
„Doktor Grace on lausa kohutav, kui küsimus on ta laste oskustes ja saavutustes.”
„Ta on sinu üle kindlasti uhke. Mina küll
