hingamine rahuneb.
„Sa oled nii ilus.”
Ma tõstan pea ja vaatan talle skeptilisel ilmel otsa. Ta kortsutab selle peale kulmu ja tõuseb kiiresti istukile, mis tabab mind ootamatult, nii et ta käsi mu ümber hoiab mind kukkumast. Ma haaran temast kinni, ja me jääme nina vastu nina istuma.
„Sa. Oled. Ilus,” ütleb ta jälle, rõhuga.
„Ja sina oled vahel hämmastavalt armas.” Ma suudlen teda õrnalt.
Ta tõstab mu ülespoole ja tõmbab peenise minust välja. Ma krimpsutan selle peale nägu. Ettepoole kummardudes suudleb ta mind õrnalt.
„Sul pole aimugi, kui võluv sa oled.”
Ma punastan. Miks ta muudkui kordab seda?
„Kõik need poisid, kes sind taga ajavad – kas nad pole sulle sellest aimu andnud?”
„Poisid? Mis poisid?”
„Kas sa tahad nimekirja?” Christian kortsutab kulmu. „See fotograaf, ta on sinu järele hull, see poiss rauakaupade poes, sinu toakaaslase vanem vend. Su ülemus,” lisab ta mõrult.
„Oh, Christian, see pole küll tõsi.”
„Usu mind. Nad tahavad sind. Nad tahavad seda, mis on minu oma.” Ta tõmbab mu enda vastu ja ma tõstan käed ta juustesse, ning vaatan teda lõbustatult.
„Minu,” kordab ta ning ta silmad lõõmavad.
„Jah, sinu,” kinnitan ma talle naeratades. Ta tundub rahunevat, ja ka mina tunnen end täiesti mõnusalt ja vabalt, kuigi tuba on täiesti valge. Uskumatu! Huulepulgamärgid on ta võrratul kehal alles. Ma märkan, et ka voodikate on määritud, ja peast käib korraks läbi mõte, et mida proua Jones küll arvata võiks.
„Jooned on ikka veel näha,” pomisen ma ja libistan nimetissõrmega vapralt mööda joont ta õlal. Ta jäigastub äkki ja pilgutab silmi. „Ma tahan uurima minna.”
Ta vaatab mind skeptiliselt.
„Korterit?”
„Ei. Seda aardekaarti, mille me sinule joonistasime.” Mu sõrmed kihelevad, et teda silitada.
Ta kulmud kerkivad üllatusest ja ta pilgutab kahtlevalt silmi. Ma hõõrun oma nina vastu tema nina.
„Ja mida see konkreetselt kaasa tooks, preili Steele?”
Ma võtan käe ta õlalt ja libistan sõrmeotstega üle ta näo.
„Ma lihtsalt tahan sind puudutada igalt poolt, kust lubatakse.”
Christian võtab mu nimetissõrme hammaste vahele ja hammustab õrnalt.
„Ai,” protesteerin ma ja ta muigab, ning sügav urin pääseb ta kurgust.
„Hästi,” ütleb ta, lastes mu sõrme lahti, ent ta hääles on tunda kartust. „Oota.”
Ta nihutab mu enda pealt maha ja eemaldab kondoomi ning viskab selle tseremoonitsemata voodi kõrvale maha.
„Ma vihkan neid asju. Mulle tuli hea mõte helistada doktor Greene’ile ja lasta sulle süst teha.”
„Sa arvad, et see Seattle’i tippdoktor tuleb kohe jooksuga siia?”
„Ma võin olla väga veenev,” pomiseb ta, siludes mu juuksed kõrva taha. „Franco on su juustega tublit tööd teinud. Mulle meeldib see salguline soeng.”
Mida? „Ära muuda teemat.”
Ta tõstab mu tagasi, nii et jään istuma, toetudes ta ülestõstetud põlvedele, jalad ta puusade kõrval. Ta nõjatub taha.
„Eks sa siis puuduta,” ütleb ta tõsiselt. Ta tundub olevat närvis, aga püüab seda varjata.
Temalt pilku pööramata libistan ma sõrme mööda ta kaunilt modelleeritud kõhulihaseid. Ta võpatab ja ma peatun.
„Ma ei pea seda tegema,” sosistan ma.
„Ei, kõik on hästi. See lihtsalt nõuab minult teatud … harjumist. Keegi pole mind kaua aega puudutanud,” pomiseb ta.
„Mrs Robinson?” See sõna tuleb kogemata mu suust ja hämmastavalt kombel suudan ma seda öelda ilma igasuguse kibeduse ja vimmata.
Ta noogutab, ilmselgelt ebamugavust tundes. „Ma ei taha temast rääkida. See rikub su hea tuju ära.”
„Ma tulen toime.”
„Ei tule, Ana. Sul läheb kohe silme eest mustaks, kui ma teda mainin. Mu minevik on minu minevik. See on fakt. Ma ei saa seda muuta. Mul on vedanud, et sinul sellist pole, see ajaks mu hulluks, kui oleks.”
Ma kortsutan kulmu, aga ei taha tülitseda. „Ajaks su hulluks? Veel rohkem kui sa praegu oled?” Ma naeratan, lootes õhustikku kergemaks muuta.
Ta suunurk tõuseb. „Hull sinu järele,” sosistab ta.
Mu süda paisub rõõmust.
„Kas ma helistan doktor Flynnile?”
„Ma ei usu, et see vajalik oleks,” ütleb ta kuivalt.
Ma nihutan ennast tahapoole ja ta laseb jalad alla, ning ma asetan sõrmed ta kõhule ja silitan ta nahka. Ta jäigastub.
„Mulle meeldib sind puudutada.” Mu sõrmed liiguvad ta naba juurde ja siis otse allapoole. Ta huuled paotuvad ja ta hingamine muutub, ta silmad tumenevad ja ta peenis erekteerub mu all. Püha müristus. Teine raund.
„Jälle?” pomisen ma.
Ta naeratab. „Oi jaa, preili Steele, jälle.”
MILLINE MEELDIV VIIS LAUPÄEVA pärastlõuna veetmiseks. Ma seisan duši all, pesen end hajameelselt, püüdes juuksekrunni mitte märjaks teha, ja mõtlen paari viimase tunni peale. Christianil tundub vaniljega päris hästi minevat.
Ta on täna mulle enda kohta nii palju avaldanud. Kogu selle kuuldu seedimine paneb pea ringi käima: ta sissetulek – oo, ta on peadpööritavalt rikas, ja ise nii noor, lihtsalt hämmastav – ja need toimikud, mis tal on minu ja kõigi oma brünettide alistujate kohta. Kas need kõik on selles toimikutekapis?
Mu alateadvus prunditab huuli ja vangutab pead – ära mõtlegi neid uurida. Ma kortsutan kulmu. Viskaks korraks pilgu peale?
Ja Leila – ilmselt kusagil relvaga – ja ta kahtlast muusikamaitset väljendavad lood on ikka veel iPodis. Aga veel hullem, Mrs Pedo Robinson, ma ei suuda temas selgust saada ega taha ka. Ma ei taha, et ta oleks meie suhetes mingi helenduvate juustega viirastus. Christianil on õigus, ma tõesti lähengi endast välja, kui ma tema peale mõtlen, ja ilmselt on parem mitte mõelda.
Ma tulen duši alt välja ja kuivatan end, ja äkki haarab mind ootamatu raev.
Aga kes ei läheks sellise asja peale endast välja? Milline normaalne, mõistuse juures olev inimene käitub niimoodi viieteistaastase poisiga? Kui suur on tema roll Christiani veidruste tekkimises? Ma ei saa sellest naisest aru. Ja veel hullem, Christian ütleb, et
