küll. Ma ostan selle auto sinu käest ära.”
Ta ilme muutub täielikult. Raev – jah, raev libiseb üle ta näo.
„Ei, Anastasia. Sinu raha, sinu auto,” nähvab ta mulle.
„Ei, Christian. Minu raha, sinu auto. Ma ostan selle sinult ära.”
„Ma kinkisin sulle selle auto ülikooli lõpetamise puhul.”
„Lõpetamise puhul oleks sobiv kingitus olnud sulepea või midagi muud sellist. Sina kinkisid Audi. Seda on liiga palju.”
„Kas sa tõesti tahad selle pärast tülitseda?”
„Ei.”
„Tore – võtmed on siin.” Ta asetab need kummutile.
„Ma ei mõelnud seda!”
„Vaidlus on lõppenud, Anastasia. Ära mind ärrita.”
Ma põrnitsen teda ja siis tabab mind inspiratsioon. Ma võtan ümbriku ja rebin pooleks, siis jälle pooleks, ning viskan prügikasti. Oh, kui hea tunne.
Christian vaatab mind kiretult, aga ma tean, et olen ta vihale ajanud ja peaksin tagasi tõmbuma. Ta silitab lõuga.
„Te esitate väljakutse nagu alati, preili Steele,” ütleb ta kuivalt. Ta pöörab kannapealt ringi ja kõnnib teise tuppa. See pole just see reaktsioon, mida ma ootasin. Ma kartsin täielikku Armaggedoni. Ma põrnitsen end peeglist ja kehitan õlgu, otsustades hobusesaba kasuks.
Mu uudishimu on üles köetud. Mida Viiskümmend teeb? Ma järgnen talle – ta räägib telefoniga.
„Jah, kakskümmend neli tuhat dollarit. Otsekohe.”
Ta vaatab üles minu poole, ilme endiselt kiretu.
„Tore … Esmaspäeval? Suurepärane … Ei, see on kõik, Andrea.”
Ta paneb telefoni kinni.
„Deponeeritud su pangaarvele, esmaspäeval. Ära minuga mingeid mänge mängi.” Ta keeb vihast, aga ma ei hooli sellest.
„Kakskümmend neli tuhat dollarit!” Ma peaaegu karjun. „Ja kuidas sa mu pangakonto numbrit tead?”
Mu raev tuleb Christianile ootamatult.
„Ma tean sinust kõike, Anastasia,” ütleb ta vaikselt.
„Pole võimalik, et mu auto oli väärt kakskümmend neli tuhat dollarit.”
„Ma nõustuksin sinuga, aga küsimus on turu tundmises, olgu müües või ostes. Mingi hull tahtis seda surmalõksu ja maksis sellise summa. Ilmselt on see klassika. Küsi Taylorilt, kui sa mind ei usu.”
Ma põrnitsen teda altkulmu ja tema põrnitseb vastu, kaks vihast kangekaelset tobu teineteist põrnitsemas.
Ja ma tunnen jälle seda tõmmet – elektrit meie vahel – see on käegakatsutav. Äkki haarab ta minust kinni ja surub mu vastu ust, ta suu on minu omal, ta on näljane, üks käsi on mu juustes, kiskudes mu pead tahapoole, ja minu sõrmed on tema juustes. Ta surub end kõvasti mu vastu, vangistab mu, hingates katkendlikult. Ma tunnen ta peenist. Ta tahab mind, ma olen sellest joovastuses ja mu pea käib erutusest ringi.
„Miks, miks sa mulle vastu hakkad?” pomiseb ta kuumade suudluste vahepeal.
Mu veri hõiskab soontes. Kas ta jääb mulle alati nõnda mõjuma? Ja mina temale?
„Sest ma võin,” vastan ma hingetult. Ma pigem tunnen kui näen ta naeratust oma kaelal, kui ta lauba minu lauba vastu surub.
„Jumal küll, ma tahan võtta sind kohe, aga mul pole kondoome. Ma ei saa sinust kunagi küllalt. Sa ajad mind hulluks.”
„Ja sina ajad mind hulluks,” sosistan ma. „Igas mõttes.”
Ta raputab pead. „Tule. Lähme hommikust sööma. Ja ma tean üht kohta, kus sa saad lasta juukseid lõigata.”
„Hea küll,” nõustun ma, ja meie tüli ongi lõppenud
„MINA MAKSAN.” MA VÕTAN hommikusöögiarve, enne kui ta seda teha jõuab.
Ta põrnitseb mulle otsa.
„Sa polnud piisavalt kiire, Grey.”
„Sul on õigus, polnud jah,” ütleb ta hapult, ehkki ma arvan, et ta narrib mind.
„Ära ole nii pahur. Ma olen kahekümne nelja tuhande dollari võrra rikkam kui hommikul. Ma võin lubada” – ma vaatan tšekki – „kakskümmend kaks dollarit ja kuuskümmend seitse senti maksvat hommikueinet.”
„Tänan,” ütleb ta vastu tahtmist. Ahaa, justkui tusane koolipoiss.
„Mis me nüüd teeme?”
„Sa tahtsid juukseid lõigata?”
„Jah, no vaata neid.”
„Minu meelest näed sa kena välja. Nagu alati.”
Ma punastan ja vahin kokkupõimitud sõrmi oma süles.
„Ja täna õhtul on su isa pidu.”
„Pea meeles, õhtukleit.”
„Kus see toimub?”
„Mu vanemate juures kodus. Neil on pidustusteks õuetelk.”
„Mis heategevus see on?”
Christian hõõrub peopesadega reisi, ta paistab end pisut kohmetult tundvat.
„See on narkorehabilitatsiooni programm lapsevanematele, nimetusega „Koos saame hakkama”.
„See on vajalik tegevus,” ütlen ma tasa.
„Tule, hakkame minema.” Ta tõuseb püsti, vältides seda jututeemat, ja sirutab mulle käe. Ma ulatan talle oma käe ja ta pigistab seda.
Kummaline. Ta on mõnikord nii teatraalne ja vahel nii suletud. Me läheme restoranist välja ja kõnnime mööda tänavat edasi. On kena mahe hommik. Päike paistab ning õhk lõhnab kohvi ja äsjaküpsetatud saiakeste järele.
„Kuhu me lähme?”
„Üllatus.”
Hea küll. Tegelikult mulle üllatused ei meeldi.
Me kõnnime kaks tänavavahet ja poed muutuvad üha eksklusiivsemaks. Mul pole veel olnud võimalust seda kanti uurida, kuigi tegelikult jääb mu korter siiasamma lähedale. Kate’ile see meeldiks. Siin on palju pisikesi butiike, mis rahuldavad ta moekirge. Tegelikult oleks mul vaja osta tööl käimiseks paar kaharat seelikut.
Christian jääb seisma suure peene välimusega ilusalongi ees ja avab mulle ukse. Selle nimi on Esclava. Interjööris valitseb valge värv ja nahk. Valge vastuvõtulaua ääres istub noor blond naine karges valges vormiriietuses. Ta tõuseb meid tervitama.
„Tere hommikust, härra Grey,”
