style="font-size:15px;"> „Sa pead pisut konkreetsem olema. Ma ütlesin sulle, et ei puuduta sind enne, kui sa mind palud ja ütled, mida ma peaksin tegema.”
Ma olen omadega läbi; ta ei mängi ausat mängu.
„Palun,” sosistan ma.
„Palun mida?”
„Puuduta mind.”
„Kustkohast, kallis?”
Ta on nii ahvatlevalt lähedal, ta lõhn on joovastav. Ma sirutan käe ja ta astub otsekohe tagasi.
„Ei, ei,” ütleb ta tõredalt, silmad äkki suured ja ehmunud.
„Mis on?” Ei … tule tagasi.
„Ei.” Ta raputab pead.
„Üldse mitte?” Ma ei suuda igatsust oma hääles maha suruda.
Ta vaatab mind ebakindalt ja ta kõhklev hoiak teeb mind julgemaks. Ma astun tema poole ja tema astub tagasi, tõstes käed kaitseks üles, aga ta naeratab.
„Kuule, Ana.” See on hoiatus, ta tõmbab käega ärritunult läbi juuste.
„Mõnikord sa ju lubad,” ütlen ma kurvalt. „Võib-olla peaksin võtma markeri, siis võime keelatud piirkonnad ära kaardistada.”
Ta kergitab kulmu. „Pole paha mõte. Kus su magamistuba on?”
Ma viitan käega. Kas ta muudab meelega teemat?
„Kas sa oma tablette oled võtnud?”
Oh pagan. Mu tabletid.
Ta nägu venib pikaks.
„Ei,” piiksatan ma.
„Ahaa,” ütleb ta ja surub huuled kriipsuks kokku. „Tule, sööme midagi.”
Oi ei!
„Ma tahan sinuga voodisse minna.”
„Ma tean, kallis.” Ta naeratab ja sööstab äkki minu poole, võtab mul randmetest kinni ja tõmbab mu oma embusesse, surudes mind väga tugevasti enda vastu.
„Sa pead sööma ja mina ka,” pomiseb ta ning ta põletavad hallid silmad vaatavad mind ainiti. „Pealegi … ootus on võrgutamise võti, ja praegu olen ma tõesti edasilükatud naudingu poolt.”
Noo? Mis ajast peale?
„Ma olen juba võrgutatud ja tahan oma naudingut kohe kätte saada. Ma palun.” Mu hääl on kaeblik.
Ta naeratab mulle õrnalt. „Söö. Sa oled nii kõhn.” Ta suudleb mu otsaesist ja laseb mu lahti.
See on mäng, osa mingist kurikavalast plaanist.
„Ma olen sinu peale ikka veel vihane, et sa selle kirjastuse ostsid, ja nüüd olen ma vihane sellepärast, et sa paned mind ootama.” Ma mossitan.
„Sa oled üks vihane väike preili, eks ju? Sa tunned end pärast korralikku söömaaega paremini.”
„Ma tean küll, pärast mida ma end paremini tunnen.”
„Anastasia Steele, ma olen šokeeritud.” Ta hääl on kergelt pilkav.
„Lõpeta mu kiusamine. Sa ei võitle ausalt.”
Ta lämmatab oma naeratuse, hammustades alumist huult. Ta näeb lihtsalt võrratu välja … mänguline Christian, kes mängib mu libiidoga. Kui ma valdaks võrgutamiskunsti, siis ma teaksin, mida teha, aga et ma ei või teda puudutada, takistab mind.
Mu sisemine jumalanna kissitab silmi ja tundub mõtlikuna. Me peame selle kallal tööd tegema.
Me vaatame teineteisele ainiti otsa – mina kuum, murelik ja teda ihaldamas, tema pingevaba ja minu arvel nalja saamas – ja ma taipan, et mul pole kodus süüa.
„Ma võiksin midagi süüa teha – aga me peame poodi minema.”
„Poodi?”
„Toidupoodi.”
„Sul pole üldse mingit toitu kodus?” Ta ilme muutub karmiks.
Ma raputan pead. Kurat, ta näib üpris vihane olevat.
„Lähme siis poodi,” ütleb ta rangelt, pöörab kannapealt ringi, sammub ukse juurde ja lükkab selle mulle pärani lahti.
„MILLAL SA VIIMANE KORD toidupoes käisid?”
Christian tundub olevat nagu võõras kohas, aga ta järgneb mulle kohusetundlikult, hoides käes ostukorvi.
„Ma ei mäleta.”
„Kas proua Jones käib ise poes?”
„Taylor vist aitab teda, aga ma pole kindel.”
„Kas sulle vokiroog meeldiks? See läheb ruttu.”
„Vokiroog kõlab hästi.” Christian muigab, saades kahtlemata aru mu varjatud motiivist teha kiiresti valmivat toitu.
„Kas nad on sinu juures kaua aega töötanud?”
„Taylor umbes neli aastat. Proua Jones umbes sama kaua. Miks sul kodus süüa pole?”
„Sa tead küll, miks,” pomisen ma punastades.
„Sina olid see, kes minu juurest ära läks,” pomiseb ta halvakspanuga.
„Ma tean,” vastan ma tasa, tahtmata seda meenutada.
Me jõuame kassa juurde ja seisame vaikides järjekorras.
Kui ma poleks ära läinud, kas sa oleksid siis mulle vaniljevõimalust pakkunud? mõtisklen ma.
„Kas sul midagi juua on?” Ta toob mind olevikku tagasi.
„Õlut … vist.”
„Ma ostan veini.”
Oh taevas. Mul pole aimugi, mis sorti veini Ernie’ supermarketis müüakse. Christian tuleb tagasi tühjade kätega, näol vastikust väljendav ilme.
„Siin kõrval on hea alkoholipood,” ütlen ma kiiresti.
„Ma vaatan, mis neil seal on.”
Võib-olla oleksime pidanud tema juurde minema, siis poleks kogu seda sehkendamist. Ma vaatan, kuidas ta otsusekindlalt ja sundimatu nõtkusega uksest välja kõnnib. Kaks naist, kes just poodi astusid, vahivad teda samuti. Oi jaa, vahtige aga vahtige mu Viitekümmet Varjundit, mõtlen ma löödult.
Ma tahan teda oma voodisse, aga ta mängib raskesti kättesaadavat. Võib-olla peaksin ka mina seda tegema. Mu sisemine jumalanna noogutab õhinal ja nõustuvalt. Ja järjekorras seistes mõtleme me välja plaani. Hmmm …
CHRISTIAN TASSIB POEKOTID KÖÖKI. Ta on neid terve tee kandnud. Ta näeb kuidagi võõras välja. Üldse mitte nagu tegevdirektor tavaliselt.
