Naeratades liigub ta mulle veel lähemale ja nõjatub baariletile ning ma tunnen ennast justkui lõksus. „On sul selleks nädalavahetuseks mingeid plaane?”
„Noh … ma …“
Ma tunnen teda, enne kui näen. Nagu oleks terve mu keha ta kohalolekule häälestatud. See võtab mul pinged maha ja erutab mind samaaegselt – veider sisemine kahesus – ja ma tunnen seda kummalist pulseerivat elektrit.
Christian paneb käe mu õlgade ümber, nagu sõbrad ikka kiindumuse märgiks teevad – aga see liigutus ütleb midagi muud. Ta näitab, et tal on minule õigus, ja praegusel juhul on see väga teretulnud. Ta suudleb õrnalt mu juukseid.
„Tere, kallis,” pomiseb ta.
Ma ei saa midagi parata, et tunnen kergendust, turvalisust ja erutust, kui ta käsi on ümber minu. Ta silmitseb mind enda poole tõmmates ükskõiksel ilmel Jacki, suunab siis tähelepanu minule, naeratab ühe suupoolega, ja järgneb põgus suudlus. Tal on seljas tumesinine triibuline pintsak ja avatud kraega valge särk, jalas teksased. Söö või ära.
Jack põrkub ebamugavust tundes tagasi.
„Jack, see on Christian,” pomisen ma vabandavalt. Miks ma vabandan? „Christian, Jack.”
„Mina olen Ana sõber,” ütleb Christian Jackil kätt surudes napi jaheda naeratusega, mis ta silmadesse ei jõua. Ma vaatan Jacki poole, kes takseerib tema ees seisvat mehelikkuse musternäidist.
„Mina olen ta ülemus,” vastab Jack ülbelt. „Ana mainis küll ekskallimat.”
Oh pagan küll. Sa ei taha Viiekümnega seda mängu mängida.
„Noh, mitte enam eks,” vastab Christian rahulikult. „Tule, kallis, on aeg minna.”
„Palun, tee koos meiega üks drink,” ütleb Jack meelitavalt.
Minu meelest ei ole see hea mõte. Mul on millegipärast kohutavalt ebamugav. Ma heidan pilgu Claire’ile, kes vahib Christianit ihalevalt, suu lahti. Millal ma ometi kord ära harjun, et ta mõjub niiviisi kõikidele naistele?
„Meil on muud plaanid,” vastab Christian mõistatusliku naeratusega.
On või? Ja ootusärevus valdab mu keha.
„Võib-olla mõni teine kord,” lisab ta. „Tule,” ütleb ta mul käest kinni võttes.
„Esmaspäeval näeme.” Ma naeratan Jackile, Claire’ile ja finantsosakonna poistele, ning eirates Jacki ilmet, et talle see asi üldse ei meeldi, lähen Christiani järel tänavale.
Taylor ootab kõnniteeservas Audi roolis.
„See nägi välja nagu pissimisvõistlus,” ütlen ma Christianile, kui ta mulle autoukse avab.
„Seda see oligi,” pomiseb ta ja saadab mulle mõistatusliku naeratuse ning sulgeb siis autoukse.
„Tere, Taylor,” ütlen ma ja meie silmad kohtuvad tahavaatepeeglis.
„Preili Steele,” vastab Taylor sõbraliku naeratusega.
Christian libistab end minu kõrvale, võtab mu käe ja suudleb õrnalt sõrmenukke. „Tere,” ütleb ta tasa.
Mu põsed lähevad roosaks, kuna ma tean, et Taylor meid kuuleb, kuid samas olen tänulik, et ta ei näe seda pingsat, põletavat pilku, millega Christian mind vaatab. Ma pean end kõvasti kokku võtma, et mitte talle siin ja praegu, kohe autos sülle ronida.
Oh, auto tagaistmel … hmm.
„Tere,” ütlen ma vaikselt, suu kuivamas.
„Mida sa tahaksid täna õhtul teha?”
„Ma arvasin, et sul on midagi plaanis.”
„Oh, ma tean küll, mis mina teha tahan, Anastasia. Ma küsin, mida sina teha tahad.”
Ma naeratan talle säravalt.
„Ahaa,” ütleb ta ulakalt ihara muigega. „Niisiis … palumine. Kas sa tahad minu või enda pool paluda?” Ta kallutab pea küljele ja naeratab oma oi-kui-seksikat naeratust.
„Minu meelest olete te liiga enesekindel, härra Grey. Aga vahelduse mõttes võiksime me minna minu poole.” Ma hammustan meelega huulde, ja ta ilme tumeneb.
„Taylor, preili Steele’i juurde, palun.”
„Sir,” vastab Taylor ja suundub sõiduteele.
„Kuidas su päev läks?” küsib Christian.
„Hästi. Aga sinul?”
„Hästi, tänan.”
Ta tobedalt lai naeratus on samasugune nagu minul ja ta suudleb jälle mu kätt.
„Sa näed kena välja,” ütleb ta.
„Sina samuti.”
„Su ülemus, Jack Hyde, kas ta teeb oma tööd hästi?”
Ohoo! Selline äkiline teemamuutus. Ma kortsutan kulmu. „Miks sa seda küsid? Kas seoses pissimisvõistlusega?”
Christian muigab. „See mees tahab sulle püksi ronida, Anastasia,” ütleb ta kuivalt.
Ma lähen tulipunaseks ja mu suu kukub lahti, ning ma heidan Taylori suunas närvilise pilgu.
„Noh, ta võib tahta mida iganes … miks me üldse sellest räägime? Sa tead, et ma ei tunne tema vastu mingit huvi. Ta on lihtsalt mu ülemus.”
„Selles asi ongi. Ta tahab seda, mis kuulub mulle. Ma pean teadma, kas ta teeb oma tööd hästi.”
Ma kehitan õlgu. „Ma arvan küll.” Kuhu ta sellega tüürib?
„Noh, siis oleks tal parem sind rahule jätta, või muidu ta leiab end istuli tänavalt.”
„Oh, Christian, millest sa räägid? Ta pole midagi halba teinud.” Veel. Ta lihtsalt seisab liiga lähedal.
„Kui ta midagi üritab, siis ütle mulle kohe. Seda nimetatakse moraalseks libastumiseks – ehk seksuaalseks ahistamiseks.”
„See oli ainult drink pärast tööd.”
„Ma mõtlen seda tõsiselt. Üks liigutus, ja temaga on lõpp.”
„Sul pole sellist võimu.” No tõesti! Ja enne kui ma talle silmi pööritan, tabab mind arusaamine justkui kiirendav veoauto. „Või on, Christian?”
Christian naeratab mõistatuslikult.
„Sa ostad firma ära,” sosistan ma õudusega.
Paanika mu hääles paneb ta muigama. „Peaaegu õige,” ütleb ta.
„Sa oled Sõltumatu Kirjastuse ära ostnud. Juba.”
Ta vaatab mind ettevaatlikult ja pilgutab silmi.
„Võimalik.”
„Oled
