ta oli vägivaldne? Su ema?” Mu hääl on vaikne ja ma hoian pisaraid tagasi.
„Seda mitte. Ta oli ükskõikne. Ta ei kaitsnud mind oma kupeldaja eest.”
Ta turtsatab. „Pigem hoolitsesin mina tema eest. Kui ta lõpuks end ära tappis, läks neli päeva aega, enne kui meid leiti …”
Ma ahmin õudusest õhku. Taevas halasta. Sapp tõuseb kurku.
„See on nii õudne,” sosistan ma.
„Viiskümmend varjundit,” pomiseb ta.
Ma pööran pead ja surun huuled ta kaelale, otsides ja pakkudes lohutust, kujutades ette väikest räpast hallide silmadega poissi, kes on ahastuses ja üksi oma surnud ema kõrval.
Oh, Christian. Ma hingan sisse ta lõhna. Ta lõhnab taevalikult, see on mu lemmiklõhn. Ta tõmbab mu kõvemini enda vastu ja suudleb mu juukseid; ma leban vaikselt tema embuses, ja auto kihutab, ümberringi pilkane pimedus.
KUI MA ÄRKAN, SÕIDAME me juba läbi Seattle’i.
„Tere,” ütleb Christian õrnalt.
„Vabandust,” pomisen ma ja tõusen istukile, pilgutan silmi ja sirutan end. Ma olen ikka veel ta käte vahel.
„Ma võiksin igavesti vaadata, kuidas sa magad, Ana.”
„Kas ma rääkisin jälle unes?”
„Ei. Me oleme juba peaaegu sinu juures.”
Oi? „Me ei lähe sinu juurde?”
„Ei.”
Ma tõmbun pisut eemale ja vaatan talle ainiti otsa. „Miks mitte?”
„Sest sa pead homme tööl olema.”
„Aa.” Ma mossitan.
„Miks sa küsid, kas sul oli midagi muud plaanis?”
Ma punastan. „Noh, võib-olla.”
Ta kõkutab naerda. „Anastasia, ma ei puuduta sind enne, kui sa mind palud.”
„Mida!”
„Sa pead mind usaldama õppima. Järgmine kord, kui me armatseme, räägid sa mulle täpselt ära, mida sa tahad, üksikasjaliselt.”
„Oh.” Ta tõstab mu enda sülest istmele, kui Taylor mu korteri juures peatub. Christian ronib välja ja hoiab mulle autoust lahti. „Mul on midagi sinu jaoks.” Ta läheb auto taha, teeb pagasiruumi lahti ja võtab välja suure kingikarbi. Mis pagan see veel on?
„Tee see alles toas lahti.”
„Sa ei tule sisse?”
„Ei, Anastasia.”
„Aga millal ma sind näen?”
„Homme.”
„Mu ülemus tahab, et ma temaga homme õhtul dringile läheksin.”
Christiani nägu kivineb. „Tahab või?” Ta hääl on tulvil tagasihoitud viha.
„Et mu esimest töönädalat pühitseda,” lisan ma kiiresti.
„Kus?”
„Ma ei tea.”
„Ma võin sulle sinna järele tulla.”
„Hästi … Ma saadan sulle meili või sõnumi.”
„Tore.”
Ta saadab mind fuajeesse ja ootab, kuni ma kotist võtmed otsin. Kui ma ukse lukust lahti teen, kummardub ta ettepoole ja võtab mu lõua pihku, painutades mu pea taha. Ta suu on minu suuga kohakuti ja silmi sulgedes katab ta mu näo suudlustega silmanurgast suunurgani.
Väike ohe pääseb mu huulilt ning mu sisemus sulab.
„Homseni,” ütleb ta sosinal.
„Head ööd, Christian,” sosistan ma ja kuulen oma hääles iha.
Ta naeratab.
„Mine sisse,” käsutab ta, ja ma kõnnin läbi eeskoja, salapärane karp süles.
„Näeme, musi,” ütleb ta, pöörab siis nõtkelt ringi ja läheb auto juurde.
Toas teen ma karbi lahti ja leian sellest oma MacBooki arvuti, BlackBerry ja veel ühe karbi. Mis see on? Ma harutan hõbedase paberi lahti. Selles on must õhuke nahkkarp.
Ma teen karbi lahti ja leian iPadi. Taevake … iPad. Ekraanil on valge kaart, kaardil sõnum Christiani käekirjaga:
Mul on nüüd Christian Grey tehtud muusikavalik, väga peenes iPadis. Selle hinna üle mõeldes vangutan ma halvakspanevalt pead, aga sügaval südames meeldib see mulle väga. Jackil on kontoris selline, seega ma tean, kuidas see töötab.
Ma lülitan selle sisse ja ahmin õhku, kui ekraanile ilmub taustapilt – väike klaaspostamendil purilennukimudel. Oh taevas. See on Blanik L23, mille ma talle kinkisin, mis seisab ilmselt Christiani kontoris laual. Ma jõllitan seda.
Ta pani selle kokku! Ta tõesti pani selle kokku. Mulle tuleb nüüd meelde, et ta mainis seda kirjakeses, mis oli lillede juures. Mul hakkab pea ringi käima ja ma taipan, et ta on kogu kingituse tähendusrikkalt läbi mõelnud.
Ma vajutan ekraani all olevale noolele, et see lukust lahti teha, ja ahmin jälle õhku. Taustapilt on minust ja Christianist lõpetamisel. Seesama, mis ilmus Seattle Times’is. Christian näeb nii kena välja ja mu nägu läheb laiale muigele – ja ta on minu!
Ma liigutan sõrme, ikoonid liiguvad ja mitu uut ilmub ekraanile. Kindle, iBooks, Word – mis äpid siin kõik on.
Briti Raamatukogu? Ma puudutan ikooni ja ilmub menüü: AJA-LUGU. Ma valin 18. JA 19. SAJANDI ROMAAN. Teine menüü. Ma vajutan pealkirjale „Ameeriklane“, autor Henry James. Avaneb uus aken, ja ma võiksin raamatut lugema asuda. Püha taevas. See on varane väljaanne, ilmunud 1879, ja see on mu iPadis! Ta on ostnud mulle Briti Raamatukogu, millele ma ühe nupulevajutusega ligi pääsen.
Ma väljun kiiresti sellest menüüst, teades et võiksin siia igavikuks kaduda. Ma märkan äppi „hea toit“, mis paneb mind silmi pööritama ja samal ajal naeratama, uudisteäppi, ilmaäppi, aga ta kirjakeses oli juttu muusikast. Ma lähen tagasi peaekraanile, vajutan iPodi ikooni, ja ilmub muusikanimekiri. Ma lehitsen laulud läbi ja naeratan. Thomas Tallis – ma ei kavatse seda unustada, ma kuulsin seda pealegi kaks korda, kui ta mind piitsutajaga töötles ja keppis.
„Witchcraft”. Mu suu läheb kõrvuni – tantsimine suures toas. Bachi-Marcello pala – oi ei, see on mu meeleolu jaoks praegu liiga kurb. Hmm. Jeff Buckley – jah, ma olen temast kuulnud. Snow Patrol – mu lemmikbänd – ja laul Enigmalt pealkirjaga „Principles of Lust”. Nii Christiani moodi. Ma muigan. Veel üks, mille pealkiri on „Possession“ … oi jaa, väga Viiekümne Varjundi moodi. Ja veel mõned, mida ma
