ma võin, Anastasia. Mul on vaja, et sul oleks turvaline.”
„Aga sa ütlesid, et ei sega end mu karjääris vahele?”
„Ma ei segagi.”
Ma tõmban oma käe ta käest ära.
„Christian …” Mul pole sõnu.
„Kas sa oled mu peale vihane?”
„Jah. Muidugi olen ma sinu peale vihane.” Ma keen vihast. „Milline vastutustundlik ärimees teeb otsuseid selle põhjal, keda ta parasjagu kepib?” Ma kahvatun ja vaatan veel kord närviliselt Taylori poole, kes ignoreerib meid stoilise rahuga.
Pagan. Tore ikka küll, kui filter mu aju ja suu vahel on katki.
Christian maigutab mulle otsa põrnitsedes suud. Ma vahin teda altkulmu. Õhustik autos muutub soojast ja südamlikust taaskohtumisest jäiseks sõnasõjaks ja süüdistamiseks.
Õnneks ei kesta see ebamugav autosõit eriti kaua ning Taylor juba peatubki mu maja ees.
Ma ronin kähku autost välja, ootamata, et keegi mulle ukse avaks.
Ma kuulen, et Christian pomiseb Taylorile: „Ma arvan, et oota parem siin.”
Ma tunnen, et ta seisab otse minu taga, kui ma püüan kotis sobrades võtit leida.
„Anastasia,” ütleb ta rahustavalt, nagu oleksin ma mingi nurkaaetud metsloom.
Ma ohkan ja pöördun tema poole. Ma olen nii vihane, et mu viha on käegakatsutav ja nöörib kurku.
„Kõigepealt, ma pole sind juba mõnda aega keppinud – liiga pikka aega minu jaoks – ja teiseks, ma tahtsin nagunii hakata kirjastamisega tegelema. Seattle’i neljast kirjastusest toodab Sõltumatu Kirjastus kõige rohkem kasumit, ent on oma lae saavutanud ja hakkab stagneeruma – seal on vaja uusi tuuli.”
Ma põrnitsen teda tuimalt. Ta silmad on nii intensiivsed, isegi ähvardavad, ent samas seksikad. Ma võin nende terashalli sügavikku kaduda.
„Nii et sina oled siis nüüd mu ülemus,” nähvan ma.
„Tehnilisest küljest olen ma su ülemuse ülemuse ülemus.”
„Ja tehnilisest küljest on see moraalne libastumine – et ma kepin oma ülemuse ülemuse ülemusega.”
„Praegusel hetkel sa vaidled temaga.” Christian kortsutab tigedalt kulmu.
„Seepärast, et ta on selline persevest,” sisistan ma.
Christian astub šokeeritult ja üllatunult sammu tagasi. Oi pagan. Kas ma läksin nüüd liiga kaugele?
„Persevest?” pomiseb ta, näol lõbustatud ilme.
Mida kuradit! Ma olen sinu peale vihane, ära aja mind naerma!
„Jah.” Ma püüan säilitada oma moraalselt solvunud ilmet.
Ja ta naeratab, suu kõrvuni, oma säravat Ameerika iidoli naeratust, ning ma ei suuda enam – rõõm tema näol on nakkav. Minu nägu läheb samuti naerule.
„Mul on näol see tobe kuradima naeratus, aga see ei tähenda veel, et ma poleks sinu peale kuradima vihane,” pomisen ma tasa, püüdes alla suruda oma plikalikku kisakooritüdruku itsitust. Ehkki ma pole kunagi olnud kisakooritüdruk – meenub mulle järsku kerge kibestumusega.
Ta kummardub ja ma arvan, et ta suudleb mind, aga ta ei tee seda. Lihtsalt nuusib mu juukseid ja hingab sügavalt sisse.
„Nagu alati, preili Steele, olete te ettearvamatu.” Ta tõmbub eemale ja vaatab mind, silmis naerusädemed. „Niisiis, kas sa kutsud mind sisse või pean ma pillid kotti panema, kuna ma realiseerisin oma demokraatlikke õigusi Ameerika kodaniku, ettevõtja ja kliendina, kes hangib endale selle, mis talle meeldib, kurat võtaks?“
„Oled sa sellest doktor Flynniga rääkinud?”
Ta naerab. „Kas sa kutsud mu sisse või ei, Anastasia?”
Ma püüan tusast nägu teha – huulde hammustamine aitab –, aga ma naeratan ust avades. Christian pöörab ringi ja lehvitab Taylorile ning Audi sõidab minema.
CHRISTIAN GREY MÕJUB MEIE korteris kuidagi imelikult – see tundub olevat talle liiga väike.
Ma olen ikka veel tema peale vihane – ta kontrollivajadusel pole piire, ja ma taipan, kuidas ta teadis meilide jälgimisest kirjastuses. Ta ilmselt teab Sõltumatust Kirjastusest rohkem kui mina. See on vastik mõte.
Miks tal on pidevalt tarvis mu turvalisust tagada? Taevas halasta, ma olen täiskasvanu – teatud mõttes. Kuidas ma saaksin teda selles veenda?
Ma vaatan ta ilusat nägu, kui ta sammub mööda tuba nagu kiskja puuris, ja mu viha raugeb. Tema siinolek on nii südantsoojendav, sest ma kartsin, et ei näe teda enam kunagi. Rohkem kui südantsoojendav. Ma armastan teda ja mu süda paisub erutavas rõõmujoovastuses. Ta vaatab ringi, hinnates ümbrust.
„Kena korter,” ütleb ta.
„Kate’i vanemad ostsid selle talle.”
Ta noogutab, mõtted hajevil.
„Ee … soovid sa midagi juua?” pomisen ma, punastades erutusest.
„Ei, aitäh, Anastasia.” Ta silmad tumenevad.
Miks ma nii närvis olen?
„Mida sa tahaksid teha, Anastasia?” küsib ta leebelt, sammudes minu poole, nii metsik ja kuum. „Mina tean, mida mina teha tahan,” lisab ta vaikselt.
Ma astun sammu tagasi, kuni toetun vastu köögisaare betooni.
„Ma olen su peale ikka veel vihane.”
„Ma tean.” Ta naeratab ühe suunurgaga vabandavat naeratust ja ma sulan … Noh, võib-olla ma pole eriti vihane.
„Kas sa tahad midagi süüa?” küsin ma.
Ta noogutab aeglaselt. „Jah. Sind,” pomiseb ta. Kõik, mis on allpool mu vöökohta, tõmbub kokku. Juba ainuüksi ta hääl hukutab mu, aga see pilk – ma-tahan-sind-kohe – oh taevas.
Ta seisab mu ees, ilma et mind puudutaks; vaatab ainiti mulle silma ja ma kümblen kuumuses, mis ta kehast kiirgab. Mul on lämmatavalt palav, ma olen erutatud, mu jalad on nagu tarretis, kui tume iha minust läbi voogab. Ma tahan teda.
„Kas sa täna söönud oled?” pomiseb ta.
„Ma sõin lõuna ajal ühe võileiva,” sosistan ma. Ma ei taha söögist rääkida.
Ta kissitab silmi. „Sa pead sööma.”
„Ma tõesti ei tunne praegu nälga … toidu järele.”
„Mille järele te nälga tunnete, preili Steele?”
„Minu meelest te teate seda, härra Grey.”
Ta kummardub, ja jälle ma mõtlen, et ta suudleb mind, aga ta ei tee seda.
„Kas
