kui mõtetega samastumine. Sa oled täielikult olemasolevas hetkes. See tõstab ka füüsilisele kehale elu andva energiavälja vibratsiooni taset.
Mida sügavamale sa sellesse mõttepausi maailma sisened, seda enam tunnetad puhta teadvuse tasandit. Selles seisundis tunnetad sa oma olemasolu niisuguse intensiivsuse ja rõõmuga, et nii mõtlemine, emotsioonid, füüsiline keha kui ka kogu väline maailm muutuvad sellega võrreldes üsna kõrvalisteks asjadeks. Ja ometi ei ole see isekas, vaid just isetu olemine. Sa kaugened sellest, mida sa varem endaks pidasid. See kohalolek on sina ja samal ajal midagi palju suuremat. See, mida ma seletada püüan, võib tunduda paradoksaalse või isegi vastuolulisena, aga seda pole võimalik kuidagi teisiti kirjeldada.
„Mõtleja vaatlemise” asemel võid sa mõttevoolus pausi tekitada ka sellega, et oled kogu tähelepanuga siin ja praegu. Suuna kogu oma teadvus hetkesse. See on sügavat rahuldust pakkuv tegevus. Sel viisil tõmbad teadvuse tähelepanu mõttetegevuselt kõrvale ja tekitad pausi, kus oled erk, aga mitte mõtlev. Selles on meditatsiooni mõte.
Seda võib harjutada kõigi argiaskelduste ajal. Pööra tähelepanu suvalisele rutiinsele tegevusele nii, et see muutub eesmärgiks omaette. Näiteks pööra tööl või kodus trepist käies tähelepanu igale trepiastmele, igale liigutusele, igale hingetõmbele. Ole täielikult kohal. Käsi pestes pööra tähelepanu igale aistingule, mis selle tegevusega kaasneb: vee häälele ja silitusele, käte liikumisele, seebi lõhnale ja nii edasi. Kui autosse istud ja ukse sulged, pööra mõneks hetkeks tähelepanu oma hingamisele. Tunneta vaikset aga võimsat kohalolemise tunnet. Selle harjutuse õnnestumise mõõdupuu on see, kui sügavat ja tüünet rahu sa tunned.
Seega, kõige olulisem samm teel valgustatusele on see, et õpid end mõistusest eristama. Iga paus mõttevoolus muudab tugevamaks teadvuse valguse.
Kunagi saabub päev, kui naerad oma peas oleva hääle üle nagu praegu lapse tembutamise peale. See tähendab, et sa ei võta oma mõtteid enam nii tõsiselt, sest su enesetunne ei sõltu neist enam.
VALGUSTUMINE MÕTTEST KÕRGEMALE TÕUSTES
Kas mõtlemine pole selles maailmas ellujäämiseks vajalik?
Mõistus on tööriist. Tööriistad on olemas, et täita teatud ülesandeid. Kui ülesanne on täidetud, paned tööriistad käest. Ma ütleksin, et suurema hulga inimeste puhul pole 80 kuni 90 protsenti mõtetest mitte ainult korduvad ega kasutud, vaid vigase ja sageli negatiivse sisu tõttu ka kahjulikud. Jälgi oma mõtteid ja veendud selles. Mõtlemine raiskab eluenergiat.
Sunduslik ehk kompulsiivne mõtlemine pole muud kui sõltuvus. Mis asi on sõltuvus? Lühidalt: suutmatus lõpetada. See paistab sinust tugevam olevat. Ja pakub ka näilist mõnutunnet − naudingut, mis alati agooniaks muutub.
Miks me mõtlemisest sõltuvuses oleme?
Sest te samastute sellega. Teie enesetunne sõltub mõttetegevuse sisust ja aktiivsusest, sest te arvate, et mõttetegevuse lõppedes lakkate ka teie olemast. Elu jooksul kujuneb teil välja kultuurilisele ja isiklikule taustale vastav arusaam sellest, kes te olete. Nimetagem seda kujutluspilti egoks. See koosneb mõttetegevusest ja toimib vaid pideva mõtlemise puhul. Iga inimese jaoks tähendab ego erinevaid asju. Kõnealuses kontekstis mõtlen selle all vale-mina, mis on sündinud enda mitteteadvuslikust samastamisest mõtetega.
Ego ei tunne olevikuhetke. Tähtsad on vaid minevik ja tulevik. Tõe niisugune moonutamine tuleneb sellest, et ego domineeritud mõistus ei toimi adekvaatselt. Ta püüab alati minevikku elusana hoida, sest kes sa ilma selleta oleksid. Ta projitseerib end pidevalt tulevikku, et olla kindel oma jätkusuutlikkuses, ja püüab leida seal vabanemist või eneseteostust. Mõistus ütleb: „Kunagi, kui juhtub see, teine või kolmas asi, saan ma õnnelikuks, leian rahu.” Isegi kui ego näib olevikust huvitatud olevat, ei märka ta seda. Ta saab sellest täiesti valesti aru, sest ta vaatab seda mineviku silmadega. Või siis taandab ta oleviku millegi saavutamise vahendiks ja see saavutus asub alati mõistuse kujutletud tulevikus. Jälgi oma mõtteid ja näed, et see on nii!
Vabanemise võti peitub olevikuhetkes. Aga sa ei leia seda hetke enne, kui teed vahet endal ja oma mõtetel.
Ma ei taha kaotada oskust analüüsida ja asjadel vahet teha. Mul poleks midagi selle vastu, kui õpiksin selgemini ja konkreetsemalt mõtlema, aga ma ei taha oma mõistust kaotada. Oskus mõelda on kõige väärtuslikum, mis meile antud on. Ilma selleta pole me midagi muud kui üks suvaline loomaliik.
Mõistuse ülemvõim pole muud kui üks etapp teadvuse arengus. Meil on vaja kiiresti uuele tasemele jõuda, vastasel juhul hävitab juba koletud mõõtmed saavutanud mõistus meid täielikult. Hiljem räägin sellest veel lähemalt. Mõtlemine ja teadvus pole sünonüümid. Mõtlemine on vaid teadvuse väike osa. Pole mõtet ilma teadvuseta, kuid teadvus ei vaja mõtlemist.
Valgustatus tähendab mõtetest kõrgemale tõusmist, mitte mõtetest madalamale, looma või taime tasandile langemist. Valgustatuna kasutad sa vajaduse korral endiselt oma mõtlemisvõimet, kuid varasemast palju efektiivsemalt ja konstruktiivsemalt. Siis kasutad sa seda praktilisel eesmärgil, aga oled vaba kontrollimatust sisedialoogist. Kasutades mõistust, eriti loova lahenduse leidmiseks, pendeldad sa iga paari minuti tagant mõtete ja vaikuse, mõistuse ja mitte-mõistuse vahel. Mitte-mõistus on ilma mõteteta teadvus. Ainult nii on võimalik loovalt mõelda, sest vaid nii saab mõte tõelise jõu. Mõte, kui see pole seotud teadvuse palju avarama maailmaga, muutub kiiresti kõledaks, viljatuks, hullumeelseks ja destruktiivseks.
Sisuliselt on inimmõistus ellujäämismehhanism. Ta oskab rünnata teisi ja kaitsta ennast teiste eest, koguda, salvestada ja analüüsida infot. Aga see pole põrmugi loominguline. Kõik tõelised kunstnikud loovad teadlikult või alateadlikult mitte-mõistuse allikast, sisemisest vaikusest. Siis annab mõistus loomingulisele impulsile või aimdusele kuju. Isegi maailma kõige suuremad teadlased on tunnistanud, et nende teaduslikud avastused tekkisid vaimse vaikuse hetkedel. Ameerika kõige silmapaistvamate matemaatikute, sealhulgas ka näiteks Einsteini tööharjumusi uurinud küsitlusest selgus, et mõtlemine „on vaid loomisprotsessi otsustava etapi teisejärguline aspekt”.1 Suur osa teadlastest pole loomingulised pigem seetõttu, et nad ei oska mõtlemast lakata.
Mõistusel ja mõtlemisel pole midagi pistmist maapealse elu või sinu enda keha loomise ja elushoidmisega. Selle taga on midagi palju suuremat kui pelk mõistus. Kuidas saab 1/1000-sentimeetrise läbimõõduga rakk sisaldada DNA-infot, mille üleskirjutamiseks kuluks 1000 kuuesajaleheküljelist raamatut? Mida rohkem me inimkeha tundma õpime, seda enam hoomame selles peituva info ja intellekti määratut keerulisust ning oma teadmiste küündimatust. Kui mõistus sellega kontakti saavutab, saab sellest imepärane töövahend. Siis on see millegi endast palju suurema teenistuses.
EMOTSIOON − KEHA REAKTSIOON MÕTETELE
Aga emotsioonid? Emotsioonidele kulub mul rohkem aega kui mõtetele.
Inimmõistus pole minu arusaama järgi ainult mõtted. Siia kuuluvad ka emotsioonid ning mitteteadvuslikud psühhoemotsionaalsed reaktsioonid. Emotsioon tekib keha ja mõtte kokkupuutepunktis. Emotsioon on keha reaktsioon. Võib öelda, et see on mõtte peegeldus kehas. Näiteks ründav või vaenulik mõte tekitab kehas sellise energia kuhjumise, mida me vihaks kutsume. Keha valmistub võitluseks. Mõte sellest, et sind rünnatakse füüsiliselt või psühholoogiliselt, tekitab kehas pinge ja see on hirmu füüsiline avaldus. Uurimused näitavad sedagi, et tugevad emotsioonid muudavad keha biokeemiat. Need biokeemilised muutused kehastavad emotsiooni füüsilist ehk materiaalset väljendust. Loomulikult ei teadvusta inimene kõiki oma mõtteid ning alles emotsioone jälgides võib ta neist teadlikuks saada.
Mida enam
A. Koestler „The Ghost in the Machine” (Arkana, London 1989), lk 180.
