kes on proovinud „pilves olemiseks” narkootikume, teab, et see lõpeb kõrgelt kukkumisega. Nauding asendub valuga. Paljud inimesed teavad ka, kuidas kahe inimese lähedane suhe väga kiiresti naudingust valuks muutub. Hinge seisukohast on negatiivne ja positiivne polaarsus ühe mündi kaks külge. Mõlemad on osa kõige taustal olevast valust, mis kuulub lahutamatu osana mõistusekeskse ego juurde.
Sinu valul on kaks tasandit: on praegu tekitatud valu ja minevikuvalu, mis elab edasi su kehas ja mõtteis. Kuidas leevendada minevikuvalu ja kuidas olevikus uut valu enam mitte juurde tekitada, sellest me nüüd räägimegi.
2
TEADVUS: VALUST VABANEMINE
ÄRA TEKITA OLEMASOLEVAS HETKES UUT VALU
Kellegi elu pole päris valu- ega murevaba. Kas poleks parem õppida elama koos nendega ja mitte püüda neid vältida?
Suurem osa inimeste valust on täiesti ebavajalik. Nad tekitavad seda ise seni, kuni kontrollimatud mõtted juhivad nende elu.
Praegu tekkiv valu on põhjustatud sellest, et on midagi, mida sa ei kiida heaks või ei võta omaks. Et sa protestid selle vastu, mis on. Mõttetasandil on protest alati seotud hinnangutega. Emotsionaalsel tasandil avaldub see teatud negatiivsusena. Valu suurus sõltub protesti suurusest ning see sõltub omakorda sellest, kui tugevalt sa samastud oma mõtetega. Mõistus tahab alati praegust hetke maha salata ja selle eest põgeneda. Teisisõnu, mida enam sa oma mõtetega samastud, seda enam kannatad. Võib öelda ka nii: mida enam suudad austada ja tunnistada olevikuhetke, seda vabam oled valust ja kannatustest ning seda sõltumatum oled egokesksetest mõtetest.
Miks mõistus olevikuhetke vastu võitleb? Sellepärast, et ilma ajata, ilma mineviku ja tulevikuta, ei suudaks ta toimida ega kontrolli säilitada. Aeg ja mõte on lahutamatud kaksikud.
Kujuta ette maakera ilma inimesteta. On ainult taimed ja loomad. Kas ka siis oleks olemas minevik ja tulevik? Kas ka siis võiks rääkida ajast?
Küsimustel „Mis kell on?” või „Mis päev täna on?” – kui kellestki küsijat oleks – poleks mingit mõtet. Tammepuule või kotkale teeksid need palju nalja.
„Mis ajast sa räägid?” küsiksid nemad. „Kõik teavad, et on praegune hetk. Kell on praegu. Mis muud see olla võikski?”
Jah, selles maailmas toimimiseks vajame nii aega kui ka mõistust. Kuid millalgi saabub hetk, kus nad meie üle valitsema hakkavad ja siis sünnivad valed käitumismallid, valu ja mure.
Oma positsiooni säilitamiseks teeb mõistus kõik selleks, et olevik jääks mineviku ja tuleviku varju. Olevikuhetkega lahutamatult seotud olemise elujõud ja lõputu loov potentsiaal hakkavad kaduma ajahägusse ning su pärisolemus hakkab ähmastuma. Inimmõistusesse koguneb üha raskem aja taak. Selle koorma all kannatavad kõik inimesed, sellegipoolest kasvab see iga väärtusliku hetke raiskulaskmisega üha suuremaks. Kasvab iga korraga, kui olevikust saab vaid mõistuses eksisteeriva tulevikuhetke saavutamise vahend. Nii kollektiivsesse kui ka indiviidi mällu kogunenud aeg peidab endas tohutut minevikust pärinevat valu.
Kui sa ei taha enam endale ega teistele valu põhjustada, kui sa ei taha enam kasvatada sinus peituvat minevikuvalu, siis ära loo uut aega rohkem, kui on vaja elu praktilise küljega hakkamasaamiseks. Kuidas lakata loomast aega? Mõista, et olevikuhetk on kõik, mis sul kunagi on. Muuda see oma elu keskmeks. Kui sa enne elasid ajas ja külastasid olevikuhetke vaid põgusalt, siis hakka nüüd selles hetkes elama ja käi minevikus või tulevikus vaid siis, kui on vaja lahendada eluliste olukordade praktilisi külgi. Ütle olevikuhetkele alati „jah.” Mis oleks mõttetum ja rumalam, kui vastupanu sellele, mis on? Mis oleks nõdrameelsem, kui vastupanu elule endale, sellele, mis toimub nüüd ja alati praeguses hetkes? Andu sellele, mis on! Ütle „jah” elule ja vaata, kuidas kõik hakkab äkki sujuma ja töötama sinu kasuks, mitte sinu vastu.
Mõnikord on olevikuhetk vastuvõetamatu, ebameeldiv, kohutav.
Asjad on, nagu need on. Jälgi, millise hinnangu mõistus praegusele hetkele annab ja kuidas see pidev hinnangute andmine – pidev kohtumõistmine − valu ja ängistust tekitab. Jälgides oma mõistuse toimimist, vabaned selle mõju alt ja võid lubada praegusel hetkel olla. Siis sa mõistad, mis tunne on olla sisemiselt vaba välistest tingimustest, mõistad, mis on tõeline sisemine rahu. Siis vaata, mis juhtub, ja tegutse, kui on vaja või võimalik!
Lepi ja siis tegutse! Missugune olevikuhetk ka ei oleks, lepi sellega, nagu oleksid selle ise valinud! Mine sellega kaasa, ära tööta sellele vastu! Ära muuda seda oma vaenlaseks, tee tast oma sõber ja liitlane! Nii saab su elu uue ja imelise suuna.
MINEVIKU VALU: VALUKEHA LAHUSTAMINE
Seni, kuni sa ei suuda mõista olevikuhetke jõudu, jääb osa igast kogetud emotsionaalsest valust sinu sisse alles. See sulandub minevikuvalusse, mis seal juba ees oli, talletub sinu peas ja kehas. Selle hulka kuulub loomulikult ka see valu, mida kogesid lapsena, mida põhjustas mitteteadvuslik maailm, millesse sa sündisid.
See negatiivseks energiaväljaks kuhjunud valu vallutab nii su pea kui ka keha. Kui suhtud sellesse kui iseseisvasse nähtamatusse olemusvormi, oled sa tõele üsna lähedal. See on emotsionaalne valukeha. Sellel on kaks kuju − uinuv ja aktiivne. Valukeha võib uinuvas olekus olla 90 protsenti ajast. Sügavalt õnnetu inimese puhul võib ta aga pidevalt aktiivne olla. On inimesi, kes elavadki oma valukeha kaudu. On ka neid, kes kogevad seda vaid teatud olukordades – intiimsuhetes, minevikukaotuste või kunagiste mahajätmiste kontekstis, füüsiliselt või emotsionaalselt kannatades. Ükskõik mis sündmus võib selle aktiveerida, eriti kui tekib resonants varem kogetud valumudelitega. Kui valukeha on valmis ärkama, võib ajendiks olla kas või üksainus mõte või mõne lähedase inimese süütu märkus.
On valukehi, mis on pealetükkivad, aga lapselikult kahjutud. Teised on pahatahtlikud ja destruktiivsed koletised, tõelised deemonid. On valukehi, mis ründavad ümbritsevaid või sulle lähedasi inimesi, teised pöörduvad sinu enda ehk peremeesorganismi vastu. Sel hetkel muutuvad su elu puudutavad mõtted ja tunded väga negatiivseks ning enesehävituslikuks. Sellest sünnivad paljud haigused ja õnnetused. Mõned valukehad tõukavad oma peremehe enesetapule.
Kui tuttava inimese asemel seisab sinu ees see ootamatult võõras ja vastik olevus, on see alati võõrastav ja üllatav. Kuid seda on palju olulisem jälgida enda, mitte teiste puhul. Otsi endast pisemaidki märke sellest, et oled õnnetu − ükskõik mille pärast – see võib märku anda valukeha ärkamisest. Valukeha võib avalduda ärritusena, kannatamatusena, kurvameelsusena, soovina haiget teha, vihana, raevuna, depressioonina, vajadusena suhe melodramaatilisemaks muuta ja nii edasi. Püüa ta kinni niipea, kui ta pead tõstma hakkab!
Nagu iga teine elav organism tahab ka valukeha elada. Valukeha elab, kui sina mitteteadvuslikult temaga samastud. Siis võib ta ärgata ja su vallutada. Ta tahab „olla sina”. Ta toitub sinu kaudu, igast kogemusest, mis resoneerub tema enda energiaga, kõigest, mis uut valu tekitab: vihast, leinast, destruktiivsusest, vihkamisest, emotsionaalsest draamast, vägivallast, isegi haigusest. Seega, sind enda valdusesse haaranud valukeha tekitab toidu saamiseks su elus olukorra, mis peegeldab tagasi tema enda energiat. Valu toitub ainult valust. Valu ei saa toitu rõõmust, ta isegi ei suuda seda seedida.
Kui valukeha on su enda võimusesse haaranud, igatsed sa üha uut valu. Sinust saab kas ohver või süüdlane. Sa tahad teha haiget, tunda valu või mõlemat. Neil kahel pole tegelikult suurt vahet. Loomulikult pole sa sellest teadlik ja kinnitad tulihingeliselt, et sa ei taha valu. Aga vaata tähelepanelikumalt ja näed, et nii su käitumine kui ka mõtted töötavad selles suunas, et valu ei lõpeks otsa ei sinu ega teiste jaoks.
