mõistusega, mõjutab kogu su elu surmahirm. Näiteks tuleneb surmahirmust ka nii tavaline asi nagu soov võita iga vaidlus ja teine inimene kaotust tunnistama panna ehk kaitsta mõttekujundit, millega sa samastunud oled. Egona ei saa sa endale eksimist lubada. Eksimine tähendaks surma. Selle pärast on peetud sõdu. Selle pärast on purunenud tohutu hulk suhteid.
Vabanedes samastumisest oma mõistusega, ei ole sinu jaoks enam vahet, kas sul on õigus või mitte. Kaob mitteteadvuslik soov igas vaidluses peale jääda. Sa võid kindlalt ja valju häälega oma seisukoha teatavaks teha, kuid kadunud on agressiivsus ja kaitsehoiak. Mida sa kaitsed? Illusoorset identiteeti, kujundit oma peas, fiktiivset tähendust? Selle mehhanismi teadvustamine ja jälgimine aitab distantseeruda. Teadvuse valguses lahustub teadvustamata mudel kiiresti. Sellega lõpevad kõik vaidlused ja võimumängud, mis igasugustele suhetele väga kahjulikud on. Võim teiste üle on tugevuseks maskeeritud nõrkus. Tõeline vägi ja jõud asuvad inimese sees.
Hirm jälitab kõiki inimesi, kes on samastunud oma mõtetega ja on seetõttu kaotanud kontakti oma tõelise väega. Mõistusest kaugemale arenenud inimeste hulk on väga väike. Ja seepärast elavad tõenäoliselt peaaegu kõik, keda sa oma eluteel kohtad, pidevas hirmus. Ainult selle hirmu suurus on erinev, kõikudes ärevusest ja kartusest ühes, ebamugavustunde ja ohutunnetuseni teises äärmuses. Enamik inimesi annab endale sellest aru alles siis, kui hirm on võtnud juba mingi äärmuslikuma kuju.
EGO TERVIKLIKKUSE OTSINGUD
Emotsionaalsel valul on veel üks külg – sügav rahulolematus või ebatäiuslikkuse tunne. Tunne, et sa pole tervik. Mõned inimesed on sellest teadlikud, teised mitte. Teadliku protsessina avaldub see pidevas tundes, et sa pole midagi väärt või piisavalt hea. Mitteteadvuslikul tasandil avaldub see kaudselt mingi vajaduse, igatsuse ja tahtmisena. Mõlemal juhul hakkavad inimesed selle sisemise tühimiku täitmiseks otsima egole erinevaid väljundeid ja asju, millega samastuda. Nii hakkavad nad taga ajama vara, raha, edu, võimu, tunnustust või erilisi suhteid. Ikka selleks, et ennast paremini, terviklikumana tunda. Kuid isegi eesmärgile jõudes mõistavad nad üsna pea, et see tühimik pole kuhugi kadunud ja see on põhjatu. Siis on nad tõelises ummikus, sest ei saa end rohkem petta. Või nad saavad ja teevadki seda, kuid see muutub üha raskemaks.
Kuni su elu juhib egokeskne mõistus, ei saa sa kunagi rahu. Rahuldustunne on vaid hetkeline vahetult pärast ihaldatu saavutamist. Egol on vaja samastuda väliste asjadega. Teda on vaja pidevalt kaitsta ja toita. Kõige levinumad on samastumine asjadega, tööga, ühiskondliku positsiooniga, teadmiste ja haridusega, välimuse, eriliste võimete, suhete, enda ja perekonna minevikuga, uskumustega ja sageli ka poliitilise, rassilise, religioosse ning muu kollektiivse identiteediga. Aga ükski neist pole sina.
Kas see hirmutab sind? Või tunned sa kergendust? Kõigil neil asjadel pead sa varem või hiljem minna laskma. Ehk on sul seda praegu raske uskuda, aga sa tunned ise tõe ära. Kui mitte enne, siis surma hinguses. Surm rebib kõrvale kõik, mis pole sina. Elu saladus on surra enne surma ja teada, et surma pole olemas.
3
OLEVIKUHETKESSE SÜVENEMINE
ÄRA OTSI END MÕISTUSEST
Mul on tunne, et enne, kui ma vaimse valgustatuse teadvustamisele ligilähedalegi jõudma hakkan, pean ma oma mõistuse kohta veel palju teada saama.
Ei pea. Mõistust käsitlevaid probleeme ei saa lahendada intellekti tasandil. Kui põhiprobleemist aru saad, ei pea sa enam palju õppima või mõistma. Inimmõistuse keerukat ülesehitust uurides võib sinust saada hea psühholoog, aga ei enamat. Nagu hullude uurimisest ei piisa, et neile mõistus pähe panna. Sa juba tead teadvustamata oleku peamisi toimemehhanisme: mõtetega samastumine tekitab vale arusaama endast, sünnib ego, mis on olemises asuva tõelise olemuse aseaine. „Viinapuult murtud oks,” ütles selle kohta Jeesus.
Ego vajadused on lõputud: ta on haavatav, elab pidevas hirmus ja pidevates tahtmistes. Kui sa probleemi sisust aru oled saanud, ei ole vaja enam laskuda kõikidesse detailidesse. Pole vaja teha sellest keerulist isiklikku probleemi. Egole see loomulikult meeldiks: ta otsib pidevalt võimalusi millessegi klammerduda ja on varmalt nõus seda ka sinu probleemide puhul tegema. Seepärast ongi paljude inimeste maailm nii probleemidekeskne − inimene ei taha neist vabaneda, sest see tähendaks enda kaotamist. Valus ja kannatustes võib ego mitteteadvuslikul rollil väga suur osa olla.
Kui sa mõistad mitteteadvuslikkuse ning mõtete ja emotsioonidega samastumise seost, suudad sellest ka eemalduda. Siis tuled sa olevikuhetke ja oled. Kohal olles võid sa mõistusel lasta olla temasse takerdumata. Inimmõistuses pole iseenesest ju midagi halba, see on suurepärane tööriist. Probleem tekib hetkest, kui sa sealt iseennast otsima lähed ja seda endaks pidama hakkad. Siis muutub ta egokeskseks ja võtab üle terve su elu.
TEE LÕPP AJA MEELEPETTELE
Enda eraldamine mõistusest tundub peaaegu võimatuna. Me oleme sellega nii sügavalt põimunud. Kuidas õpetada kala lendama?
Nipp on lihtne. Tee lõpp aja meelepettele! Aeg ja mõte on lahutamatud. Eemalda aeg oma mõttemaailmast ja see lakkab olemast, kuni sa seda kasutada tahad.
Samastudes oma mõtetega, oled sa aja lõksus. Sa tunned vajadust elada mälestustes ja ootuses. Sellest sünnib lakkamatu huvi mineviku ja tuleviku ning hoolimatus praeguse hetke vastu, millel ei lasta kunagi olla. Sundus nii käituda sünnib sellest, et minevik annab sulle identiteedi ja tulevik lunastuse − rahulolu ükskõik mis kujul. Mõlemad on illusioonid.
Aga kuidas me selles maailmas aega tunnetamata funktsioneerida saaksime? Siis poleks eesmärke, mille poole püüelda. Ma isegi ei teaks, kes ma olen, sest mu minevik on mind teinud niisuguseks, nagu ma olen praegu. Minu arvates on aeg kallis ja me peame õppima seda arukalt kasutama, mitte raiskama.
Aeg pole üldse kallis, aeg on illusioon. Sa ei pea väärtuslikuks pidama mitte aega, vaid hetke väljaspool aega − praegust hetke. See on tõepoolest kallis ja väärtuslik. Mida enam ajale keskendud – minevikule ja tulevikule – seda vähem on sul olevikuhetke, kõige suuremat väärtust maailmas.
Miks on see kõige väärtuslikum? Esiteks sellepärast, et see on ainus tõeline asi. Muud polegi. Igavene olevik on ruum, kus rullub lahti kogu su elu. Ainus, mis ei muutu. Elu toimub praegu. Kunagi pole olnud midagi, mis poleks toimunud olevikus. Ega tule ka. Teiseks, olevik on ainus, mis suudab sind viia eemale mõtete piiratusest. See on su ainus võimalus pääseda ligi ajatule ja kujuta olemise maailmale.
PEALE OLEVIKUHETKE POLE MIDAGI
Kas minevik ja tulevik pole mitte sama tõelised, teinekord isegi tõelisemad kui olevik? Minevik kujundab meid niisuguseks, nagu me oleme, ja annab meile oleviku suhtumise ja taju. Ja meie tuleviku eesmärgi määravad ära meie praegused sammud.
Sa pole mu sõnade sisust veel aru saanud, sest sa püüad neid mõistusega võtta. Mõistus ei saa sellest aru. Sina saad. Palun kuula!
Oled sa kunagi kogenud, teinud, mõelnud, tundnud midagi kuskil mujal kui olevikus? Kas sa arvad, et see on kunagi teisiti? Kas miski saab toimuda või olla väljaspool olevikuhetke? Vastus on ju ilmselge. Kas pole?
Minevikus pole kunagi midagi toimunud − kõik toimus olevikus.
Tulevikus ei saa kunagi midagi toimuda − kõik juhtub praegu.
See, mida sa mälukilluks pead, see, mis on salvestatud mällu, on endine olevik. Minevikku meenutades aktiveerid mälukillu. Tulevik on kujuteldav olevik, mõtete projektsioon. Kui tulevik saabub, saabub see olevikuhetkena. Kui tulevikule mõtled, teed seda olevikus. Minevikul
