tatud varjunditE L James on endine teletoimetaja, abikaasa ja kahe lapse ema. Ta elab Lääne-Londonis. Varasest lapsepõlvest peale unistas ta kirjutada lugusid, millesse lugejad armuksid, aga lükkas need unistused oma perekonna ja karjääri nimel edasi. Lõpuks võttis ta julguse kokku ja kirjutas oma esimese romaani „Viiskümmend halli varjundit”. Ta on ka romaani „Viiskümmend tumedamat varjundit” autor.
Para mi Mamá con todo mi amor y gratitud
Ja mu armastatud isale
Isa, iga päev tunnen ma sinust puudust
TÄNUSÕNAD
Suur tänu Niallile, oma kaljule.
Tänan Kathleeni temalt saadud vastukaja eest ning selle eest, et ta oli mulle sõber, usaldusalune ja tehnikaguru.
Tänan Beed lõpmatu moraalse toetuse eest.
Tänan Taylorit (kes samuti on tehnikaguru), Susit, Pami ja Norat – teiega oli tore.
Taktitundeliste nõuannete eest tahaksin ma tänada: doktor Raina Sluderit, kes aitas mind kõigis meditsiiniküsimustes; Anne Forlines’i, kes andis mulle finantsalast nõu; Elizabeth de Vosi, kes valgustas mind lahkelt Ameerika adopteerimissüsteemi asjus.
Tänan Maddie Blandinot tema oivalise inspireeriva kunsti eest.
Ja tänan Pami ning Gilliani laupäevahommikuse kohvi ja selle eest, et nad mu pärisellu tagasi tirisid.
Samuti tänan ma oma toimetajaid Andreat, Shayd ning alati armsat ja vaid vahel vahutavat Janine’i, kes minu vahutamist talus stoilise kannatlikkuse ja huumorimeelega.
Tänan Amandat ja kõiki teisi Writer’s Coffee Shop Publishing House’ist, ning lõpuks suur-suur tänu kõigile Vintage’ist.
PROLOOG
Emme! Emme! Emme magab põrandal. Ta on maganud kaua aega. Ma kammin ta juukseid, sest talle see meeldib. Ta ei ärka. Ma raputan teda. Emme! Mu kõht valutab. Ma tahan süüa. Seda meest pole siin. Mul on janu. Köögis tirin ma tooli kraanikausi juurde ja joon. Vesi pritsib mu sinisele sviitrile. Emme magab ikka veel. Emme, ärka üles! Ta lamab vaikselt. Ta on külm. Ma toon teki ja panen emmele peale ning heidan tema kõrvale kleepuvale rohelisele vaibale. Emme magab ikka veel. Mul on kaks mänguautot. Need sõidavad võidu põrandal, kus emme magab. Ma arvan, et emme on haige. Ma otsin süüa. Külmkapist leian ma herneid. Need on külmad. Ma söön neid aeglaselt. Need panevad kõhu valutama. Ma magan emme kõrval. Herned on otsas. Külmkapis on veel midagi. See lõhnab imelikult. Ma lakun seda ja mu keel jääb selle külge kinni. Ma söön seda aeglaselt. See maitseb vastikult. Ma joon vett. Ma mängin autodega ja magan emme kõrval. Emme on nii külm, ja ta ei ärka üles. Uks paiskub lahti. Ma katan emme oma tekiga kinni. See mees on siin. Persse. Mis kurat siin toimub? Aa, see hull segane libu. Pagan. Persse. Mine eest ära, väike värdjas. Ta annab mulle hoobi ja ma löön pea vastu põrandat ära. Mu pea valutab. Ta helistab kellelegi ja läheb minema. Ta paneb ukse lukku. Ma laman emme kõrval. Mu pea valutab. Naispolitseinik on minu kõrval. Ei. Ei. Ei. Ära puuduta mind. Ära puuduta mind. Ära puuduta mind. Ma jään emme juurde. Ei. Hoia minust eemale. Naispolitseinik võtab mu teki ja haarab minust kinni. Ma karjun. Emme! Emme! Ma tahan oma emmet. Sõnad on kadunud. Ma ei saa sõnu välja öelda. Emme ei kuule mind. Mul pole sõnu.
„Christian! Christian!” Hääl on tungiv ja tõmbab ta välja õudusunenäo sügavustest, meeleheite sügavustest. „Ma olen siin. Ma olen siin.”
Ta ärkab ja naine kummardub ta kohale, haarab tal õlgadest kinni ja raputab, nägu murelik, sinised silmad pärani, tulvil pisaraid.
„Ana.” Ta hääl on vaikne sosin, ta suus on hirmumaik. „Sa oled siin.”
„Muidugi olen ma siin.”
„Ma nägin unes…”
„Ma tean. Ma olen siin, ma olen siin.”
„Ana.” Ta sosistab seda nime, ja see on talisman musta lämmatava paanika vastu, mis läbib ta keha.
„Tšš, ma olen siin.” Ana kerib end ta ümber ja võtab kaissu, naise soojus imendub ta kehasse ja lööb taganema varjud, lööb taganema hirmu. Ta on päikesepaiste, ta on valgus… see naine kuulub talle.
„Palun ärme tülitseme.” Ta hääl on kähe ja ta põimib oma käed naise ümber.
„Hästi.”
„Tõotused. Kuuletumist pole vaja. Ma suudan seda teha. Me mõtleme välja, kuidas.” Sõnad tulevad ülepeakaela ta suust, täis tundeid, segadust ja ängi.
„Jah. Me teeme seda. Alati,” sosistab Ana ja ta huuled on mehe huultel, vaigistades teda, tuues ta tagasi olevikku.
ESIMENE PEATÜKK
Ma näen läbi mere rohust punutud päikesevarju maailma kõige sinisemat taevast, suvesinist, Vahemere-sinist, ja ohkan rahulolevalt. Christian on mu kõrval lamamistoolil end välja sirutanud. Minu mees – mu kuum, ilus mees, ilma särgita, teksašortsid jalas – loeb raamatut, mis ennustab Lääne pangasüsteemi kokkuvarisemist. Seda peetakse põnevaks raamatuks. Ma pole kunagi näinud teda nii vaikselt istumas. Ta näeb välja pigem nagu tudeng, mitte tippfirma tähtis tegevdirektor.
On meie mesinädalate viimane päev, me lebame pärastlõunapäikeses Monaco Beach Plaza Monte Carlo hotelli rannas, ehkki me tegelikult selles hotellis ei peatu. Ma avan silmad ja vaatan Fair Lady’t, mis seisab sadamas ankrus. Loomulikult peatume me luksusliku mootorjahi pardal. See 1928. aastal ehitatud jaht kiigub majesteetlikult vee peal ja on kõikide selle sadama jahtide kuninganna. Ta näeb välja nagu laste üleskeeratav mänguasi. Christian armastab seda – ma kahtlustan, et tal on kiusatus see ära osta. Einoh, poisid ja nende mänguasjad.
Tahapoole nõjatudes kuulan ma Christian Grey valitud laule oma uuelt iPodilt ja laisklen hilises pärastlõunapäikeses, meenutades Christiani abieluettepanekut. Oh, see unenäoline ettepanek paadimajas… ma peaaegu tunnen aasalillede lõhna…
„Kas me võiksime homme abielluda?” sosistab Christian mulle kõrva. Ma leban ta rinnal paadimaja lehtlas, hõõgudes meie kirgliku armatsemise järelkumas.
„Hmm.”
„Kas see on jah?” kuulen ma ta hääles lootusrikast üllatust.
„Hmm.”
„Või ei?”
„Hmm.”
Ma tajun, et ta muigab. „Preili Steele, kas te olete natukene segane?”
Ma muigan. „Hmm.”
Ta naerab ja kallistab mind kõvasti, suudeldes mind pealaele. „Homme siis Vegasesse.”
Ma tõstan uniselt pea. „Ma ei usu, et mu vanemad oleksid selle üle eriti õnnelikud.”
Ta silitab sõrmeotstega mu paljast selga ja embab mind õrnalt.
„Mida sa tahaksid, Anastasia? Vegast? Suurt pulma koos kogu krempliga? Ütle mulle.”
„Mitte suurt… Ainult sõbrad ja perekond.” Ma vaatan talle otsa, olles liigutatud vaiksest palvest ta hallides säravates silmades. Mida tema tahaks?
„Hästi.” Ta noogutab. „Kus?”
Ma kehitan õlgu.
„Kas
