olime… Mul on hea meel sind õnnelikuna näha, aga ma räägin tõsiselt, Ana. Ma tulen… kui sa mind vajad.”
„José, tänan. Sa oled hea sõber.”
„Ma mõtlen tõsiselt.” Ta tumedad silmad säravad siiralt.
„Ma tean. Tänan, José. Aga palun vabanda mind – mul on ühe vanema härraga kohtamine.”
Ta kergitab hämmeldunult kulmu.
„Christiani vanaisaga,” selgitan ma.
Ta muigab. „Palju õnne sulle, Annie. Edu kõiges.” „Tänan, José.”
Pärast tantsu Christiani alati võluva vanaisaga jään ma maast laeni akende juurde seisma ja vaatan, kuidas päike aeglaselt Seattle’i kohal loojub, heites lahele ereoranži ja meresinist valgust.
„Lähme,” käib Christian peale.
„Ma pean ümber riietuma.” Ma haaran tal käest, et ta tuleks koos minuga ülakorrusele. Ta kortsutab mõistmatult kulmu ja hoiab mind õrnalt tagasi.
„Ma arvasin, et sina tahad mul seda kleiti seljast võtta,” selgitan ma. Ta silmad löövad särama.
„Õige.” Ta saadab mulle ülemeeliku naeratuse. „Aga ma ei võta sind siin riidest lahti. Me ei lahku enne kui… ma ei tea…” Ta viipab oma pikkade sõrmedega, jättes lause lõpetamata, aga ta mõte on üpris selge.
Ma punastan ja lasen ta käest lahti.
„Ja ära juukseid ka lahti võta,” pomiseb ta tumedalt.
„Aga…”
„Mitte mingeid agasid, Ana. Sa oled nii kaunis. Ja mina tahan olla see, kes su lahti riietab.”
Oh. Ma kortsutan kulmu.
„Paki oma teised pulmariided kokku,” käsib ta. „Sul läheb neid tarvis. Taylori käes on su kohver.”
„Hästi.” Mis tal plaanis on? Ta pole mulle rääkinud, kuhu me lähme. Tegelikult, arvatavasti ei tea keegi, kuhu me lähme. Ei Mia ega Kate pole suutnud temalt infot kätte saada. Ma lähen oma ema ja Kate’i juurde.
„Ma ei vaheta riideid.”
„Miks?” ütleb ema.
„Christian ei taha.” Ma kehitan õlgu, nagu peaks sellega kõik selge olema. Ema kulm kerkib kergelt.
„Sa ei lubanud talle kõiges kuuletuda,” tuletab ta mulle taktitundeliselt meelde. Kate püüab oma turtsatust köhimisega varjata. Ma kissitan talle silmi. Ei temal ega mu emal pole aimugi, milline tüli mul Christianiga selle üle oli. Ma ei taha seda vana asja jälle üles soojendada. Jessas, kuidas mu Viiskümmend Varjundit võib mossitada… ja õudusunenägusid näha. See mälestus on kainestav.
„Ma tean, ema, aga talle meeldib see kleit ja ma tahan teda rõõmustada.”
Ema ilme pehmeneb. Kate pööritab silmi ja astub taktitundeliselt eemale, jättes meid emaga kahekesi.
„Sa näed nii armas välja, kallis.” Carla paneb juuksesalgu õrnalt mu kõrva taha ja silitab mu lõuga. „Ma olen sinu üle nii uhke, kullake. Sa teed Christianist väga õnneliku mehe.” Ta kallistab mind.
Oh, ema!
„Ma ei suuda uskuda, kui täiskasvanuna sa mõjud. Uut elu alustamas… pea ainult meeles, et mehed on teiselt planeedilt, ja kõik läheb hästi.”
Ma itsitan. Christian on teisest universumist – kui ema vaid teaks.
„Aitäh, ema.”
Ray ühineb meiega ja naeratab sõbralikult meile mõlemale.
„Sul on see tüdruk nii ilusasti välja tulnud, Carla,” ütleb ta ja ta silmad säravad uhkusest. Ta on nii peen oma mustas kahvaturoosa vestiga smokingis. Mulle tulevad pisarad silma. Oi ei… siiani olen ma suutnud mitte nutma hakata.
„Ja sina hoidsid teda ja aitasid tal täiskasvanuks saada, Ray.” Carla hääl on heldinud.
„Ja ma nautisin igat minutit. Sa oled üks paganama ilus pruut, Annie.” Ray lükkab uuesti põsele libisenud juuksesalgu mu kõrva taha.
„Oh, isa…” Ma surun nuukse alla ja ta kallistab mind oma põgusal ja kohmetul kombel.
„Sinust saab üks paganama hea naine ka,” sosistab ta kähedal häälel.
Kui ta mu lahti laseb, on Christian tagasi.
Ray surub soojalt ta kätt. „Hoia mu tüdrukut hästi, Christian.”
„Kindlasti teen ma seda, Ray. Carla.” Ta noogutab mu kasuisale ja suudleb mu ema põsele.
Pulmakülalised on moodustanud spaleeri, käed üles tõstetud, ning me peaksime nüüd sealt läbi minema.
„Valmis?” ütleb Christian.
„Jah.”
Ta võtab mul käest kinni ja me lähme ülestõstetud käte alt läbi, ning külalised hüüavad õnnitlusi ja viskavad riisi. Me jõuame välja Grace’i ja Carricku juurde, kes meid kordamööda suudlevad ja kallistavad. Grace muutub jälle tundeliseks, kui me rutakalt hüvasti jätame.
Taylor ootab meid Audis. Christian avab mulle ukse, aga ma pööran enne autosse istumist ringi ning viskan oma valgetest ja roosadest roosidest buketi summa kogunenud noorte naiste sekka. Mia hoiab seda võidukalt kõrgel ja naeratab, suu kõrvuni.
Ma poen autosse ning Christian kummardub ja kohendab mu kleidisaba. Kui olen end turvaliselt istuma seadnud, jätab ta rahvahulgaga hüvasti.
Taylor hoiab talle ust lahti. „Palju õnne, sir.”
„Tänan, Taylor,” vastab Christian mu kõrvale istudes.
Pulmakülalised puistavad autole riisi, kui me sõitma hakkame. Christian haarab mu käe ja suudleb sõrmenukke.
„Kas siiamaani on kõik hästi, proua Grey?”
„Siiamaani on kõik lihtsalt suurepärane, härra Grey. Kuhu me sõidame?”
„Sea-Taci,” vastab ta ja naeratab sfinksinaeratust.
Hmm… mis tal kavas on?
Taylor ei sõida lahkuvate lendude terminali, nagu ma oletasin, vaid läbi turvavärava otse lennuväljale. Miks? Siis näen ma Christiani lennukit… Grey Enterprises Holdings, Inc. on kirjutatud lennukikerele suurte siniste tähtedega.
„Ära ütle, et sa jälle firma varandust vääralt kasutad!”
„Oh, loodetavasti mitte, Anastasia.” Christian muigab.
Taylor peatab Audi lennukitrepi juures, tuleb autost välja ja avab Christianile ukse. Nad vestlevad põgusalt ja siis avab Christian mulle ukse – ning selle asemel et mind välja lasta, kummardub ja tõstab mu sülle.
Oo! „Mis sa teed?” kiljun ma.
„Viin
