Viiskümmend vabastatud varjundit. E. L. James

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Viiskümmend vabastatud varjundit - E. L. James страница 6

Viiskümmend vabastatud varjundit - E. L. James

Скачать книгу

liiguvad allapoole ja ta sikutab mind juustest, paljastades mu kurgualuse.

      „Sa oled minu oma,” sosistab ta, ja ta hambad naksavad mu kõrvalesta.

      Ma oigan.

      „Tššš,” noomib ta. Ta tõmbab mu juuksed üle õlgade ja libistab sõrmega mööda mu selga, ühest õlast teiseni, mööda dekolteed ääristavat pitsi. Ma värisen ootusest. Ta suudleb õrnalt mu selga ülalpool esimest kleidinööpi.

      „Nii kaunis,” ütleb ta, avades osavalt nööbi. „Täna tegid sa minust kõige õnnelikuma mehe maailmas.” Lõpmata aeglaselt avab ta ükshaaval kõik nööbid kleidiseljal. „Ma armastan sind nii väga.” Ta liigub suudlustega üle mu kukla õlanukini, pomisedes suudluste vahele: „Ma. Tahan. Sind. Nii. Väga. Ma. Tahan. Sinu. Sees. Olla. Sa. Oled. Minu. Oma.”

      Iga sõna on joovastav. Ma sulgen silmad ja kallutan pead, et ta paremini mu kaelani pääseks, ning langen Christian Grey, oma abikaasa nõidusesse.

      „Minu,” sosistab ta veel kord. Ta tõmbab kleidi alla, see langeb mu jalgadele nagu elevandiluukarva siidist ja pitsist pilv.

      „Pööra ringi,” sosistab ta kähedal häälel. Ma teen seda, ja ta ahmib õhku.

      Mul on seljas kitsas roosa satiinkorsett sukahoidjaga, sama värvi pitsist aluspüksid ja valged siidsukad. Christiani silmad libisevad ahnelt mu keha mööda allapoole, aga ta ei ütle midagi. Ta lihtsalt vaatab mind pärani silmil.

      „Meeldib sulle?” sosistan ma, teades, et puna valgub üle mu põskede.

      „Rohkem kui meeldib, kallis. Sa näed vapustav välja.” Ta sirutab käe, ma võtan selle vastu ning astun kleidist välja.

      „Ole paigal,” pomiseb ta, pööramata minult oma tumenevat pilku, ja tõmbab keskmise sõrmega üle mu rindade, just korseti serva mööda. Mu hingamine muutub pinnapealseks, ja ta kordab oma teekonda üle mu rindade ning ta ahvatlev sõrm tekitab mu selgroos värinaid. Ta peatub ja teeb nimetissõrmega õhus ringe, andes märku, et ma ringi pööraksin.

      Tema jaoks teeksin ma praegu mida iganes.

      „Stopp,” ütleb ta. Ma olen seljaga tema ja näoga voodi poole. Ta käsi haarab mu vöökoha ümbert ja tõmbab mu enda vastu, ta nuusib mu kaela. Õrnalt võtab ta mu rinnad pihku, mängib nendega, ta pöidlad teevad ringe mu nibude kohal ja need kõvenevad, surudes vastu korsetti.

      „Minu,” sosistab ta.

      „Sinu,” sosistan ma vastu.

      Jättes mu rinnad rahule, liiguvad ta käed üle mu kõhu ja alla reitele ning ta pöidlad puudutavad mu suguelundit. Ma surun oige alla. Ta sõrmed liiguvad sukatrippide juurde, ja osavalt nagu alati, võtab ta eesmised tripid ükshaaval lahti. Ta käed on ümber mu tagumiku.

      „Minu,” sosistab ta, libistades käsi mööda mu tagumikku, ja puudutab jälle sõrmeotstega mu suguelundit.

      „Aa.”

      „Tšš.” Ta käed liiguvad mu reitele ja avavad ka tagumised tripid.

      Ta kummardub ja lükkab voodikatte kõrvale. „Istu.”

      Ma olen ta võimuses ja teen, nagu kästud, ning ta põlvitab mu jalgade juurde ja hakkab õrnalt mu jalast ära võtma Jimmy Choo valgeid sukki. Ta haarab mu vasema suka ja koorib selle aeglaselt jalast, liikudes pöialdega jalga mööda allapoole… Sama teeb ta teise sukaga.

      „See on nagu jõulukingituse lahtipakkimine.” Ta naeratab ja vaatab oma pikkade tumedate ripsmete alt minu poole üles.

      „Ja kingiks miski, mis niigi sinu oma on…”

      Ta kortsutab manitsevalt kulmu. „Oi ei, kallis. Alles nüüd on see tõesti minu oma.”

      „Christian, ma olen sinu oma olnud sellest ajast saadik, kui jah ütlesin.” Ma nihkun talle lähemale ja võtan ta armsa näo oma käte vahele. „Ma olen sinu oma. Ma olen alati sinu oma, mu abikaasa. Aga ma arvan, et sul on liiga palju riideid seljas.” Ma kummardun teda suudlema, ja äkki ajab ta end sirgu, suudleb mu huuli ja võtab mu pea oma käte vahele, ta sõrmed liiguvad läbi mu juuste.

      „Ana,” sosistab ta. „Minu Ana.” Ta huuled on jälle mu suul, ta keel on tungiv.

      „Riided,” sosistan ma ning meie hingeõhk seguneb, ja ma haaran ta vestist kinni ning ta võtab selle seljast, lastes hetkeks minust lahti. Ta jääb paigale ja vaatab mind, silmad suured ja ihaldavad.

      „Luba ma ise, palun.” Mu hääl on pehme ja meelitav. Ma tahan oma meest, oma Viitkümmet lahti riietada.

      Ta kükitab, ja ma haaran kinni ta lipsust – see on hõbehall lips, minu lemmik – ning avan aeglaselt sõlme. Ta tõstab lõua, et saaksin avada ta valge särgi ülemise nööbi; kui see on lahti, võtan ma käsile mansetinööbid. Need on plaatinast ja neile on graveeritud teineteisest läbi põimunud A ja C – minu pulmakingitus talle. Kui ma olen need ära võtnud, nopib ta need minu käest enda kätte ja surub käe rusikasse. Ta suudleb rusikat ja paneb mansetinööbid püksitaskusse.

      „Härra Grey, nii romantiline.”

      „Teile, proua Grey – südameid ja lillekesi. Alati.”

      Ma võtan ta käe ja teda läbi ripsmete vaadates suudlen plaatinast abielusõrmust. Ta oigab ja sulgeb silmad.

      „Ana,” sosistab ta, nagu oleks mu nimi palve.

      Ma sirutan käe ta teise särginööbi juurde, ja samuti nagu tema enne, surun särginööpe avades pehme suudluse ta rinnale, ning sosistan sõnahaaval suudluste vahele: „Sa. Teed. Mind. Nii. Õnnelikuks. Ma. Armastan. Sind.”

      Ta oigab, ja haarab ühe kiire liigutusega mu piha ümbert kinni ja tõstab mu voodile, ning tuleb siis ise järele. Ta huuled on mu huultel, käed mu pea ümber, vaigistamas mind, kui me keeled teineteist naudivad. Äkki tõuseb Christian püsti, jättes mu hingetuna ja ihaldavana voodile.

      „Sa oled nii kaunis… naine.” Ta silitab mu jalasääri ja võtab vasakust jalast kinni. „Sul on nii ilusad jalad. Ma tahaksin suudelda igat sentimeetrit. Siit alates.” Ta surub huuled mu suurele varbale ja näksab hammastega. Kõik, mis jääb mu vöökohast allapoole, tõmbub kokku. Ta keel libiseb üle mu pöia, ta hambad naksavad mind kannast ja puudutavad mu pahkluud. Ta liigub suudlustega mööda mu sääremarja; pehmete märgade suudlustega. Ma väänlen ta all.

      „Tasa, proua Grey,” hoiatab ta, pöörab mu äkki kõhuli ning jätkab oma teekonda, libistades suuga mu sääremarju pidi, üles reitele, tagumikule, ja jääb siis paigale. Ma oigan. „Palun…”

      „Ma tahan sind alasti näha,” pomiseb ta ja avab aeglaselt mu korseti, üks haak korraga, ning libistab keelega mööda mu selgroogu.

      „Christian, palun.”

      „Mida sa tahad, proua Grey?” Ta sõnad on vaiksed, mu kõrva juures. Ta peaaegu lamab mu peal… Ma tunnen teda oma tagumiku vastas.

      „Sind.”

      „Ja mina sind, mu armastus, mu elu…” sosistab ta, ja enne kui ma arugi saan, on ta mu selili keeranud. Ta tõuseb kähku püsti ja vabaneb ühe liigutusega pükstest ja bokseritest ning on nüüd oivaliselt alasti, ja ta riist mu kohal on suur ja valmis. Väike

Скачать книгу