pomisen ma. „Ma kirjutan alla igale poole, kui sina ja härra Grey seda tahate.” Jessas, see oleks esimene kord, kui ta paneb mind millelegi alla kirjutama. Christian tõstab silmad ja põrnitseb mind.
„Ei!” nähvab ta. Ma kahvatan jälle.
„See on sinu kaitseks.”
„Christian, Ana – ma arvan, et peaksite seda omavahel arutama,” noomib meid Grace. Ta heidab pilgu Carricku ja Mia poole. Oh taevas, tundub, et ka nemad tunnevad ennast ebamugavalt.
„Ana, küsimus pole sinus,” pomiseb Carrick rahustavalt. „Ja palun kutsu mind Carrickuks.”
Christian kissitab isa poole vaadates külmalt silmi ja mu süda vajub saapasäärde. Kurat küll… ta on tõesti vihane.
Kõik hakkavad elavalt vestlema ning Mia ja Kate tõusevad ja hakkavad lauda koristama.
„Mina eelistan igal juhul vorsti,” hüüab Elliot.
Ma hoian pilgu oma kokkupõimitud sõrmedel. Pagan. Ma loodan, et härra ja proua Grey ei arva, nagu ma oleks mingi kullakaevaja. Christian tuleb ja võtab mu käed oma pihku.
„Jäta järele.”
Kuidas ta teab, mida ma mõtlen?
„Ära tee isast väljagi,” ütleb Christian nii vaikselt, et ainult mina kuulen. „Ta on Elena pärast endast väljas. See värk oli minule suunatud. Ma loodan, et ema on suu kinni hoidnud.”
Ma tean, et Christianil kripeldab ikka veel selle jutuajamise pärast, mis neil Carrickuga eile öösel Elenaga seoses oli.
„Tal on mõnes suhtes õigus, Christian. Sa oled väga rikas, aga mina ei too abiellu midagi kaasa peale õppelaenu.”
Christian vaatab mulle otsa ja ta silmad hiilgavad. „Anastasia, kui sa mu maha jätad, siis võid minu poolest kõik kaasa võtta. Sa jätsid mu ühe korra maha. Ma tean, mis tunne see on.”
Püha müristus! „See oli teine asi,” sosistan ma, olles ta kirglikust avaldusest liigutatud. „Aga… sina tahad võib-olla minu maha jätta.” Mul hakkab selle mõtte peale kõhus keerama.
Ta turtsatab ja vangutab vastikust teeseldes pead.
„Christian, sa tead, et ma võin teha midagi äärmiselt rumalat – ja sa…” Ma vahin oma kokkupõimitud sõrmi ega suuda lauset lõpetada.
„Jäta järele. Jäta kohe järele. See teema on ammendatud, Ana. Me ei aruta seda enam. Mitte mingit lepingut. Ei praegu ega mitte kunagi.” Ta saadab minu suunas lõpeta-kohe-ära pilgu, mis sunnib mu vait jääma. Seejärel pöördub ta Grace’i poole. „Ema,” ütleb ta, „kas me võiksime pulmapeo siin korraldada?”
Ja ta polegi seda enam maininud. Tegelikult on ta igal võimalikul juhul püüdnud mind veenda… et ta rikkus kuulub ka mulle. Ma judisen, meenutades seda hullu šoppamist, mis mul tuli koos Caroline Actoniga Nieman Marcusest läbi teha, sest Christian nõudis – mesinädalate ettevalmistamise korras. Ainuüksi mu bikiinid maksid 540 dollarit. Need on küll kenad, aga no tõesti – selline vapustav summa nelja tillukese riidetüki eest.
„Sa harjud sellega ära,” katkestab Christian mu mõtisklused, võttes sisse koha laua taga.
„Harjun ära?”
„Selle rahaga,” ütleb ta silmi pööritades.
Oh, Viiskümmend, võib-olla aja jooksul tõesti. Ma lükkan väikese taldriku soolapähklite ja kašupähklitega tema ette.
„Teie pähklid, sir,”4 ütlen ma nii tõsise näoga kui võimalik, püüdes tuua meie vestlusesse pisut huumorit, pärast kõiki mu süngeid mõtteid ja bikiinifopaad.
Ta muigab. „Hull sinu järele.” Ta võtab mandli ja ta silmad säravad üleannetult, sest talle meeldib mu väike nali. Ta limpsab huuli. „Joo ära. Me lähme voodisse.”
Praegu?
„Joo,” ütleb ta hääletult, silmad tumenemas.
Oh taevas, see pilk, mille ta mulle saadab, võiks vabalt olla globaalse soojenemise põhjuseks. Ma võtan džinniklaasi ja tühjendan selle, pööramata temalt silmi. Ta suu on lahti ja ma näen hammaste vahelt ta keeleotsa. Ta naeratab mulle iharalt. Ühe liigutusega on ta püsti ja kummardub mu kohale, käed mu tooli käetugedel.
„Ma karistan sind teiste hirmuks. Tule. Ära pissile mine,” sosistab ta mulle kõrva.
Ma ahmin õhku. Ära pissile mine? Kui rõve. Mu alateadvus tõstab silmad oma raamatult – Charles Dickensi kogutud teosed, I köide – ja on ärritatud.
„See pole see, mis sa arvad,” muigab Christian, sirutades mulle käe. „Usu mind.” Ta on nii seksikas ja heatujuline. Ma ei suuda talle vastu seista.
„Hästi.” Ma annan talle käe, sest usaldaksin talle ka oma elu. Mida ta teha mõtleb? Mu süda hakkab ootusärevusest peksma.
Ta juhib mind üle teki ja me lähme rikkalikult ja kaunilt sisustatud peasalongi, seejärel mööda kitsast koridori, läbi söögitoa ja trepist alla peakajutisse.
Kajut on hommikul koristatud ja voodi üles tehtud. See on ilus tuba. Mõlemal pool on kaks illuminaatorit ning ruumis on tume pähklipuust mööbel, kreemikad seinad ning kuldsetes ja punastes toonides kangad.
Christian laseb mul käest lahti, tõmbab särgi üle pea ja viskab toolile. Ta astub plätudest välja ning võtab ühe sujuva liigutusega šortsid jalast. Oh taevas. Kas ma kunagi tüdinen ta alasti keha vaatamisest? Ta on pealaest jalatallani võrratu, ja ta kuulub mulle. Ta nahk kumab – ta on päikest saanud, ta juuksed on pikemaks kasvanud ning langevad laubale. Mul on tohutult vedanud.
Ta võtab mu lõuast kergelt kinni, et ma huult ei näriks, ja libistab pöidlaga üle mu alumise huule.
„Nii.” Ta pöörab ringi ja kiirustab muljetavaldava kapi juurde, kus on ta riided. Ta võtab alumisest sahtlist kaks paari metallist käeraudu ning silmasideme, mis anti lennukis.
Käerauad! Me pole neid varem kunagi kasutanud. Ma heidan kiire rahutu pilgu voodile. Mille kuradi külge ta need kinnitab? Ta pöörab ringi ja vaatab mind pingsalt, silmad tumedad ja hõõguvad.
„Need võivad päris valusad olla – suruvad kõvasti ihusse, kui liiga kõvasti tõmmata.” Ta tõstab ühe paari üles. „Aga ma tõesti tahaksin neid praegu kasutada.”
Püha müristus. Mu suu muutub kuivaks.
„Võta.” Ta astub nõtkelt sammu ettepoole ja ulatab need mulle.
„Kas sa tahad neid enne proovida?”
Need tunduvad kõvad ja külmad nagu metall ikka. Mul on ähmane lootus, et ei pea neid kunagi päriselt kandma.
Christian vaatab mind ootavalt.
„Kus võtmed on?” Mu hääl väriseb.
Ta sirutab käe välja ja peopesal on väike metallvõti. „See teeb mõlemad paarid lahti. Tegelikult kõik.”
Kui
Sõnademäng – kõlab nagu „te olete hull”.
