Ma libistan end hommikumantlist välja ja tõmban jalga dressipüksid ning panen topi selga. Ma teen patsi lahti, võtan tualettlaualt harja ja kammin juukseid.
„Anastasia,” hüüab Christian, ja ma kuulen ta hääles ärevust. „Kas kõik on hästi?”
Ma ei tee temast väljagi. Kas kõik on hästi? Ei ole. Pärast seda, mis ta minuga teinud on, ei saa ma ilmselt trikoodki kanda, rääkimata oma naeruväärselt kallitest bikiinidest, ja seda terve mesinädalate aja. See mõte ajab mind äkki maruvihaseks. Kuidas ta julgeb? Ma veel näitan talle, kas kõik on korras. Ma keen vihast. Mina võin ka käituda nagu teismeline! Ma astun tagasi magamistuppa, viskan teda harjaga, pööran ringi ja lahkun – aga mitte enne, kui olen näinud ta rabatud ilmet ja välkkiiret reaktsiooni, kui ta pea kaitseks käe tõstab, nii et hari lendab kahjuks üle ta käe voodile.
Ma torman kajutist välja, ronin trepist üles välja tekile ja pagen reelingu juurde. Mul on rahunemiseks ruumi vaja. On pime ja õhk on meeldivalt soe. Tuul toob endaga Vahemere lõhna ning kaldalt jasmiini ja bugenvillea aroome. Fair Lady libiseb kergelt üle rahuliku koobaltsinise mere ja ma toetan küünarnukkidega reelingule, vaadates kauget kallast, kus säravad tillukesed plinkivad tuled. Ma hingan sügavalt sisse ja hakkan aegamööda rahunema. Ma tean, et ta on mu selja taga, enne kui teda kuulen.
„Sa oled minu peale vihane,” sosistab ta.
„Tõsi või, Sherlock!”
„Kui vihane?”
„Skaalal ühest kümneni olen ma viiekümne juures. Sobib?”
„Nii vihane.” Ta tundub olevat üllatunud ja samas avaldab see talle muljet.
„Jah. Ma võiksin kätega kallale tulla,” ütlen ma läbi kokkusurutud hammaste.
Ma pöördun ja jään teda põrnitsema, tema on vait ning vaatab mind valvsal pilgul vastu, silmad pärani. Ma tean ta ilmest ja sellest, et ta pole püüdnud mind puudutada, et tal on pind jalge alt kadunud.
„Christian, sa pead loobuma mind sõnakuulmisele sundimast. Sa tegid mulle rannas asja selgeks. Väga tõhusalt, nagu ma mäletan.”
Ta kergitab kergelt õlgu. „Noh, sa ei võta enam oma ülemist osa ära,” pomiseb ta pahuralt.
Ja see õigustab, mis ta mulle tegi? Ma vahin teda tigedalt. „Mulle ei meeldi, kui sa minu peale märke jätad. Noh, vähemalt mitte nii palju. Karm keeld!” sisistan ma.
„Mulle ei meeldi, et sa avalikus kohas riided ära võtad. See on minu karm keeld,” uriseb ta.
„Ma arvan, et selle oleme me selgeks teinud,” sisistan ma läbi hammaste. „Vaata mind!” Ma tõmban pluusi üles ja paljastan rinnad.
Christian vaatab mind, ta silmad ei lahku mu näolt ning ta ilme on valvas ja ebakindel. Ta pole harjunud mind nii vihasena nägema. Kas ta ei näe, mis ta on teinud? Kas ta ei saa aru, kui naeruväärne see on? Ma tahan ta peale karjuda, ent hoian end tagasi – ma ei taha teda liiga kaugele viia. Taevas teab, mis ta võib teha. Lõpuks ta ohkab ja tõstab alistuvalt ning lepitust otsivalt käed.
„Hästi,” ütleb ta vaigistavalt. „Ma saan aru.”
Halleluuja!
„Tore!”
Ta tõmbab käega läbi juuste. „Anna andeks. Palun ära ole minu peale vihane.” Lõpuks näib ta kahetsevat – ja kasutab mu enda sõnu.
„Sa oled vahel ikka selline poisike,” noomin ma teda tõrksalt, aga mu häälest on tunda, et ma ei taha enam tülitseda, ja ta teab seda. Ta astub lähemale ja tõstab kõhklevalt käe, et juuksesalku mu kõrva taha seada.
„Ma tean,” tunnistab ta leebelt. „Mul on palju õppida.”
Mulle meenuvad doktor Flynni sõnad… Emotsionaalses mõttes on Christian teismeline. Tal jäi see faas elus täiesti vahele. Ta on kogu energia suunanud ärimaailmas edu saavutamisele, ja see on õnnestunud üle ootuste. Ta emotsionaalne maailm peab sellele järele jõudma.
Mu süda pehmeneb pisut.
„Meil mõlemal on.” Ma ohkan ja tõstan kõhklevalt käe ning panen ta südame peale. Ta ei võpata nagu varem, ent jäigastub. Ta paneb oma käe minu käele ja naeratab oma ujedat naeratust.
„Ma sain just aru, et sa sihid hästi, proua Grey. Ma poleks muidu aru saanud, et ma sind alahindasin. Sa üllatad mind alati.”
Ma kergitan tema suunas kulmu. „Laskmistreeningud Rayga. Ma viskan ja lasen hästi, härra Grey, ja sul oleks kasulik seda meeles pidada.”
„Ma kavatsen seda teha, proua Grey, või siis hoolitsen selle eest, et kõikvõimalikud visatavad asjad on kinni naelutatud ja relva juurde sa ei pääse.” Ta muigab.
Ma vastan talle samuti muigega ja kissitan silmi. „Ma olen leidlik.”
„Oled küll,” sosistab ta ja laseb mu käe lahti ning võtab minu ümbert kinni. Ta tõmbab mu enda vastu ja peidab nina mu juustesse. Ma põimin käed talle ümber, hoian teda enda lähedal ja tunnen, kuidas ta keha pingest vabaneb, kui ta mind nuusib.
„Kas ma sain andeks?”
„Aga mina?”
Ma tajun, et ta naeratab. „Jah,” vastab ta.
„Hästi.”
Me seisame teineteise embuses ja ma olen oma tusatuju unustanud. Ta lõhnab tõesti hästi, mis siis, et poisike. Ma ei suuda talle vastu panna.
„Süüa tahad?” küsib ta natukese aja pärast. Mul on silmad kinni ja mu pea on ta rinnal.
„Jah. Ma olen nälga suremas. Kogu see… ee… tegevus on mulle söögiisu tekitanud. Aga ma pole õhtusöögiks riides.” Ma olen kindel, et mu dressid ja topp panevad söögitoas kulmu kortsutama.
„Minu meelest näed sa hea välja, Anastasia. Pealegi, see paat on nädal aega meie kodu. Me võime riides olla, nagu tahame. Võta seda nagu eriti vaba riietuse teisipäeva Prantsuse Rivieras. Niikuinii oli mul mõttes, et võiksime tekil süüa.”
„Jah, see mulle meeldiks.”
Ta suudleb mind – siira anna-andeks-suudlusega – ja siis kõnnime me käsikäes vööri, kus meid ootab gazpacho-supp.
STJUUARD SERVEERIB MEILE KREEMBRÜLEED ja lahkub diskreetselt.
„Miks sa mu juuksed alati patsi paned?” küsin ma Christiani käest uudishimulikult. Me istume laua ääres teineteise kõrval, jalad vastamisi. Ta käsi magustoidulusikaga tardub hetkeks, ja ta kortsutab kulmu.
„Ma ei taha, et su juuksed millegagi kokku saaksid,” ütleb ta vaikselt ja on hetkeks omades mõtetes. „Ilmselt harjumus,” ütleb ta. Äkki lähevad ta silmad suureks ja on tulvil ärevust.
Mis talle nüüd meelde tuli? See on ilmselt midagi valusat, mingi mälestus varasest lapsepõlvest. Ma ei taha et ta seda meenutaks. Ettepoole kummardudes panen ma nimetissõrme ta suule.
„Ei, see pole oluline. Ma ei peagi teadma. Ma olin lihtsalt uudishimulik.” Ma naeratan talle soojalt ja kindlalt. Ta ilme on valvas, aga hetke pärast lõdvestub ta
