kihutab Fair Lady’st mööda avamerele.
Meid tabavad veepritsmed, soe tuul puhub mulle näkku ja keerutab hullunult mu hobusesaba. See on nii tore. Võib-olla teeb see sõit Christiani tuju paremaks. Ma ei näe ta nägu, aga tean, et talle meeldib – ta on muretu, käitub vahelduseks oma vanusele vastavalt.
Ta teeb suure poolringi ja ma uurin rannajoont – paadid sadamas, kollased, valged ja liivakarva kontorihooned ning elamud, nende taga sakilised mäed. See tundub nii korratu – mitte nagu need ranged elamuplokid, millega ma harjunud olen – ja samas maaliline. Christian vaatab üle õla minu poole ja ta huultel mängleb naeratusevirve.
„Veel?” hüüab ta üle mootorimüra.
Ma noogutan innukalt. Ta vastunaeratus on pimestav ja ta annab gaasi, tiirutab ümber Fair Lady ja kihutab jälle avamerele… ning ma arvan, et mulle on andestatud.
„SA OLED PÄIKEST SAANUD,” ütleb Christian pehmelt, tehes mu päästevesti lahti. Ma püüan murelikult ta meeleolu hinnata. Me oleme jahi pardal, ja üks stjuuarditest seisab vaikselt me kõrval, oodates mu päästevesti. Christian ulatab selle talle.
„Kas see on kõik, sir?” küsib noormees. Mulle meeldib ta prantsuse aktsent. Christian vaatab mulle korraks otsa, võtab siis prillid eest ära ja riputab need T-särgi kaelusesse.
„Kas sa midagi joogipoolist tahad?” küsib ta minult.
„Kas mul läheb seda vaja?”
Ta kallutab pea küljele. „Miks sa seda küsid?” Ta hääl on leebe.
„Sa tead küll, miks.”
Ta kortsutab kulmu, nagu kaaluks midagi mõttes.
Oh, mida ta küll mõtleb?
„Kaks džinntoonikut, palun. Ja pähkleid ja oliive,” ütleb ta stjuuardile, kes noogutab ja kaob kiiresti.
„Kas sa arvad, et ma karistan sind?” Christiani hääl on siidine.
„Kas sa tahad karistada?”
„Jah.”
„Kuidas?”
„Ma mõtlen midagi välja. Võib-olla siis, kui sa oled oma joogi ära joonud.” Ja see on sensuaalne ähvardus. Ma neelatan ja mu sisemine jumalanna kõõritab oma lamamistoolist, kus ta püüab päikest hõbedase reflektoriga mu kaelale suunata.
Christian kortsutab veel kord kulmu.
„Sa tahad seda?”
Kuidas ta teab? „Oleneb,” pomisen ma punastades.
„Millest?” Ta peidab naeratust.
„Kas sa tahad mulle haiget teha või mitte.”
Ta surub suu kokku, nüüd on asi naljast kaugel. Ta kummardub ettepoole ja suudleb mu otsaesist.
„Anastasia, sa oled mu naine, mitte mu alistuja. Ma ei taha sulle kunagi haiget teha. Sa peaksid seda nüüdseks teadma. Lihtsalt… lihtsalt ära võta riideid avalikus kohas seljast ära. Ma ei taha, et sa oleksid tabloidlehtedes alasti. Sina ei taha seda ju ka, ja ma olen kindel, et su ema ja Ray ei tahaks seda samuti.”
Oi! Ray. Pagana päralt, ta saaks rabanduse. Mida ma küll mõtlesin? Ma nuhtlen end mõttes.
Stjuuard saabub meie jookide ja suupistetega ning paneb need tiikpuust lauale.
„Istu,” käsib Christian. Ma teen, nagu ta ütleb. Christian istub mu kõrvale ja ulatab mulle džinntooniku.
„Terviseks, proua Grey.”
„Terviseks, härra Grey.” Ma võtan lonksu. See kustutab janu, on külm ja maitsev. Ta jälgib mind tähelepanelikult, aga ma ei saa ta ilmest aru, mis tujus ta on. See ajab mu hulluks… et ma ei tea, kas ta on ikka veel minu peale vihane. Ma kasutan oma patenteeritud tehnikat, kuidas mõtteid mujale viia.
„Kellele see paat kuulub?” küsin ma.
„Ühele Briti rüütlile. Sir mis-ta-nimi-nüüd-oligi. Ta vanavanaisal oli toidupood. Ta tütar abiellus ühe Euroopa kroonprintsiga.”
Oo. „Superrikas?”
Christian on äkki valvas. „Jah.”
„Nagu sinagi,” pomisen ma.
„Jah.”
Oh.
„Ja nagu sinagi,” sosistab Christian ja pistab oliivi suhu. Ma pilgutan kiiresti silmi… mulle meenub üks hetk pulmatseremooniast – Christian smokingis, hõbedase vestiga… ta silmad on nii siirad, kui ta mulle otsa vaatab.
„Kõik, mis kuulub mulle, kuulub nüüd ka sulle,” ütleb ta selgel kõlaval häälel abielutõotust lausudes.
Kuulub mulle? „See on kummaline. Enne polnud mul mitte midagi” – ma osutan käega kõigele ümbritsevale – „ja siis on kõik.”
„Sa harjud sellega.”
„Ma ei usu, et ma kunagi harjuksin.”
Taylor ilmub tekile. „Sir, teile on kõne.” Christian kortsutab kulmu, aga võtab telefoni vastu.
„Grey,” nähvab ta ja tõuseb ning kõnnib vööri.
Ma silmitsen merd ja kuulen üksikuid sõnu, mulle tundub, et ta räägib ilmselt Rosiga – oma parema käega. Ma olen rikas… häbematult rikas. Ma pole midagi teinud, et sellist rikkust ära teenida… lihtsalt abiellusin rikka mehega. Ma judisen, meenutades abielulepingu ümber keerelnud arutelusid. See oli pühapäeval pärast ta sünnipäeva, me kõik istusime köögis ning sõime hommikust… kõik. Elliot, Kate, Grace ja mina vaidlesime peekoni eeliste üle vorstiga võrreldes, ja Carrick ning Christian lugesid pühapäevalehte…
„Vaata seda!” kiljatab Mia, pannes meie ette oma arvuti. „Seattle Nooz’i veebilehel on kõlakas su kihlumise kohta, Christian.”
„Juba?” ütleb Grace üllatunult. Siis torutab ta huuli, nagu meenuks talle midagi ebameeldivat. Christian kortsutab kulmu.
Mia loeb kõvasti ette. „Meieni on jõudnud uudis, et Seattle’i kõige ihaldatum poissmees Christian Grey on lõpuks ära napsatud ja pulmakellad hakkavad varsti kõlama. Aga kes on see õnnelik preili? Nooz on otsinguil. Kindel see, et tal on tarvis vägev abieluleping läbi lugeda.”
Mia itsitab, aga jätab kohe järele, kui märkab, kuidas Christian teda põrnitseb. Järgneb vaikus ja õhustik Grey köögis muutub pingsaks.
Oi ei! Abieluleping? See mõte pole mulle kunagi pähe tulnud. Ma neelatan, tundes, kuidas kogu veri mu näost kaob. Palun, maapind, avane ja neela mind alla! Christian niheleb oma toolil ebamugavust tundes ja ma vaatan talle ootavalt otsa.
„Ei,” ütleb ta mulle hääletult.
„Christian,” ütleb Carrick leebelt.
„Ma ei hakka seda jälle arutama,” nähvab ta
