ei, Ana. Niimoodi tunned sa seda kõike tugevamalt.” Ja piinavalt aeglaselt pingutab ta puusi ning tõukab end pisut mu sisse. Tavaliselt ma tõstaksin oma puusad talle vastu, aga ma ei saa liigutada. Ta tõmbub eemale.
„Ah! Christian, palun!”
„Veel?” narritab ta mind, hääl kähe.
„Christian!”
Ta tõukab jälle pisut mu sisse ja tõmbab tagasi, suudeldes mind, ja ta sõrmed tirivad mu nibu. See nauding on liig mis liig.
„Ei!”
„Kas sa tahad mind, Anastasia?”
„Jah,” anun ma.
„Ütle mulle,” pomiseb ta, hingates kähedalt, ja narritab mind veel – sisse… ja välja.
„Ma tahan sind,” halisen ma. „Palun.”
Ma kuulen, kuidas ta mu kõrva vastas ohkab.
„Ja sa saad mind, Anastasia.”
Ta tõmbab tagasi ja rammib end minusse. Ma karjatan, heites pea selga, tirides kammitsaid, kui ta leiab mu tundliku koha, ja ma olen üksainus aisting, kõikjal – magusas agoonias, ega saa liigutada. Ta hakkab puusadega ringe tegema, ning nauding kiirgab minust läbi.
„Miks sa mulle vastu hakkad, Ana?”
„Christian, stopp…”
Ta teeb sügaval mu sees jälle ringe ega võta mu palvet arvesse, tõmbab aeglaselt välja ja rammib siis jälle sisse.
„Ütle mulle, miks?” sisistab ta ja ma saan ähmaselt aru, et ta ütleb seda läbi kokkusurutud hammaste.
Ma kisendan südantlõhestavalt… see käib mulle üle jõu.
„Ütle mulle.”
„Christian…”
„Ana, ma pean teadma.”
Ta rammib jälle minusse, surudes nii sügavale, ja see algab… see aisting on nii intensiivne – ma upun sellesse, see haarab mu sügavamad sügavused, jõudes mu kõikide liikmeteni, kõikide kõrvetavate käe- ja jalaraudadeni.
„Ma ei tea!” kisendan ma. „Sest ma võin! Sest ma armastan sind! Palun, Christian!”
Ta oigab valusalt ja rammib sügavale, ikka ja jälle, muudkui rammib, ja ma olen kadunud, püüdes kogu seda naudingut endasse imada. See võtab mu mõistuse… mu keha… ma tahan kangesti jalgu sirutada, lähenevat orgasmi pisut veel tagasi hoida, aga ei saa… Ma olen abitu. Ma olen tema oma, lihtsalt et ta saaks teha, mida tahab… Mulle tükivad pisarad silma. See on liiga intensiivne. Ma ei suuda teda peatada. Ma ei taha teda peatada… ma tahan… ma tahan… oi ei, oi ei… see on liiga…
„Niimoodi,” oigab Christian. „Naudi!”
Ma plahvatan ta ümber, ikka ja jälle, ringi ja ringi, kisendades valjult, kui orgasm mu tükkideks rebib, tuhisedes minust läbi nagu tulekahju, mis pühib kõik oma teelt. Ma olen tühjaks pigistatud, pisarad voolavad mööda mu nägu ning mu keha tuksleb ja väriseb.
Ja ma tean, et Christian põlvitab, ikka veel mu sees; ja tõmbab mu siis endale sülle, pigistab ühe käega mu pead ja teisega selga, ning saab vägeva orgasmi, ja mu sisemus tõmbleb ikka veel. See teeb mu jõuetuks, võtab viimase välja, see on põrgu… see on taevas. See on metsistunud hedonism.
Christian võtab mu silmilt sideme ja suudleb mind. Ta suudleb mu silmi, mu nina, mu põski. Ta suudleb ära pisarad, pigistades mu nägu oma käte vahel.
„Ma armastan sind, proua Grey,” sosistab ta. „Ehkki sa ajad mu hulluks, tunnen ma end sinuga nii elusana.” Mul pole energiat, et silmi avada või suud liigutada. Väga õrnalt paneb ta mu selili voodile ja tõmbab oma riista minust välja.
Ma liigutan suud, et hääletult protestida. Ta ronib voodist välja ja teeb käe- ja jalarauad lahti. Kui ma olen vaba, hõõrub ta õrnalt mu randmeid ja pahkluid, heidab siis mu kõrvale ning võtab mu käte vahele. Ma sirutan jalad välja. Oi kui hea see on. Mul on hea olla. See oli kahtlemata kõige võimsam orgasm, mis ma kunagi olen kogenud. Hmm… Christian Grey, Viiekümne Varjundi karistuskepp.
Ma peaksin tõepoolest tihedamini halvasti käituma.
VAJADUS PÕIT TÜHJENDADA ÄRATAB mu üles. Ma avan silmad, teadmata, kus ma olen. Väljas on pime. Kus ma olen? Londonis? Pariisis? Oh – purjekal. Ma tunnen, kuidas see õõtsub ja kõigub, ning kuulen kerget mootorimüra. Me liigume. Kui kummaline. Christian on mu kõrval, teeb oma sülearvutiga tööd, seljas valge linane särk ja jalas khakipüksid, jalad paljad. Ta juuksed on märjad, ja ma tunnen dušigeeli ja Christiani lõhna… Hmmm.
„Tere,” pomiseb ta, vaadates mind, silmad soojad.
„Tere.” Ma naeratan ja tunnen end äkki ujedalt. „Kui kaua ma magasin?”
„Ainult tunnikese või nii.”
„Me sõidame?”
„Ma mõtlesin, et kuna me sõime eile õhtul väljas ja käisime balletti vaatamas ja kasiinos, siis sööme täna siin õhtust. Vaikne õhtu à deux.”
Ma muigan. „Kuhu me lähme?”
„Cannes’i.”
„Tore.” Ma sirutan kangeks jäänud ihuliikmeid. Isegi treening Claude’iga poleks mind selleks õhtupoolikuks ette valmistanud.
Ma tõusen ettevaatlikult, et vannituppa minna. Ma haaran oma siidhommikumantli ja panen selle kähku selga. Miks ma nii uje olen? Ma tunnen endal Christiani pilku. Vaatan vilksamisi tema poole, aga ta on uuesti arvutis tööle hakanud, kulm kipras.
Ma pesen tualettruumis hajameelselt käsi ja meenutan eilset õhtut kasiinos. Mu hommikumantel läheb eest lahti ja ma vaatan end peeglist ning olen rabatud.
Püha taevas! Mis ta minuga teinud on?
KOLMAS PEATÜKK
Ma vaatan õudusega punaseid märke oma rindadel. Maasikad! Mul on maasikad! Ma olen abielus Ameerika Ühendriikide ühe lugupeetavama ärimehega, ja ta on teinud mulle kuramuse maasikad. Kuidas ma ei tundnud seda? Ma punastan. Tegelikult tean ma täpselt, miks härra Orgasmiline kasutas minu peal oma pneumomotoorseid seksioskusi.
Mu alateadvus piilub üle oma poolkuukujuliste prillide ja naksutab halvakspanuga keelt, ning mu sisemine jumalanna suigub oma lamamistoolis, mängust täiesti väljas. Ma vahin oma peegelpilti. Mu randmetel on käeraudadest punased randid. Pole mingit kahtlust, et need lähevad siniseks. Ma uurin oma pahkluid – veel rohkem rante. Püha taevas, ma näen välja, nagu oleksin mingi avarii läbi teinud. Ma põrnitsen ennast, püüdes iseennast ära tunda. Mu keha on viimasel ajal nii teistsugune. See on muutunud sellest ajast, kui ma temaga tuttavaks sain… ma olen läinud saledamaks, ma olen paremas vormis, mu juuksed läigivad ja on hästi lõigatud. Mu küüned on maniküüritud, varbaküüned pediküüritud, mu kulmud on piiratud ja kenasti kujundatud. Esimest korda elus olen ma hästi hoolitsetud – kui välja arvata need hirmsad armuhammustused.
Ma ei taha praegu mingist enda eest hoolitsemisest mõeldagi. Olen liiga vihane. Kuidas ta tohib mind niimoodi
