allapoole.
„Ma tean,” ütleb ta, pöörates oma nägu nii, et saaksin ülejäänud põse ära raseerida. Kaks tõmmet veel, ja siis on valmis.
„Valmis, ja ei ühtki veretilka,” muigan ma uhkelt.
Ta libistab käega mööda mu jalga, nii et öösärk tõuseb puusani, ja tõmbab mu endale sülle. Ma olen kaksiratsa ta peal ja hoian ta käsivartest kinni. Ta on tõesti väga lihaseline.
„Kas ma võin su täna kuhugi viia?”
„Mitte päevitama?” Ma kortsutan salvavalt kulmu.
Ta limpsab närviliselt huuli. „Ei. Täna ei päevita. Ma arvasin, et sulle meeldiks ehk midagi muud.”
„Noh, kuna sa oled mu maasikatega ära märgistanud ja päevitamisele lõpu teinud, siis muidugi, miks mitte?”
Ta teeb targasti, et ignoreerib mu hääletooni. „Sinna tuleb sõita, aga selle järgi, mis ma lugenud olen, on asi seda väärt. Isa soovitas sinna minna. See on üks mägiküla, mille nimi on Saint-Paul-de-Vence. Seal on kunstigaleriid. Võiksime sealt valida mõne maali või skulptuuri meie uude koju, kui leiame midagi, mis meile meeldib.”
Ma tõmbun eemale ja vaatan talle otsa. Kunst… ta tahab kunsti osta. Mida tean mina kunsti ostmisest?
„Mis on?” küsib ta.
„Ma ei tea kunstist mitte midagi, Christian.”
Ta kehitab õlgu ja naeratab mulle leplikult.
„Me ostame ainult seda, mis meile meeldib. Siin pole tegemist investeeringuga.”
Investeeringuga? Jessas.
„Mis on?” küsib ta jälle.
Ma vangutan pead.
„Kuule, ma tean, et me alles saime arhitekti joonised – aga me võime ju lihtsalt vaadata, ja see on vana, keskaegne koht.”
Oh, arhitekt. Pidi ta mulle teda meenutama… Gia Matteo, Ellioti sõber, kes töötas Aspenis Christiani juures. Meie kohtumiste ajal oli ta kogu aeg Christiani küljes kinni nagu puuk.
„Mis nüüd on?” hüüatab Christian. Ma raputan pead. „Räägi mulle,” käib ta peale.
Kuidas ma saan talle öelda, et Gia ei meeldi mulle? See vastumeelsus tema suhtes on täiesti mõistetamatu. Ma ei taha olla mingi armukade naine.
„Ega sa enam selle pärast vihane pole, mis ma eile tegin?” Ta ohkab ja nuusib mu rindade vahel.
„Ei. Mul on kõht tühi,” pomisen ma, teades väga hästi, et selle peale unustab ta kõik oma küsimused.
„Miks sa ei öelnud?” Ta paneb mu sülest maha ja tõuseb püsti.
SAINT-PAUL-DE-VENCE on keskaegne künkal asuv kindluslinn, üks kõige maalilisemaid kohti, mida ma kunagi näinud olen. Me jalutame Christianiga teineteise ümbert kinni hoides kitsastel munakivitänavatel, mu käsi on ta šortside tagataskus. Taylor ja Gaston või Philippe – ma ei tee neil vahet – kõnnivad meie taga. Me möödume puudega ääristatud väljakust, kus kolm vanameest, ühel vaatamata kuumusele peas traditsiooniline barett, petanki mängivad. Siin on üsna palju turiste, aga ma tunnen end turvaliselt, kui Christiani käsi on mu ümber. Nii palju on vaadata – väikesed alleed ja tänavakesed, mis viivad kivist tahutud purskkaevudega siseõuedele, vanad ja moodsad skulptuurid ning võluvad väikesed butiigid ja poed.
Esimeses galeriis püüavad Christiani pilku erootilised fotod ja ta vaatab neid, päikeseprillide sang suus. Need on Florence D’elle’i tööd – alasti naised erinevates poosides.
„Ma ei mõelnud just selliseid,” pomisen ma pahakspanevalt. Need viivad mu mõtted fotodekarbile, mille ma tema kapist – meie kapist leidsin. Huvitav, kas ta hävitas need ära?
„Mina ka mitte,” ütleb Christian mulle muiates. Ta võtab mul käest kinni ja me kõnnime järgmise kunstniku tööde juurde. Ma mõtlen hajameelselt, kas mina laseksin tal ennast pildistada.
Järgmine ekspositsioon on naiskunstnikult, kes on spetsialiseerunud natüürmortidele – puuviljad ja aedviljad ülisuures plaanis ja külluslikes võrratutes värvides.
„Mulle meeldivad need.” Ma osutan kolmele pildile, mille peal on paprikad. „Need tuletavad mulle meelde, kuidas sa mu korteris aedvilju hakkisid.”
Ma itsitan. Christiani suu kõverdub – ta püüab naeratust varjata, aga see ei õnnestu.
„Minu meelest sain ma sellega üpris hästi hakkama,” pomiseb ta. „Pisut aeglaselt ehk, ja pealegi,” – ta haarab mu embusesse – „sa segasid mind. Kuhu sa need paneksid?”
„Mille?”
Christian nuusib mu kõrva. „Need maalid – kuhu sa need paneksid?” ta hammustab mu kõrvalesta ja ma tunnen seda oma niuetes.
„Kööki,” pomisen ma.
„Hmm. Hea mõte, proua Grey.”
Ma vaatan hinda. 5000 eurot pilt. Püha müristus!
„Need on nii kallid!” ahmin ma õhku.
„Ja siis?” Ta nuusib mind jälle. „Harju ära, Ana.” Ta laseb mu lahti ja longib laua juurde, kus on üks üleni valges noor naine, kes jääb teda ammuli sui vahtima. Ma tahaksin silmi pööritada, ent pööran tähelepanu jälle piltidele. 5000 eurot… einoh.
ME OLEME LÕUNASÖÖGI LÕPETANUD ja tunneme end mõnusasti, juues Le Saint Pauli hotellis kohvi. Vaade ümbritsevale maastikule on vapustav. Viinamarjaistandused ja päevalillepõllud moodustavad lapiteki, millele on siin-seal puistatud väikesi kenakesi prantsuse talumaju. Ilm on ilus ja selge ning vaade avaneb mereni, mis läigib ähmaselt horisondil. Christian katkestab mu mõtisklused.
„Sa küsisid minult, miks ma su juuksed patsi punun,” pomiseb ta. Ta toon teeb mind ärevaks. Tundub, nagu tunneks ta end… süüdi.
„Jah.” Oh, kurat.
„Ma arvan, et narkolibu lasi mul oma juustega mängida. Ma ei tea, kas see on mälestus või unenägu.”
Oo! Ta bioloogiline ema.
Ta vaatab mind pingsalt ja ta ilmest pole võimalik midagi välja lugeda. Mul tõuseb süda kurku. Mida ma peaksin selle peale vastama?
„Mulle meeldib, kui sa mu juustega mängid.” Mu hääl on kõhklev.
Ta silmitseb mind ebakindlalt. „Meeldib või?”
„Jah.” See on tõsi. Ma pigistan ta kätt. „Ma arvan, et sa armastasid oma bioloogilist ema, Christian.” Ta silmad suurenevad ja ta vaatab mind ükskõikselt, ilma et midagi ütleks.
Oi pagan. Kas ma läksin sellega liiale? Ütle midagi, Viiskümmend – palun. Aga ta vaikib ja vaatab mind üksisilmi läbitungimatute hallide silmadega, ning meie vahel lasub vaikus. Ta tundub olevat segaduses.
Ta vaatab alla mu käele, mis on tema omal, ja kortsutab kulmu.
„Ütle
