ka ta rikkus. Ma ei kujuta ette, et ma sellega kunagi ära harjuksin.
Taylor ja Gaston järgnevad mulle kohusetundlikult läbi pärastlõunase rahvamassi, ja ma unustan nad varsti. Ma tahan midagi Christianile osta, midagi sellist, mis viiks ta mõtted Seattle’is juhtunust eemale. Aga mida ma ostan mehele, kellel on kõik olemas? Ma peatun väikesel moodsal väljakul, mida ümbritsevad kauplused, ja vaatan neist järgemööda igaühte sisse. Kui ma elektroonikapoodi lähen, meenuvad mulle meie tänane varasem galeriikülastus ja Louvre. Seal vaatasime me Milo Venust… Mu kõrvus kajavad Christiani sõnad: „Me kõik hindame naiselikke vorme. Meile meeldib neid vaadata, olgu marmorkuju või maalitud või filmis.”
See annab mulle idee, hea idee. Mul on lihtsalt abi vaja, et õige välja valida, ja on ainult üks inimene, kes saab mind aidata. Ma otsin oma BlackBerry kotist välja ja helistan Joséle.
„Kes…?” pomiseb ta uniselt.
„José, siin Ana.”
„Ana, tšau! Kus sa oled? Kas kõik on hästi?” Ta on nüüd ärkvel, murelik.
„Ma olen Lõuna-Prantsusmaal Cannes’is, ja kõik on hästi.”
„Lõuna-Prantsusmaal, mis? Mingis peenes hotellis?”
„Ee… ei. Me oleme purjekal.”
„Purjekal?”
„Suurel purjekal,” selgitan ma ohates.
„Ahaa.” Ta toon on jahedam… kurat, ma poleks pidanud talle helistama. Mul pole seda jama praegu tarvis.
„José, mul on su nõuannet vaja.”
„Minu nõuannet?” Ta on rabatud. „Aga palun,” ütleb ta, seekord palju sõbralikumalt. Ma räägin talle oma plaanist.
KAKS TUNDI HILJEM AITAB Taylor mind mootorpaadist trepile, mis tekile viib. Gaston aitab tekimadrust jeti juures. Christianit pole kuskil näha ja ma kiirustan alla meie kajutisse ta kingitust pakkima, tundes rõõmu nagu laps.
„Sa olid päris kaua aega ära.” Christian ehmatab mind, kui ma parasjagu viimast teibitükki paika panen. Ma pööran ringi ja ta seisab mind pinevalt silmitsedes kajutiuksel. Kurat küll! Kas jeti pärast on ikka veel jama? Või on asi ta kontori tulekahjus?
„Kas kontoris on kõik kontrolli all?” küsin ma kõhklevalt.
„Enam-vähem,” ütleb ta, ja üle ta näo libiseb pahameelevari.
„Ma šoppasin natuke,” pomisen ma, lootes ta tuju parandada, ja palvetan, et ta pahameel poleks minule suunatud. Ta naeratab soojalt ja ma tean, et meil on kõik hästi.
„Mida sa ostsid?”
„Selle.” Ma panen jala voodile ja näitan talle oma jalaketti.
„Väga kena,” ütleb ta. Ta astub minu juurde ja puudutab tillukesi kellukesi, nii et need tilisevad armsalt mu pahkluu ümber. Ta kortsutab jälle kulmu ja libistab sõrmedega kergelt üle jälje, saates kirvenduse mu jalga mööda üles.
„Ja selle.” Ma sirutan käe karbiga välja, lootes ta mõtteid mujale viia.
„Mulle?” küsib ta üllatunult. Ma noogutan ujedalt. Ta võtab karbi ja raputab õrnalt. Ta naeratab oma poisilikku pimestavat naeratust ja istub minu kõrvale voodile. Ta kummardub, võtab mul lõuast kinni ja suudleb mind.
„Aitäh,” ütleb ta häbeliku rõõmuga.
„Sa pole seda veel avanud.”
„Mulle meeldib, olgu see mis tahes.” Ta vaatab mulle otsa, silmad säramas. „Ma ei saa just eriti palju kingitusi.”
„Sulle on raske midagi kinkida. Sul on kõik olemas.”
„Mul oled sina.”
„Olen küll.” Ma muigan. Oh, muidugi olen, Christian.
Ta teeb ümbrispaberi lahti. „Nikon?” Ta vaatab mind imestunult.
„Ma tean, et sul on digikaamera, aga see on …ee… portreede ja selliste asjade jaoks. Sellel on kaks läätse.”
Ta pilgutab silmi, saamata ikka veel aru, kuhu ma tüürin.
„Täna seal galeriis meeldisid sulle Florence D’elle’i fotod. Ja ma mäletan, mis sa Louvre’is ütlesid. Ja muidugi, peale selle need teised fotod.” Ma neelatan, püüdes mitte meenutada neid, mis ma ta kapist leidsin.
Ta hingamine peatub, kui ta taipab, millele ma vihjan, ning ma jätkan kiirustades, enne kui pabistama hakkan.
„Ma arvasin, et sa võib-olla… ee… tahaksid pilte teha… minust.”
„Pilte. Sinust?” Ta vaatab mulle otsa, suu ammuli, tegemata välja karbist, mis ta käes on.
Ma noogutan, püüdes meeleheitlikult ta reaktsioonist aru saada. Lõpuks vaatab ta jälle karpi ning ta sõrmed liiguvad aukartlikult üle esiküljel oleva kaamerapildi.
Mida ta mõtleb? Oh, see pole reaktsioon, mida ma lootsin, ja mu alateadvus vahib mind, nagu oleksin mingi kodustatud kariloom.
Christian ei reageeri mitte kunagi nii, nagu ma ootan. Ta tõstab jälle pilgu, silmad tulvil – mida – valu?
„Miks sa arvad, et ma tahaks seda teha?” küsib ta segaduses.
Ei, ei, ei! Sa ütlesid, et sulle see meeldiks…
„Kas sa siis ei taha?” küsin ma, keeldudes suhtlemast oma alateadvusega, kes üritab küsida, et miks üldse peaks keegi tahtma minust erootilisi fotosid teha. Christian neelatab ja tõmbab käega läbi juuste, ta on väga hämmeldunud ja segaduses. Ta hingab sügavalt sisse.
„Minu jaoks on sellised fotod olnud tavaliselt kindlustus, Ana. Ma tean, et ma olen nii kaua suhtunud naistesse kui objekti,” ütleb ta ja peatub kohmetult.
„Ja sa arvad, et minu pildistamine oleks ee… suhtumine minusse kui objekti?” Õhk kaob mu kehast ja veri mu näost.
Ta pigistab silmad kinni. „Ma olen nii suures segaduses,” sosistab ta. Ta avab silmad ja nüüd on need suured ja valvsad, tulvil mingit toorest emotsiooni.
Kurat. Kas asi on minus? Mu küsimustes ta bioloogilise ema kohta? Tulekahjus ta kontoris?
„Miks?” sosistan ma, ja paanika nöörib mu kurku. Ma arvasin, et ta rõõmustab. Ma arvasin, et me oleme õnnelikud. Ma arvasin, et tegin ta õnnelikuks. Ma ei taha teda segadusse paisata. Ei taha ju? Mu mõtted tormavad ringi. Ta pole peaaegu kolm nädalat Flynni juures käinud. Kas selles on asi? Kas see on põhjus, miks ta liimist lahti on? Kurat, kas ma peaksin Flynnile helistama? Ja järsku tabab mind sügav mõistmine – tulekahju, Charlie Tango, jeti… Ta kardab, ta kardab minu pärast, ja jäljed mu nahal tuletavad talle seda meelde. Ta on kogu päeva selle üle mõelnud, ta on segaduses, sest pole harjunud ennast halvasti tundma, kuna on kellelegi haiget teinud. See mõte rahustab mind.
Ta kehitab õlgu ja jälle liiguvad ta silmad mu randmele, kus peaks olema käevõru, mille ta mulle täna pärastlõunal ostis. Bingo!
„Christian,
