vaatab mind pingsalt ja mul pole aimugi, mida ta mõtleb. Võib-olla kaalub ta mu sõnu. Ma räägin edasi.
„Kas asi on tulekahjus? Kas sa arvad, et see on kuidagi Charlie Tangoga seotud? Kas sa muretsed selle pärast? Räägi minuga, Christian – palun.”
Ta vaatab mulle midagi ütlemata ainiti otsa, ja vaikus meie vahel süveneb nagu pärastlõunal. Kurat küll! Ta ei räägi mulle, ma tean.
„Ära mõtle liiga palju, Christian,” noomin ma teda vaikselt, ja need sõnad toovad meelde häiriva mälestuse hiljutisest minevikust – mis ta mulle selle tobeda lepingu kohta ütles. Ma küünitan ettepoole, võtan ta sülest karbi ja avan selle. Ta vaatab mind, nagu oleksin ma huvitav tundmatu olend. Teades, et ülimalt abivalmis müüja seadistas aparaadi ära, võtan ma selle karbist välja ja eemaldan objektiivilt katte. Ma suunan kaamera temale ja ta ilus murelik nägu täidab raami. Ma vajutan nupule ja hoian seda all, ning kümme pilti Christiani ärevast ilmest on digitaalsena järelpõlvedele olemas.
„Ma võtan nüüd sind kui objekti,” pomisen ma, vajutades jälle nupule. Viimase võtte ajal ta huuled paotuvad pisut. Ma vajutan jälle, ja seekord ta naeratab… põgusat naeratust, aga ikkagi. Ma hoian nuppu veel kord all ja näen, kuidas ta mu ees lausa füüsiliselt lõdvestub ja huuli torutab – täielik, poseeritud, naeruväärne modellimossitus, ja see paneb mu itsitama. Oh, taevale tänu. Härra Muutlik on tagasi – ja mitte kunagi varem pole mul ta muutlikkuse üle nii hea meel olnud.
„Ma arvasin, et sa kinkisid aparaadi mulle,” pomiseb ta tusaselt, aga ma tean, et ta narrib mind.
„Noh, aga ilmselt on see naiste allasurumise sümbol.” Ma teen jälle temast fotosid ja vaatan, kuidas ta nägu pilt pildi haaval lõbusamaks muutub. Seejärel ta silmad tumenevad ja ilme muutub kiskjalikuks.
„Kas tahad, et sind alla surutaks?” pomiseb ta mesimagusalt.
„Mitte mingit allasurumist. Ei,” pomisen ma vastuseks, tehes jälle pilti.
„Ma võin sind väga hästi alla suruda, proua Grey,” ähvardab ta, hääl kähe.
„Ma tean küll, härra Grey. Ja sa aeg-ajalt teedki seda.”
Ta nägu vajub pikaks. Kurat. Ma lasen kaamera alla ja põrnitsen teda.
„Mis viga on, Christian?” Mu häälest õhkub nördimust. Räägi mulle!
Ta ei ütle midagi. Mhh! Ta ajab mind kohutavalt närvi. Ma tõstan kaamera jälle silmade juurde.
„Räägi mulle,” käin ma peale.
„Ei midagi,” ütleb ta ja kaob äkki aparaadist. Ühe kiire sujuva liigutusega pühib ta kaamerakarbi kabinetipõrandale, haarab minust kinni ja lükkab mu voodile pikali. Ta istub mulle kaksiratsi otsa.
„Kuule!” hüüan ma ja püüan ta hämaraid kavatsusi täis naeratuse pildi peale. Ta haarab kaamerast kinni, ja siis saab fotograafist pildistatav, sest ta suunab Nikoni minule ja vajutab nupule.
„Niisiis, te tahate, et ma teid pildistaksin, proua Grey?” ütleb ta lõbustatult, juuksed sassis, kaamera silmi ja nina varjamas, ning lai naeratus kaunilt kujundatud suul. „Noh, hakatuseks ma arvan, et sa peaksid naerma,” ütleb ta ja kõdistab mind halastamatult ribide alt, pannes mu piuksuma ja itsitama ja nihelema, kuni ma võtan tal randmest kinni, püüdes asjatult teda peatada. Ta muie laieneb ja ta kõdistab mind edasi, ise aina pildistades.
„Ei! Stopp!” karjun ma.
„Nalja teed või?” uriseb ta ja paneb kaamera kõrvale, et saaks mind mõlema käega piinata.
„Christian!” protesteerin ma puterdades ja naerdes. Ta pole mind kunagi enne kõdistanud. Kurat – stopp! Ma väänlen, püüdes itsitades ta alt välja rabeleda, ja lükkan teda mõlema käega eemale, aga ta on halastamatu – naerab ja naudib mu piinamist.
„Christian, stopp!” anun ma, ja ta lõpetabki kõditamise. Ta haarab mu käed ja surub need mu pea kõrvale voodile ning hoiab neid minu kohal kõrgudes kinni. Ma hingeldan naerust ja tema hingeldab samamoodi, ning ta vaatab mind… millega? Mu kopsud lakkavad töötamast. Imestusega? Armastusega? Austusega? Püha taevas. See ilme!
„Sa. Oled. Nii. Kaunis,” sosistab ta.
Ma vaatan ta armsat nägu, ning tal on selline ilme, nagu näeks ta mind esimest korda. Ta kummardub, sulgeb silmad, ja suudleb mind kirglikult. Tema iha äratab mu libiido… Oh taevas. Ta laseb mu käed lahti ja surub sõrmed mu juustesse, ja mu keha hakkab erutusest lainetama. Ja äkki ta suudlus muutub, see pole enam õrn, austav ja jumaldav, vaid ihar, sügav ja ahne – ta keel tungib mu suhu, ikka ja jälle, ta suudlus on meeleheitlik. Mu veri süttib, äratades kõik lihased ja liigesed, kuid äkki tabab mind ärevuselaine.
Oh, Viiskümmend, mis viga on?
Ta hingab järsult sisse ja oigab. „Oh, mida sa minuga teed,” pomiseb ta siiralt ja hämmeldunult. Kiire liigutusega heidab ta mulle peale – ning võtab ühe käega kinni mu lõuast, samas kui teine libiseb üle mu keha, mu rindade, mu vöökoha, mu puusade, mu tagumiku. Ta suudleb mind jälle, lükkab jala mu jalge vahele, ja pressib mind enda alla, ning ta erekteerunud peenis surub vastu mu häbet. Ma oigan ja ägan ta huulte vastas, kaotades end ta lõõmavas kires. Ma ei tee enam välja häirekellast kusagil ajusopis, teades, et ta tahab mind, vajab mind, ja seksi kaudu oskab ta mulle seda kõige paremini teada anda. Ma suudlen teda uudse andumusega, libistades sõrmed läbi ta juuste. Ta lõhnab nii hästi Christiani, minu Christiani järele.
Järsku ta peatub, tõuseb, ja tõmbab mu voodilt püsti. Ta avab mu šortside nööbi ja põlvitab kiiresti maha, tõmbab mu šortsid ja aluspüksid kiiresti alla, ning enne kui ma arugi saan, olen uuesti pikali voodil, ja ta tõmbab oma püksiluku lahti. Oo! Ta ei võta endal riideid seljast, ega mu T-särki. Ta hoiab mu pea ümbert kinni ja ilma mingi sissejuhatuseta surub end minusse – ning ma karjatan rohkem üllatusest kui millestki muust – ja kuulen, kuidas ta kokkusurutud hammaste vahelt õhk sisinal väljub.
„Jussst,” sisistab ta mu kõrva juures. Ta jääb paigale, seejärel liigutab sügavamale lükates korraks puusi, ja ma oigan.
„Ma vajan sind,” ägab ta, hääl madal ja kähe. Ta libistab hammastega üle mu lõua, näksides ja imedes, ning suudleb mind seejärel jälle – kõvasti. Ma põimin oma käed ja jalad ta ümber, surudes teda kõvasti enda vastu, olles otsustanud pühkida ära kõik, mis talle muret teeb, ja ta hakkab end liigutama… Ikka ja jälle, meeletult, ürgselt, meeleheitlikult, ja enne kui ma sellesse hullunud rütmi kaon ja talle järgnen, käib korraks veel peast läbi, et miks ta selline on, mis teda küll muretsema on pannud. Ent võim on nüüd mu keha käes, kõik mõtted kaovad, aistingud muudkui kogunevad ja kogunevad, kuni haaravad mind üleni. Ma kuulan ta kähedat hingamist, ägedat ja tugevat. Teadmine, et ta on end minusse kaotanud… ma oigan valjult, hingeldades, ta vajadus minu järele mõjub mulle nii erootiliselt. Ma jõuan… ma jõuan… ja ta viib mu kõrgemale, tulvab minust üle, võtab mind, ja ma tahan seda. Ma tahan seda nii väga… tema pärast ja enda pärast.
„Saa koos minuga,” oigab ta.
„Tee silmad lahti,” käsutab ta. „Ma pean sind nägema.” Ta hääl on tungiv, järeleandmatu. Mu silmad plaksatavad otsekohe lahti – ta nägu on ihast pingul, silmad tunnetest tulvil ja hõõgumas. Ta kirg ja armastus viivad mu tippu ja ma saan orgasmi, heites pea selga, ning mu keha tuksleb ta ümber.
„Oh, Ana!” hüüab ta ja järgneb mulle
