tahaksin süüa seal, kus sinule kõige rohkem meeldib.”
„Tore.” Ta naeratab. „Pardal oled sa kõige rohkem kaitstud. Ja aitäh kingituse eest.”
Ta võtab kaamera ja teeb meist pilti – pärast kõdistamist, pärast suguühet, pärast usalduslikku kallistamist.
„Võta heaks.” Ma naeratan ja ta silmad löövad särama.
Me jalutame 18. sajandi algusest pärit Versailles’ lossis, mis on rikkalikult kullaga kaunistatud. Kord oli see tagasihoidlik jahimaja, mille Päikesekuningas lasi muuta toretsevaks võimukeskuseks, aga juba enne 18. sajandi lõppu sai isevalitsejate aeg siin ümber.
Kõige vapustavam ruum on kindlasti peeglisaal. Pärastlõunapäike ujutab üle läände avanevad aknad, süütab idapoolse peegelseina ja valgustab kuldlehtedest kaunistusi ning tohutu suuri kristallkandelaabreid. See võtab hinge kinni.
„Huvitav, mis juhtub despootliku suurushullustuses inimesega, kui ta on end teistest sellise toreduse läbi isoleerinud,” pomisen ma Christianile, kes seisab mu kõrval. Ta kallutab pea küljele ja vaatab mind, naerusädemed silmis.
„Mis te sellega öelda tahate, proua Grey?”
„Oh, see on vaid tähelepanek, härra Grey.” Ma viipan käega ümbrusele. Ta muigab ja järgneb mulle toa keskele, kus ma vaadet imetledes seisatan – uhked aiad, mis paistavad peeglitest, ja uhke Christian Grey, minu mees, kes samuti peeglist paistab, ilme särav ja enesekindel.
„Ma ehitaksin ka sulle midagi taolist,” sosistab ta. „Et näha, kuidas valgus säratab su juukseid nagu praegu.” Ta lükkab juuksesalgu mu kõrva taha. „Sa näed välja nagu ingel.” Ta suudleb mind kõrva juurest, võtab mu käe ja pomiseb: „Meie, despoodid, teeme selliseid asju naiste jaoks, keda me armastame.”
Ma punastan ta komplimendi peale ja naeratan ujedalt ning me jalutame koos edasi.
„Millest sa mõtled?” küsib Christian õrnalt, võttes lonksu pärastlõunakohvi.
„Versailles’st.”
„Toretsev, eks?” Ta muigab. Ma vaatan Fair Lady palju tagasihoidlikumas söögitoas ringi ja hammustan huulde.
„See küll toretsev pole,” ütleb Christian pisut õigustavalt.
„Muidugi pole. See on kena. Kõige paremad mesinädalad, mida võiks tahta.”
„Tõesti?” ütleb ta, olles ehtsalt üllatunud. Ja ta naeratab mulle oma ujedat naeratust.
„Muidugi on.”
„Meil on veel ainult kaks päeva. Mida sa veel näha või teha tahaksid?”
„Lihtsalt sinuga koos olla,” pomisen ma. Ta tõuseb laua tagant, tuleb minu juurde ja suudleb mind laubale.
„Noh, kas sa umbes tund aega saaksid ilma minuta olla? Ma pean oma meilid üle vaatama, et mis kodus toimub.”
„Loomulikult,” ütlen ma säravalt, püüdes peita oma pettumust, et ei saa tervelt tund aega temaga koos olla. Kas see on imelik, et ma tahan temaga kogu aeg koos olla?
„Aitäh kaamera eest,” pomiseb ta ja suundub kabinetti.
KUI MA MEIE KAJUTIS TAGASI olen, otsustan ma oma kirjavahetusega tegeleda ja avan sülearvuti. Seal on meilid mu emalt ja Kate’ilt viimase klatšiga kodust ja küsimustega, kuidas mu mesinädalad kulgevad. Noh, toredasti, kuni keegi otsustas kontori maha põletada… Kui ma olen vastuse emale valmis kirjutanud, jõuab mu postkasti meil Kate’ilt.
Kellelt: Katherine L. Kavanagh
Kuupäev: 17.08.2011 11:45
Kellele: Anastasia Grey
Teema: Issand jumal!!!
Ana, ma just kuulsin tulekahjust Christiani kontoris.
Kas sa arvad, et see oli süütamine?
K xox
Kate on liinil! Ma hüppan oma taasleitud mänguasja juurde, milleks on skaip. Kiiresti kirjutan ma sõnumi.
Ana: Tšau, kas sa oled seal?
Kate: JAA, Ana! Kuidas sul läheb? Kuidas mesinädalad mööduvad? Kas sa mu meili lugesid? Kas Christian teab tulekahjust?
Ana: Mul läheb hästi. Mesinädalad on suurepärased. Jah, ma lugesin su meili. Jah, Christian teab.
Kate: Ma arvasingi, et teab. Uudised juhtunust on üldsõnalised. Ja Elliot ei räägi mulle midagi.
Ana: Kas sa püüad sellest lugu teha?
Kate: Sa tunned mind hästi.
Ana: Christian pole mulle eriti midagi rääkinud.
Kate: Elliot kuulis Grace’ilt!
Oi ei – ma olen kindel, et Christian ei taha, et sellest oleks kõlakaid üle Seattle’i. Ma katsetan oma patenteeritud teemavahetustehnikat.
Ana: Kuidas Elliotil ja Ethanil läheb?
Kate: Ethan võeti Seattle’is psühholoogiakursusele vastu, teeb oma magistrikraadi. Elliot on jube armas.
Ana: Tubli Ethan.
Kate: Kuidas meie lemmik eks-dom elab?
Ana: Kate!
Kate: Mida?
Ana: TEAD KÜLL, MIDA!
Kate: Vabandust.
Ana: Tal läheb hästi. Rohkem kui hästi. :)
Kate: Noh, kui sina oled õnnelik, siis olen mina ka.
Ana: Ma olen seitsmendas taevas.
Kate: :) Ma pean jooksma. Kas me hiljem saame rääkida?
Ana: Pole kindel. Vaata, kas ma olen arvutis. Ajavahe on vastik!
Kate: On jaa. Kalli-kalli, Ana.
Ana: Kalli-kalli. Näeme. x
Kate: Näeme. x
No muidugi on Kate tulekahjust juba kuulnud. Ma pööritan silmi ja panen skaibi kinni, enne kui Christian seda vestlust näeb. Talle ei meeldiks eks-domi kommentaar ja ma pole kindel, kas ta ikka on täiesti eks…
Ohkan valjult. Kate teab kõike, alates meie vindisest õhtupoolikust kolm nädalat enne pulmi, kui ma lõpuks Kavanagh’ inkvisitsioonile alistusin. On tõeline kergendus sellest ometi kellelegi rääkida.
Ma
