Ta hääl on madal, ja ma võtan jälle varvastega ta peenise ümbert kinni. Ta hingab sisse ja ta silmad tumenevad, ning ta pigistab hoiatavalt mu pahkluud. Kas ta tahab, et ma lõpetaksin? Jätkaksin? Ta võtab käe ära, kortsutab kulmu ja otsib taskust BlackBerry ning kella vaadates võtab kõne vasu. Ta kulmukortsutus süveneb.
„Barney,” nähvab ta.
Kurat. Tööasjad segavad meid jälle. Ma püüan jalgu ära tõmmata, aga ta haarab tugevamini mu pahkluude ümbert kinni.
„Serveriruumis?” ütleb ta uskumatult. „Kas see aktiveeris tulekustutussüsteemi?”
Tulekahju! Ma võtan jalad ta sülest ja seekord laseb ta mul seda teha. Ma nõjatun istme seljatoele, panen turvavöö kinni ja keerutan närviliselt oma 30 000-eurost käevõru. Christian vajutab ukse sees olevat nuppu ja vaheklaas sõidab alla.
„Kas keegi sai viga? Kahjustused? Ahaa… Millal?” Christian vaatab jälle kella ja tõmbab siis käega läbi juuste. „Ei tuletõrjet ega politseid. Vähemalt mitte praegu.”
Tulekahju? Christiani kontoris? Ma vaatan teda, suu lahti, ja mu mõtted tormavad ringi. Taylor vahetab asendit, et ta kuuleks, mida Christian räägib.
„Nii? Tore… Hästi. Ma tahan üksikasjalikku kahjukirjeldust. Ja täielikku nimekirja kõigist, kellel on olnud viimase viie päeva jooksul juurdepääs, kaasa arvatud koristajad… ütle Andreale, et ta mulle helistaks… Jah, tundub, et argoon on sama efektiivne, oma kullahinda väärt.”
Kahjukirjeldus? Argoon? See meenutab mulle keemiatundi – vist mõni keemiline element…
„Ma saan aru, et on vara… Meili mulle kahe tunni pärast… Ei, ma pean teadma. Aitäh, et sa mulle helistasid.” Christian lõpetab kõne ja vajutab otsekohe üht kiirvalimisklahvi.
„Welch… Tore… Millal?” Christian vaatab jälle kella. „Ühe tunni pärast siis… jah… hästi.” Ta lõpetab kõne.
„Philippe, ma pean tunni ajaga laeval olema.”
„Monsieur.”
Nii et see on siis Philippe, mitte Gaston. Auto sööstab edasi.
Christian vaatab mulle mittemidagiütleval ilmel otsa.
„Kas keegi sai viga?” küsin ma vaikselt.
Christian raputab pead. „Kahjustusi on väga vähe.” Ta sirutab käe ja pigistab minu kätt. „Ära selle pärast muretse. Mu meeskond tegeleb sellega.” Ja siin ta ongi, tegevdirektor, juhib ja kontrollib kõike ja pole üldse närvis.
„Kus see tulekahju oli?”
„Serveriruumis.”
„Grey Majas?”
„Jah.”
Ta vastus on napp, seega ma tean, et ta ei taha sellest rääkida.
„Aga kahjustusi on vähe?”
„Jah, serveriruumis on tipptasemel tulekustutussüsteem.”
Muidugi on.
„Ana, palun… ära muretse.”
„Ma ei muretsegi,” valetan ma.
„Me ei tea kindlalt, kas see oli süütamine,” ütleb ta, olles ära tabanud mu mure tegeliku põhjuse. Ma surun käe hirmust rinnale. Charlie Tango, ja nüüd see?
Mis on järgmine?
NELJAS PEATÜKK
Ma ei suuda rahuneda. Christian on istunud laevas üle tunni aja kabinetis. Ma olen püüdnud lugeda, telerit vaadata, päevitada – täies riides päevitada – ent ma ei suuda pingest ja närvilisusest vabaneda. Ma panen šortsid jalga ja T-särgi selga, võtan käe ümbert naeruväärselt kalli käevõru ja lähen Taylorit otsima.
„Proua Grey,” ütleb ta, Anthony Burgessi romaani kohalt ehmununa üles vaadates. Ta istub väikeses salongis Christiani kabineti vastas.
„Ma tahaksin poodi minna.”
„Jah, ma’am.” Ta tõuseb.
„Ma tahaksin jetiga minna.”
Tal kukub suu lahti. „Mmm.” Ta kortsutab kulmu, tal pole sõnu.
„Ma ei taha Christianit sellega tülitada.”
Ta surub ohke maha. „Proua Grey… mm… ma ei usu, et see härra Greyle eriti meeldiks, ja ma tahan oma tööle edasi jääda.”
Oh, pagana päralt! Ma tahaksin talle silmi pööritada, aga lihtsalt kissitan neid ning ohkan sügavalt, püüdes väljendada oma meelepaha selle üle, et ma ei saa ise oma saatuse üle otsustada. Aga ma ei taha, et Christian Taylori peale pahaseks saaks – või siis minu peale. Ma lähen temast mööda, koputan otsustavalt kabineti uksele ja sisenen.
Christian räägib BlackBerryga, toetudes mahagonlauale. Ta vaatab üles. „Andrea, oota korraks,” pomiseb ta telefoni, nägu tõsine. Ta pilk on viisakalt ootav. Kurat. Miks mul on tunne, nagu oleksin direktori kabinetti sisenenud? See mees pani mind eile raudu. Ma keeldun laskmast end hirmutada, ta on mu abikaasa, kurat küll. Ma võtan julguse kokku ja naeratan talle laialt.
„Ma lähen šoppama. Ma võtan turvamehed kaasa.”
„Muidugi, võta üks kaksikutest ja Taylor ka,” ütleb ta, ja ma mõistan, et see, mis toimub, on tõsine asi, sest ta ei esita mulle rohkem küsimusi. Ma seisan ja vaatan teda üksisilmi, nuputades, kas ma saaksin kuidagi aidata.
„Veel midagi?” küsib ta. Ta tahab, et ma minema läheksin.
„Kas ma võin sulle midagi tuua?” küsin ma. Ta naeratab oma armsat ujedat naeratust.
„Ei, kallis. Mul pole midagi vaja,” ütleb ta. „Meeskond hoolitseb minu eest.”
„Hästi.” Ma tahan teda suudelda. Pagan, ma võin seda teha – ta on mu mees. Ma kõnnin otsustavalt tema juurde ja suudlen teda huultele, mis tuleb talle üllatusena.
„Andrea, ma helistan tagasi,” pomiseb ta. Ta paneb BlackBerry lauale enda selja taha, võtab mind embusesse ja suudleb kirglikult. Ma olen hingetu, kui ta mu lahti laseb. Ta silmad on tumedad ja ihaldavad.
„Sa viid mu mõtted kõrvale. Ma pean selle asjaga tegelema, et saaksime oma mesinädalaid edasi nautida.” Ta silitab nimetissõrmega mu nägu ja paitab mu lõuga.
„Hästi. Anna andeks.”
„Palun ärge vabandage, proua Grey. Mulle meeldib, kui sa mu mõtted kõrvale juhid.” Ta suudleb mu suunurka.
„Mine raha kulutama.” Ta laseb mu lahti.
„Seda ma teen.” Ma muigan ja lahkun kabinetist. Mu alateadvus vangutab pead ja torutab huuli. Sa ei öelnud talle, et lähed jetiga, noomib ta mind laulval häälel. Ma ignoreerin teda… Harpüia.
Taylor ootab kannatlikult
„Ülemusega on kõik selgeks
