style="font-size:15px;"> „Vaatamata mu sõnakuulmatusele?” kergitan ma kulmu,
„Just su sõnakuulmatuse pärast, Anastasia.” Ta muigab.
Ma pistan lusika magustoidu karamellivaapa ja vangutan pead. Sellest mehest pole küll kunagi võimalik aru saada. Hmm, see kreembrülee on oivaline.
KUI STJUUARD ON MEIE MAGUSTOIDUTALDRIKUD ära koristanud, võtab Christian veinipudeli ja täidab uuesti mu klaasi. Ma vaatan ringi, et kas me oleme ikka üksi ja küsin: „Miks ma ikkagi ei tohtinud vannituppa minna?”
„Sa tahad tõesti teada?” Ta naeratab ühe suupoolega ning ta silmad hiilgavad üleannetult.
„Tahan jah.” Ma silmitsen teda läbi ripsmete ja võtan sõõmu veini.
„Mida täiem on su põis, seda intensiivsem on orgasm, Ana.”
Ma punastan. „Aaa, selge.” Püha taevas, see selgitab nii mõndagi.
Ta muigab liigagi teadvalt. Kas ma pean alati härra Seksperdile alla jääma?
„Jah. Noh…” Ma püüan meeleheitlikult leida mõnda muud teemat. Tal hakkab minust kahju.
„Mida sa täna õhtul veel teha tahad?” Ta kallutab pea küljele ja naeratab.
Mida iganes sina tahad, Christian. Katsetada su teooriat jälle praktikas? Ma kehitan õlgu.
„Ma tean, mida mina teha tahan,” pomiseb ta. Ta võtab veiniklaasi, tõuseb ja ulatab mulle käe. „Tule.”
Ma võtan ta käe vastu ja me lähme peasalongi.
Ta iPod on tualettlaual. Ta lülitab selle sisse ja valib laulu.
„Tantsi minuga.” Ta võtab mu käte vahele.
„Kui sa just peale käid.”
„Ma käin peale, proua Grey.”
Kõlab voogav kaunis meloodia. On see ladina rütm? Christian muigab ja hakkab liikuma, tõstab mu põrandalt lahti ja tantsib minuga mööda salongi.
Laulja hääl on nagu soe sulakaramell. Ma tean seda laulu, aga ei suuda meenutada, kes laulab. Christian kallutab mind taha, ja ma kiljatan üllatusest ning hakkan itsitama. Ta naeratab, silmad lustakad. Seejärel tõstab ta mu üles ja keerutab ringi.
„Sa tantsid nii hästi,” ütlen ma. „Nii oskaks nagu minagi tantsida.”
Ta naeratus on nagu sfinksil, aga ta ei ütle midagi ja mu peast käib käbi mõte, et äkki meenutab ta Mrs Robinsoni… Naist, kes õpetas ta tantsima – ja keppima. Ta polegi mulle mõnda aega meelde tulnud. Christian pole teda oma sünnipäevast saadik maininud ja nii palju kui mina tean, on nende ärisuhted läbi. Mul tuleb vastumeelselt tunnistada, et ta oli pagana hea õpetaja.
Christian kallutab mind jälle ja suudleb põgusalt huultele.
„Ma igatsen su armastust,” pomisen ma, korrates laulusõnu.
„Ma rohkem kui igatsen su armastust,” ütleb ta ja kallutab mind veel kord. Siis laulab ta sõnu mulle vaikselt kõrva, nii et ma nõrken ta käte vahel.
Lugu lõpeb ja Christian vaatab mulle otsa, silmad tumedad ja hiilgavad, neis pole enam naerusädemeid, ja ma olen äkki hingetu.
„Tuled minuga voodisse?” sosistab ta, ning see on palve kogu südamest, mis läheb mulle otse südamesse.
Christian, ma ütlesin jah – kaks ja pool nädalat tagasi. Aga ma tean, et see on tema viis andeks paluda ja kindel olla, et pärast tüli on meie vahel kõik hästi.
KUI MA ÄRKAN, PAISTAB illuminaatorist päike, ning vee värelevad mustrid peegelduvad kajutilael. Christianit pole kusagil näha. Ma sirutan end ja naeratan. Hmm… Ma lepiksin mis tahes ajal karistusseksiga, millele järgneb leppimisseks. Ma mõtisklen selle üle, kuidas on minna voodisse kahe erineva mehega – vihase Christiani ja armsa luba-ma-hüvitan-selle-sulle-Christianiga. Raske otsustada, kumb mulle rohkem meeldib.
Ma tõusen ja suundun vannituppa. Ust avades leian ma sealt Christiani, kes ajab habet, alasti, kui mitte arvestada rätikut puusade ümber. Ta pöörab ringi ja lööb näost särama ning mu tulek ei häiri teda sugugi. Ma olen avastanud, et Christian ei lukusta kunagi ust, kui ta on üksi – selle põhjus on kainestav ja ma ei taha sellesse süveneda.
„Tere hommikust, proua Grey,” ütleb ta, kiirates endast head tuju.
„Tere hommikust ise ka.” Ma naeratan talle vastu ja vaatan, kuidas ta habet ajab. Mulle meeldib seda jälgida. Ta tõstab habet ajades lõua üles ja tõmbab pikkade tõmmetega lõua alt, ja ma avastan, et kordan tahtmatult ta liigutusi. Ma tõmban ülemise huule alla just nagu tema, et vuntse ajada. Ta pöörab ringi ja muigab, pool nägu habemeajamisvahuga kaetud.
„Naudid vaatemängu?” küsib ta.
Oh, Christian, ma võiksin sind tundide viisi vaadata. „Üks mu lemmikuid üle aegade,” pomisen ma ning ta kummardub ja suudleb mind kiiresti, määrides mu näo habemeajamisvahuga kokku.
„Kas ajan sul ka?” sosistab ta üleannetult ja tõstab žiletiaparaadi.
Ma torutan huuli. „Ei,” pomisen ma, teeseldes mossitamist. „Ma ajan järgmine kord.” Mulle tuleb meelde, kuidas Christian Londonis rõõmustas, olles avastanud, et sel ajal kui ta kohtumisel oli, ajasin mina uudishimust oma häbemekarvad ära. Muidugi polnud ma teinud seda härra Täpse kõrgete standardite järgi…
„Mida kuradit sa teinud oled?” hüüab Christian. Ta on kohutatud ja lõbustatud. Oleme Piccadilly lähedal asuvas Brown’s hotellis, ja ta tõuseb voodis istukile, paneb voodi kõrval lambi põlema ja vaatab mind, suu ehmunud O. On kesköö. Ma punastan nii, et lähen mängutoa linade värvi ja püüan satiinöösärki alla tõmmata, et ta ei näeks. Ta haarab mul käest kinni.
„Ana!”
„Ma – ee… ajasin karvu.”
„Ma näen. Miks?” Ta suu on kõrvuni.
Ma katan näo kätega. Miks mul nii piinlik on?
„Kuule,” ütleb ta leebelt ja võtab mu käed näo eest ära. „Ära peida end.” Ta hammustab huulde, et mitte naerma hakata. „Räägi mulle. Miks?” Ta silmades tantsivad naerusädemed. Miks see tema arust nii naljakas on?
„Ära naera mu üle.”
„Ma ei naeragi su üle. Vabandust. Mulle… meeldib,” ütleb ta.
„Oh…”
„Räägi mulle. Miks?”
Ma hingan sügavalt sisse. „Täna hommikul, kui sa olid kohtumisele läinud, käisin ma duši all ja mulle tulid kõik su reeglid meelde.”
Ta pilgutab silmi. Lõbusus on ta ilmest kadunud ja ta silmitseb mind kõhklevalt.
„Ja ma meenutasin neid ükshaaval ja ma mõtisklesin nende üle, ja mulle tuli meelde see ilusalong, ja ma mõtlesin… et see meeldib sulle. Ma polnud küllalt julge, et vahatada.” Mu hääl vaibub sosinaks.
Ta
