pärast tõmbub ta eemale ja nõjatub ühele küünarnukile. Jälle paistab see teda lõbustavat.
„Ma mõtlen, et peaksin su käsitööd korralikult uurima, proua Grey.”
„Mida? Ei.” Kas ta teeb nalja! Ma katan end kinni, kaitstes piirkonda, kus olin hiljuti lageraiet teinud.
„Oi ei, ära tee, Anastasia.” Ta võtab mu käed ja tõmbab eemale, tuleb kärmelt mu jalgade vahele ja surub mu käed külgedele. Ta heidab mulle kõrvetava pilgu, mis võiks heaks tulehakatiseks olla, aga enne kui ma põlema lähen, ta kummardub ja liigub huultega mu paljast kõhtu mööda otse mu häbemele. Ma vingerdan ta all, vastumeelselt saatusele alistudes.
„Noh, mis meil siin on?” Christian surub suu sinna, kus mul veel täna hommikul olid häbemekarvad – ja hõõrub karedat lõuga vastu mind.
„Ai!” karjatan ma. Oo… see on tundlik.
Christiani silmad sööstavad minu omadesse, täis iharat igatsust. „Ma arvan, et natuke jäi tegemata,” pomiseb ta ja tõmbab õrnalt, otse sealt alt.
„Oh… Pagan,” pomisen ma, lootes, et see lõpetab selle ausalt öelda pealetungiva juurdluse.
„Mul tuli mõte.” Ta hüppab voodist välja ja kõnnib paljalt vannituppa.
Mida paganat ta teeb? Ta naaseb mõne hetke pärast, käes klaas veega, kruus, mu žiletiaparaat, tema habemeajamispintsel, seep ja rätik. Ta paneb veeklaasi, pintsli ja žiletiaparaadi voodi kõrvale lauale ja silmitseb mind, rätik käes.
Oi ei! Mu alateadvus lööb oma Charles Dickensi kogutud teosed kinni, hüppab tugitoolist püsti ja paneb käed puusa.
„Ei. Ei. Ei.” piiksun ma.
„Proua Grey, kui midagi teha, siis korralikult. Tõsta puusad üles.” Ta silmad hõõguvad hallilt nagu suvine torm.
„Christian! Sina ei hakka mind raseerima.”
Ta kallutab pea küljele. „Miks mitte?”
Ma punastan… kas see pole siis ilmselge? „Sest… see on liiga…”
„Intiimne?” sosistab ta. „Ana, ma igatsen intiimsusi sinuga – sa tead seda. Pealegi, pärast neid asju, mis me teinud oleme, ära nüüd piparda. Ja mina tunnen seda osa sinust paremini kui sa ise.”
Ma vaatan talle otsa, suu ammuli. Kõikidest ülbetest… tõsi, teab jah – aga ikkagi. „See lihtsalt ei kõlba!” Mu hääl on peps ja vinguv.
„Kõlbab küll – see on kuum.”
Kuum? Tõesti? „See erutab sind?” Ma ei suuda varjata oma hääles hämmeldust.
Ta turtsatab. „Kas sa ei näe?” Ta vaatab oma erekteerunud peenist. „Ma tahan sind raseerida,” sosistab ta.
Ah, mida kuradit. Ma heidan selili ja panen käsivarre üle näo, et mitte vaadata.
„Kui see sulle rõõmu valmistab, Christian, siis lase käia. Sa oled tõesti kiiksuga,” pomisen ma, tõstes puusad üles, ja ta libistab nende alla rätiku. Ta suudleb mu reie sisekülge.
„Oh, kallis, sul on täiesti õigus.”
Ma kuulen vee solinat, kui ta pintsli veeklaasi kastab, seejärel pintsli sahinat kruusis. Ta haarab kinni mu vasakust pahkluust ja tõmbab mu jalad laiali, ning voodi vajub, kui ta mu jalge vahele istub. „Tegelikult tahaksin ma sind praegu kinni siduda,” pomiseb ta.
„Ma luban, et olen paigal.”
„Tore.”
Ma hingan sügavalt sisse, kui ta vahuse pintsliga üle mu häbeme tõmbab. See on soe. Vesi klaasis on ilmselt kuum. Ma liigutan end natuke. Kõdi… aga meeldivalt.
„Ära liiguta,” noomib Christian ja tõmbab jälle pintsliga. „Või ma tõepoolest seon su kinni,” lisab ta süngel toonil, ja meeldiv värin jookseb üle mu selgroo.
„Kas sa oled seda varem teinud?” küsin ma kõhklevalt, kui ta žiletiaparaadi võtab.
„Ei.”
„Oh. Tore.” Ma muigan.
„Veel üks esimene kord, proua Grey.”
„Hmm. Mulle meeldivad esimesed korrad.”
„Mulle ka. No nii.” Ja õrnusega, mis mind üllatab, liigutab ta žiletti mu tundlikul ihul. „Ole paigal,” ütleb ta ja ma tean, et ta keskendub kõvasti.
Möödub vaid mõni minut, kui ta võtab rätiku ja pühib vahu ära.
„Nii – nüüd näeb see palju parem välja,” ümiseb ta, ja lõpuks võtan ma käe oma näolt, et teda vaadata, kui ta eemalt oma kätetööd imetleb.
„On nüüd hea meel?” küsin ma, hääl kähe.
„Väga.” Ta muigab üleannetult ja pistab aeglaselt sõrme mu sisse.
„Aga see oli tore,” ütleb ta, silmad pisut pilkavad.
„Sulle võib-olla tõesti.” Ma püüan mossitada – aga tal on õigus… see oli… erutav.
„Mulle meenub, et pärastine oli väga rahuldustpakkuv.” Christian jätkab habemeajamist. Ma vaatan kiiresti maha. Oli jah. Mul polnud aimugi, et häbemekarvade puudumine võib tekitada hoopis teistsuguse tunde.
„Kuule, ma lihtsalt narrin sind. Mehed teevad seda, kui on lootusetult oma naisesse armunud.” Christian tõstab mu lõua üles ja vaatab mulle otsa, silmad äkki tulvil tunnustust, ning püüab mu ilmest aru saada.
Hmm… kättemaksuaeg.
„Istu,” pomisen ma.
Ta vahib mulle mõistmatult otsa. Ma lükkan teda õrnalt üksiku valge tooli poole, mis vannitoas seisab. Ta on hämmeldunud ja istub, ning ma võtan temalt žiletiaparaadi.
„Ana,” hoiatab ta, saades mu kavatsusest aru. Ma kummardun ja suudlen teda.
„Pea taha,” sosistan ma.
Ta kõhkleb.
„Vorst vorsti vastu, härra Grey.”
Ta vaatab mind valvsalt, lõbustatult ja uskumatult. „Kas sa ikka tead, mis sa teed?” küsib ta madalal häälel. Ma raputan aeglaselt pead, püüdes jätta nii tõsist muljet kui võimalik. Ta sulgeb silmad ja vangutab pead ning kallutab siis alistudes pea taha.
Oh sa pagan, ta lasebki mul habet ajada. Ma libistan kõhklevalt käega läbi niiskete juuste ta laubal ja haaran neist kõvasti kinni, et teda paigal hoida. Ta pigistab silmad kinni ja paotab sisse hingates huuli. Väga õrnalt liigutan ma žiletti kaelalt lõuale, nii et vahu all paljastub nahk. Christian hingab välja.
„Kas sa kartsid, et teen sulle haiget?”
„Ma ei tea kunagi, mida sa teha kavatsed, Ana. Aga ei – mitte meelega.”
Ma
