käed minu ümber põimitud, klammerdub ta kõvasti minu külge. Ma suudlen ta rinda läbi linase särgi.
„Räägi mulle, Christian, mis on?” küsin ma tasa ja ootan rahutult, kas ta nüüd, saanud rahulduse, räägib mulle. Ma tunnen, kuidas ta käsivarrelihased pingulduvad, aga see on ainus vastus. Ta ei räägi mulle. Mind tabab inspiratsioon.
„Ma tõotasin olla sulle truu nii tervises kui haigustes, nii heas kui halvas, nii rikkuses kui vaesuses,” pomisen ma.
Ta jäigastub. Kuid ta lööb oma põhjatud silmad pärani ja jääb mind ainiti vaatama, kui ma oma abielutõotust edasi loen.
„Ma luban sind tingimusteta armastada, toetada sind su eesmärkides ja unistustes, austada sind, naerda ja nutta koos sinuga, jagada sinuga oma lootusi ja unistusi ja trööstida sind, kui vaja.” Ma peatun, lootes, et ta rääkima hakkaks. Ta vaatab mind, huuled paokil, aga ei ütle ikkagi midagi.
„Ja sind surmani kalliks pidada.” Ma ohkan.
„Oh, Ana,” sosistab ta ja liigutab end, lõhkudes meie sügava embuse. Me lamame vaikides teineteise kõrval. Ta silitab sõrmenukkidega mu nägu.
„Ma tõotan pühalikult, et ma hoolitsen sinu eest ning pean südames kalliks sind ja meie liitu,” sosistab ta kähedal häälel. „Ma luban sind truult armastada, pidades sind kõigist kallimaks headel ja halbadel aegadel, tervises ja haigustes, olenemata sellest, kuhu elu meid viib. Ma kaitsen sind, usaldan sind ja austan sind. Ma jagan sinuga oma rõõme ja muresid ning trööstin sind, kui vaja. Ma luban sind kalliks pidada ja toetada su lootusi ja unistusi ning hoida sind kaitstuna enda kõrval. Kõik, mis kuulub mulle, kuulub nüüd sulle. Ma annan sulle oma käe, oma südame ja oma armastuse sellest hetkest alates, kuni surm meid lahutab.”
Mulle tulevad pisarad silma. Ta nägu leebub ja ta vaatab mind ainiti.
„Ära nuta,” pomiseb ta, püüdes pöidlaga kinni üksiku pisara.
„Miks sa ei räägi mulle? Palun, Christian.”
Ta sulgeb silmad, nagu oleks tal valus.
„Ma tõotasin, et lohutan sind, kui vaja. Palun ära pane mind mu tõotust murdma.”
Ta ohkab ja avab silmad, ilme lootusetu. „Asi on selles süütamises,” ütleb ta lihtsalt ning tundub äkki nii noor ja haavatav.
Oi kurat.
„Keegi tahab mind kätte saada, ja kui ta tahab mind kätte saada, siis mu suurim mure on, et…” ta vakatab, suutmata jätkata.
„… et siis võib ta minu kätte saada,” sosistan ma. Ta kahvatab ja ma tean, et olen viimaks ta mure põhjuseni jõudnud. Ma silitan ta nägu.
„Aitäh,” pomisen ma.
Ta kortsutab kulmu. „Mille eest?”
„Et sa mulle rääkisid.”
Ta vangutab pead ja naeratusevari libiseb üle ta näo. „Sa võid olla väga veenev, proua Grey.”
„Ja sina oled tusane ja hoiad kõik oma tunded enda sees ja muretsed end surnuks. Ilmselt sured sa südameatakki enne neljakümnendat eluaastat, aga mina tahaksin sind endale palju kauemaks.”
„Sina oled see, kes mu tapab. Kui ma nägin sind jetiga sõitmas – ma juba peaaegu sain südameataki.” Ta potsatab tagasi voodile ja paneb käe silme ette, ning ma tunnen, kuidas ta judiseb.
„Christian, see on jeti. Isegi lapsed sõidavad sellega. Kas sa suudad ette kujutada, milline sa siis veel oled, kui me lähme sinu majja Aspenis ja ma esimest korda suusatan?”
Ta hingab raskelt ja pöörab näoga minu poole, ja ma tahaks naerma hakata, nähes, kui kohutatud ta on.
„Meie majja,” ütleb ta lõpuks.
Ma ignoreerin seda. „Ma olen täiskasvanu, Christian, ja palju tugevam, kui välja paistan. Millal sa sellest aru saad?”
Ta kehitab õlgu ja surub huuled kokku. Ma vahetan teemat.
„Niisiis, tulekahju. Kas politsei teab süütamisest?”
„Jah.” Ta ilme on tõsine.
„Tore.”
„Ja turvameetmeid tugevdatakse nüüd veelgi,” teatab ta.
„Ma mõistan.” Tal on ikka veel šortsid jalas ja särk seljas, ja minul mu T-särk. Jessas – maha ja taha. Hakkan selle mõtte peale itsitama.
„Mis on?” küsib Christian segaduses.
„Sina.”
„Mina?”
„Jah, sina. Ikka veel riides.”
„Oh.” Ta vaatab end, seejärel mulle otsa, ja ta näole ilmub lai naeratus.
„Noh, sa tead, kui raske mul on käsi sinust eemal hoida – eriti kui sa itsitad nagu kooliplika.”
Oi jaa – kõdistamine. Haa! Kõdistamine. Ma liigutan end kiiresti tema peale kaksiratsa istuma, aga ta saab otsekohe mu kurjast kavatsusest aru ja haarab mõlemast randmest kinni.
„Ei,” ütleb ta ja mõtleb seda tõsiselt.
Ma mossitan, aga otsustan, et ta pole selleks valmis.
„Palun ära tee,” sosistab ta. „Ma ei talu seda. Mind ei kõdistatud lapsena kunagi.” Ta vaikib ja laseb mu käed lahti, kui saab aru, et tal pole tarvis mind takistada.
„Ma vaatasin Carrickut koos Ellioti ja Miaga, ja ta kõdistas neid, ja see näis tore, aga mina… mina…”
Ma panen nimetissõrme ta huultele.
„Tššš, ma tean,” pomisen ma ja suudlen pehmelt ta huuli, sealt, kus mu sõrm oli äsja olnud, ja kerin end ta rinnale kerra. Tuttav valu pakitseb mu sees ning sügav kurbus, mida ma oma südames Christiani kui väikese poisi pärast tunnen, haarab mind jälle. Ma tean, et teeksin selle mehe heaks mida tahes, sest ma armastan teda nii väga.
Ta paneb käed mulle ümber ja surub nina mu juustesse ning hingab sügavalt sisse, samal ajal mu selga silitades. Ma ei tea, kui kaua me niimoodi lamame, aga lõpuks katkestan ma selle meeldiva vaikuse.
„Kui pikad on olnud su kõige pikemad pausid doktor Flynni juures käies?”
„Kaks nädalat. Miks sa küsid? Kas sul on ülesaamatu soov mind kõdistada?”
„Ei,” kõkutan ma naerda. „Ma arvan, et ta aitab sind.”
Christian turtsatab. „Peakski aitama, ma maksan talle piisavalt.” Ta tõmbab mind õrnalt juustest, et ma talle otsa vaataksin. Ma tõstan pea ja kohtan ta pilku.
„Kas te muretsete mu heaolu pärast, proua Grey?” küsib ta tasa.
„Iga hea naine muretseb oma armastatud mehe pärast, härra Grey,” noomin ma teda.
„Armastatud?” sosistab ta, ja see liigutav küsimus jääb meie vahele õhku rippuma.
„Väga
