Ma naeratan talle säravalt vastu, aga kui ma peeglisse vaatan, seisan ma seal üksi ja tuba on hall ja võidunud. Ei! Keeran end kiiresti tema poole, ja ta naeratus on kurb ja lootusetu. Ta paneb mu juuksesalgu kõrva taha. Seejärel pöörab ta sõnatult ringi ja kõnnib aeglaselt minema, ning ta sammud kajavad peeglitelt vastu, kui ta läbi selle tohutu ruumi nikerdustega uste juurde sammub… mees, kellel pole peegeldust… mind haarab paanika ja ma ärkan õhku ahmides üles.
„Kuule,” sosistab Christian mu kõrval pimeduses, hääl murelik.
Oh, ta on siin. Temaga on kõik korras. Mind valdab kergendus.
„Oh, Christian,” pomisen ma, püüdes südamepekslemist vaigistada. Ta võtab mu oma käte vahele, ja alles siis tajun, et mööda mu nägu voolavad pisarad.
„Ana, mis on?” Ta paitab mu põske, pühib pisarad ära ja ma kuulen ta hääles muret.
„Ei midagi. Tobe unenägu.”
Ta suudleb mu laupa ja pisaratemärgi põski ning lohutab mind. „Ainult halb unenägu, kallis,” pomiseb ta. „Ma olen siin. Ma kaitsen sind.”
Ma ahmin ta lõhna, põimin end ta ümber, püüdes unustada kaotuse- ja hävingutunnet, mida ma unes tajusin, ja sellel hetkel ma tean, et mu kõige sügavam, kõige kohutavam hirm on teda kaotada.
VIIES PEATÜKK
Ma liigutan end ärevalt, sirutudes Christiani poole, aga teda pole. Kurat! Ma olen otsekohe ärkvel ja vaatan rahutult kajutis ringi. Christian jälgib mind väikesest pehmest tugitoolist voodi kõrval. Kummardudes asetab ta midagi maha ja tuleb siis voodisse ning sirutab end välja. Tal on jalas šortsid ja seljas hall T-särk.
„Kuule, pole midagi, kõik on korras,” ütleb ta õrnal ja rahustaval toonil – nagu räägiks nurkasurutud metsloomaga. Hellalt silub ta mu juuksed näo pealt tagasi ja ma rahunen otsekohe. Ma näen, kuidas ta püüab, ent ei suuda oma muret varjata.
„Sa oled paar viimast päeva nii närvis olnud,” pomiseb ta, silmad pärani ja tõsised.
„Mul pole häda midagi, Christian.” Ma naeratan talle säravalt, sest ei taha, et ta teaks, kui mures ma tegelikult selle süütamise pärast olen. Pinnale tõuseb valus mälestus Charlie Tango saboteerimisest, ning millist tühjust ja kirjeldamatut valu ma tundsin, kui me ei teadnud, mis Christianiga juhtunud on; ja see mälestus muudkui kummitab mind ja närib mu hinge. Ma hoian naeratust näol ja püüan seda mälestust alla suruda.
„Kas sa valvasid mu und?”
„Jah,” ütleb ta, silmitsedes mind pingsalt, uurivalt. „Sa rääkisid unes.”
„Oh?” Kurat küll! Mis ma ütlesin?
„Sa oled mures,” lisab ta, silmis rahutus. Ilmselt pole ühtki asja, mida see mees minu kohta teada ei saaks. Ta kummardub ettepoole ja suudleb mind kulmude vahele.
„Kui sa kulmu kortsutad, tuleb sinna väike v-täht. Seda on mõnus suudelda. Ära muretse, kallis, ma vaatan sinu järele.”
„Ma ei muretse mitte enda, vaid sinu pärast,” torisen ma. „Kes sinu järele vaatab?”
Ta naeratab leplikult mu tooni peale. „Ma olen küllalt suur ja kole, et ise enda järele vaadata. Tule. Tõuse üles. Ma tahan, et sa üht asja teeksid, enne kui me koju lähme.” Ta muigab laia poisilikku jah-ma-olen-tõesti-ainult-kaheksane naeratust ja annab mu tagumiku pihta laksu. Ma kiljatan ehmunult ja mulle jõuab lõpuks kohale, et täna me lähemegi tagasi Seattle’isse, ja minus võtab maad melanhoolia. Ma ei taha ära minna. Ma olen saanud nautida, et oleme temaga kogu aeg koos, ja ma pole valmis jagama teda ta firma ja perekonnaga. Meil on olnud vapustavad mesinädalad. Ma tunnistan, et pisikeste tõusude ja mõõnadega, aga see on vastabiellunute puhul normaalne, eks?
Ent Christian ei suuda oma poisilikku vaimustust varjata ja vaatamata mu süngetele mõtetele on see nakkav. Kui ta nõtkelt voodist püsti tõuseb, järgnen ma talle uudishimulikult. Mis tal meeles mõlgub?
CHRISTIAN KINNITAB RIHMA MU randme külge.
„Sa tahad, et mina juhin?”
„Jah.” Christian muigab. „Ega see liiga kõvasti ei ole?”
„Ei ole. Kas sul sellepärast ongi päästevest seljas?” Ma kergitan kulmu.
„Jah.”
Ma hakkan itsitama. „Selline usaldus mu juhtimisoskuste vastu, härra Grey.”
„Nagu alati, proua Grey.”
„Noh, ära pea mulle loengut.”
Christian tõstab kaitsvalt käed üles, aga naeratab. „Kas ma söandaksin?”
„Söandaksid küll, ja sa teedki seda, ja me ei saa vee peal kõnnitee äärde sõita, et vaielda.”
„Õige märkus, proua Grey. Kas me seisame siin terve päeva ja arutame su juhtimisoskusi või lähme ja lõbutseme?”
„Õige märkus, härra Grey.” Ma haaran jeti juhtrauast kinni ja ronin peale. Christian ronib mu selja taha ja lükkab jeti jahist eemale.
Taylor ja kaks tekimadrust vaatavad meid lõbustatult. Ettepoole nihkudes võtab Christian mul ümbert kinni ja surub reied vastu mu reisi. Jah, just see mulle selle sõiduriista puhul meeldibki. Ma keeran süüdet ja mootor hakkab tööle.
„Valmis?” hüüan ma Christianile üle mürina.
„Täiesti,” ütleb ta, suu mu kõrva juures.
Õrnalt annan ma gaasi ja jeti liigub Fair Lady’st eemale, aga minu maitse jaoks liiga rahulikult. Christian võtab mu ümbert kõvemini kinni. Ma lisan gaasi ja me kihutame edasi ning mul on hea meel, et mootor välja ei sure.
„Ohoo!” hüüab Christian selja taga, ja rõõm ta hääles on käegakatsutav. Ma kihutan Fair Lady’st mööda avamerele. Me olime ankrus Saint-Laurent-du-Varis, ja kaugemal paistab Nice’i Côte d’Azuri lennujaam, mis oleks nagu merre ehitatud. Ma otsustan, et võiksime sõita seda lähemalt vaatama.
Me kihutame selle poole, tõtates üle lainete. Mulle meeldib see väga ja ma olen erutatud, et Christian lubab mul juhtida. Kogu viimaste päevadega kogunenud mure kaob.
„Järgmine kord on meil kaks jetit,” hüüab Christian. Ma muigan, sest nii tore on, kui mina teda sõidutada saan.
Kui me üle sinise mere hakkame kaldale lähenema, ehmatab mind äkki pea kohalt kostev maanduva lennuki müra. See on nii vali, et ma satun paanikasse ning kallutan kõrvale ja vajutan piduri asemel kogemata gaasi.
„Ana!” hüüab Christian, aga on liiga hilja. Ma lendan vägeva plärtsuga jeti kõrvale, käed-jalad laiali, võttes Christiani endaga kaasa.
Karjudes sukeldun ma kristallsinisesse vette ja neelan vastiku suutäie Vahemerd. Nii kaugel kaldast on vesi külm, aga ma tõusen sekundi murdosa jooksul pinnale, tänu oma päästevestile. Köhides ja puristades pühin ma merevett silmist ja vaatan Christianit otsides ringi. Ta on juba peaaegu minu juures, ja jeti loksub siinsamas lähedal, mootor vait. „Kas kõik on korras?” pärib ta minu juurde jõudes, silmad täis paanikat.
„Jah,” kraaksatan ma,
