vaatan peeglisse. Audist pole jälgegi, meie taga on ainult üks tume toonitud klaasidega auto. Ma kujutlen Sawyeri ja Ryani peataolekut ja kuidas nad püüavad meid meeleheitlikult kätte saada, ning mingil põhjusel see erutab mind. Aga et mitte oma kallile mehele südameatakki tekitada, otsustan ma korralikult käituda ja sõidan ühtlase kiiruse ning kasvava eneseusaldusega 520-silla poole.
Äkki hakkab Christian vanduma ja tõmbab oma BlackBerry teksaste taskust välja.
„Mida?” nähvab ta vihaselt kellelegi, kes on teises otsas. „Ei,” ütleb ta ja vaatab selja taha. „Jah. Tema juhib.”
Ma vaatan tahavaatepeeglisse, aga ei näe midagi imelikku, ainult mõnda autot meie taga. SUV on umbes nelja auto kaugusel ja me kõik sõidame ühtlases tempos.
„Ahaa.” Christian ohkab sügavalt ning hõõrub sõrmedega otsaesist, ja temast kiirgab pinget. Midagi on lahti.
„Jah… Ma ei tea.” Ta vaatab minu poole ja võtab telefoni kõrva äärest ära. „Kõik on korras. Lase käia,” ütleb ta rahulikult ja naeratab mulle, aga naeratus ei jõua ta silmadesse. Pagan! Adrenaliin tormab läbi minu. Ta võtab jälle telefoni.
„Hästi, 520. Nagu me sinna jõuame… Jah… ma teen seda.”
Ta pistab telefoni vabakäehoidikusse.
„Mis lahti on, Christian?”
„Sina jälgi teed, kallis,” ütleb ta leebelt.
Ma sõidan 520 pealesõiduteele, mis viib Seattle’i suunas. Heidan pilgu korraks Christianile, kes vaatab otse ette.
„Ära satu paanikasse,” ütleb ta rahulikult. „Aga nagu me oleme 520 peal, siis anna gaasi. Meid jälitatakse.”
Jälitatakse! Püha taevas. Paanikast tõuseb mu süda kurku ja hakkab peksma, peanahk kirvendab ja kurgus pitsitab. Kes meid jälitab? Mu silmad liiguvad tahavaatepeeglile ja kindla peale on see tume auto, mida ma enne nägin, ikka meil kannul. Kurat! Kas see ongi see? Ma kõõritan toonitud tuuleklaasi, et juhti näha, aga ei näe midagi.
„Hoia pilk teel, kallis,” ütleb Christian õrnalt, mitte niimoodi närviliselt nagu tavaliselt, kui küsimus on mu juhtimisoskustes.
Võta end kokku! Ma annan endale mõttes kõrvakiilu, et alla suruda hirmu, mis ähvardab mind enda alla matta. Võib-olla on meie jälitaja ka relvastatud? Pagan! Relvastatud ja jälitab Christianit! Mul hakkab hetkeks iiveldama.
„Kuidas nad teavad, et meid jälitatakse?” Mu hääl on katkendlik, piiksuv sosin.
„Dodge’il meie taga on võltsitud number.”
Kas seda helistaja talle ütleski?
Ma annan sillale sõites signaali. On hiline pärastlõuna ja ehkki vihm on lakanud, on tee märg. Õnneks on liiklus üpris hõre.
Mu kõrvus kajab Ray hääl ühes ta paljudest enesekaitseloengutest. „Paanika on see, mis su tapab või tõsiselt viga teeb, Annie.” Ma hingan sügavalt sisse, püüdes hingamist kontrolli alla saada. Kes tahes meid ka jälitab, ilmselt tahab ta Christianit tappa. Ma hingan veel kord sügavalt sisse, mu mõistus hakkab selginema ja kõhus enam ei keera. Ma pean Christianit kaitsma. Ma tahtsin selle autoga sõita, ja kiiresti sõita. Noh, see võimalus on mul nüüd olemas. Ma haaran roolist ja vaatan veelkord peeglisse. Dodge läheneb meile.
Ma aeglustan kohe, ignoreerides Christiani äkilist paanilist pilku, ja ajastan 520-l sõidu nii, et Dodge peab samuti aeglustama ja ootama liiklusvoos tühikut. Ma vahetan käiku ja vajutan gaasi põhja. R8 sööstab ettepoole, nii et me mõlemad paiskume seljaga vastu istet. Spidomeeter hüppab üles ja näitab 120 km tunnis.
„Hoia kiirust, kallis,” ütleb Christian rahulikult, ehkki ma olen kindel, et ta on kõike muud kui rahulik.
Ma siksakitan kahe sõiduraja autode ja veokite vahel nagu must kabenupp. Järv on sillale nii lähedal, et tundub, nagu sõidaksime otse vee poole. Ma ignoreerin teiste juhtide vihaseid ja hukkamõistvaid hõikeid. Christian hoiab käsi süles rusikas, püüdes paigal püsida, ja vaatamata oma palavikulisele olekule käib mul peast läbi mõte, et ta peab pingutama, et mind mitte segada.
„Tubli tüdruk,” sosistab ta julgustavalt. Ta heidab pilgu selja taha. „Ma ei näe enam Dodge’i.”
„Me oleme otse tundmatu subjekti taga, härra Grey.” Sawyeri hääl kostab vabakäeseadmest. „Ta püüab teile järele jõuda, sir. Me üritame sõita teie ja Dodge’i vahele.”
Tundmatu subjekti?
„Tore. Proua Grey saab hästi hakkama. Sellise kiirusega oleme me mõne minuti pärast üle silla, kui liiklus on endiselt hõre – ja siit ma näen, et on.”
„Hästi, sir.”
Me kihutame silla kontrollpostist mööda, oleme poolel teel Washingtoni järveni. Ma vaatan spidomeetrit ja see näitab, et sõidame endiselt 120-ga.
„Sul läheb väga hästi, Ana,” pomiseb Christian jälle ja vaatab R8 tagaaknast välja. Hetkeks meenutab ta toon mulle meie esimest kohtumist ta mängutoas, kui ta mind rahulikult julgustas. See mõte on häiriv ja ma keskendun praegusele.
„Kuhu ma keeran?” küsin ma, olles pisut rahulikum. Ma tunnetan nüüd autot. Sellega on rõõm sõita, see liigub nii vaikselt ja kergelt, et raske on uskuda, kui suur on meie kiirus. Seda autot on sellise kiirusega lihtne juhtida.
„Proua Grey, sõitke I-5 maanteele ja siis lõunasse. Me tahame näha, kas Dodge järgneb teile kogu selle tee,” kuulen ma telefonist Sawyeri häält. Foorituli sillal on roheline – taevale tänu! – ja ma kihutan edasi.
Ma vaatan närviliselt Christiani poole, ja ta naeratab julgustavalt. Siis kukub ta näost ära.
„Kurat!” vannub ta vaikselt.
Liiklus on siin tihedam ja ma pean kiirust maha võtma. Ma vaatan jälle rahutult peeglisse ja arvan, et näen Dodge’i.
„Umbes kümme autot tagapool?”
„Jah, ma näen seda,” ütleb Christian, piiludes läbi kitsaste külgakende. „Kes kurat see sitapea on?”
„Aga kas see on üldse mees, kes juhib?” pahvatan ma Black-Berry suunas.
„Me ei tea seda, proua Grey. Võib olla nii mees kui ka naine. Toonitud aknad.”
„Naine?” ütleb Christian.
Ma kehitan õlgu. „Sinu Mrs Robinson?” pakun ma, silmi teelt pööramata.
Christian jäigastub ja võtab BlackBerry hoidikust välja. „Ta pole minu Mrs Robinson,” uriseb ta. „Ja ma pole temaga rääkinud oma sünnipäevast peale. Ja Elena ei teeks seda. See pole tema stiil.”
„Leila?”
„Ta on Connecticutis oma vanemate juures. Ma rääkisin sulle.”
„Oled sa kindel?”
Ta vaikib. „Ei. Aga kui ta oleks põgenenud, siis ma olen kindel, et ta perekond oleks Flynnile sellest teada andnud. Arutame seda kodus. Keskendu oma tegevusele.”
